RÄÄTSADEGA LUHASOOS
» sulge foto
RÄÄTSADEGA LUHASOOS
Loodus mõjutab inimese tundeid ja emotsioone oma mitmekülgse ja muutuva iluga. Eestimaa talvine loodus on lummav. Lumi katab puud ja põõsad, põllud, niidud, sood ja rabad.
Ühel märtsikuu reedel sõitsid Sõlekese lasteaia Päikeselinnu rühma 5- 7 aastased lapsed Pärlijõe ja Läti piiriga külgnevale Luhasoo maastikukaitsealale räätsamatkale. Räätsad ehk rajad ehk lumekingad olid meie esivanemate liikumisvahenditeks soodes ja rabades juba rohkem kui sada aastat. Talvel kasutasid räätsasid jahimehed. Kartmata läbivajumist, sai nõnda hõlpsasti liikuda üle lumehangede ja õhukese jääga jõgede. Räätsad võimaldavad liikuda nii kohevas lumes, hangedes kui ka klaassiledal järvepinnal. Talla all asuvad jäänaelad ja ninas paiknevad küünised tagavad suurepärase haakuvuse. Räätsad kannavad inimest ja kaitsevad pinnast.
Kõigepealt jagati lastele lasteräätsad ja õpetajatele suured lumeräätsad. Matk algas ja lõppes lõkkeplatsil. Iga laps kandis oma räätsasid ise. Tee rabasse viis läbi metsa, kus jäljeaabitsa abil uuriti erinevaid jälgi ja püüti ära arvata metsaelu uudistanud loomi. Peagi leiti ja tuvastati orava ja jänese jäljed. Enne soo äärde jõudmist palus retkejuht mõnel lapsel korjata mustikavarsi, pistes need salapäraselt oma seljakotti.
Lapsed said teada, et kõigepealt on madalsoo, kus kasvavad kõrgemad puud, siis tuleb siirdesoo, mis on üleminekuks madalsoost kõrgsooks ehk rabaks. Rabas on puid juba väga hõredalt, puud on madalad, jändrikulised, sest ei saa kätte vajalikke toitaineid. Taimedest on jäänud toitainete suhtes vähenõudlikud taimeliigid.
Lapsed püüdsid ära arvata imelikke sõidukijälgi ja üsna pea kostuski kaugusest hääl ning poistes tekitas elevust roomiktraktor, mis vedas laudtee rekonstrueerimiseks ehitusmaterjali. Laudtee lõpus panime jalga räätsad. Retkejuht õpetas ja abistas lapsi. Ega see nii kerge ei olnudki.
Räätsad pakuvad suuremat vabadust liikumiseks, näeb ja kogeb rabamaastikku hoopis ehedamalt ning pääseb sinna, kuhu muidu ei pääse. Lapsed tulid kõndimisega hästi toime, kuigi räätsadega kõndimine nõuab palju rohkem energiat. Agaramad kippusid isegi retkejuhist ettepoole. Tagumistele oli sisse tallatud juba kenake rada. Varsti jõudsime Mustjärve äärde, kus taamal paistis üksik saar. Lapsi lummas mõõtmatu avarus ja lumine valgus, mis lausa kutsus minema kauguste poole. Arvan, et iga laps hoomas hetke võlu ja looduse suursugusust, iga lapse mällu jäi pilt valgest valgusest. Matkaraja pikkuseks tuli umbes 3,5 km, millest 2 km läbiti räätsadel. Tagasiteel valitses kõndijate seas vaikus. Ei usu, et väsimusest, pigem looduse mõjust tingitud seletamatust rahulolutundest ja kogetud kaunitest hetkedest ning hakkamasaamisest.
Lõkkeplatsil keetis retkejuht pajas lõkketeed, kuhu lisati laste lume alt korjatud mustikavarred. Saime teada, et puhtas lumevees puuduvad mineraalid ja seda ei tohi üle kahe päeva juua. Kui aga lisada lumevette näiteks mustikavarsi, võib seda juua kasvõi iga päev. Oli tõeline õues õppimine!
Maia Päevalill,
Võru Sõlekese lasteaia
Päikeselinnu rühma õpetaja
Loodus mõjutab inimese tundeid ja emotsioone oma mitmekülgse ja muutuva iluga. Eestimaa talvine loodus on lummav. Lumi katab puud ja põõsad, põllud, niidud, sood ja rabad.
Ühel märtsikuu reedel sõitsid Sõlekese lasteaia Päikeselinnu rühma 5- 7 aastased lapsed Pärlijõe ja Läti piiriga külgnevale Luhasoo maastikukaitsealale räätsamatkale. Räätsad ehk rajad ehk lumekingad olid meie esivanemate liikumisvahenditeks soodes ja rabades juba rohkem kui sada aastat. Talvel kasutasid räätsasid jahimehed. Kartmata läbivajumist, sai nõnda hõlpsasti liikuda üle lumehangede ja õhukese jääga jõgede. Räätsad võimaldavad liikuda nii kohevas lumes, hangedes kui ka klaassiledal järvepinnal. Talla all asuvad jäänaelad ja ninas paiknevad küünised tagavad suurepärase haakuvuse. Räätsad kannavad inimest ja kaitsevad pinnast.
Kõigepealt jagati lastele lasteräätsad ja õpetajatele suured lumeräätsad. Matk algas ja lõppes lõkkeplatsil. Iga laps kandis oma räätsasid ise. Tee rabasse viis läbi metsa, kus jäljeaabitsa abil uuriti erinevaid jälgi ja püüti ära arvata metsaelu uudistanud loomi. Peagi leiti ja tuvastati orava ja jänese jäljed. Enne soo äärde jõudmist palus retkejuht mõnel lapsel korjata mustikavarsi, pistes need salapäraselt oma seljakotti.
Lapsed said teada, et kõigepealt on madalsoo, kus kasvavad kõrgemad puud, siis tuleb siirdesoo, mis on üleminekuks madalsoost kõrgsooks ehk rabaks. Rabas on puid juba väga hõredalt, puud on madalad, jändrikulised, sest ei saa kätte vajalikke toitaineid. Taimedest on jäänud toitainete suhtes vähenõudlikud taimeliigid.
Lapsed püüdsid ära arvata imelikke sõidukijälgi ja üsna pea kostuski kaugusest hääl ning poistes tekitas elevust roomiktraktor, mis vedas laudtee rekonstrueerimiseks ehitusmaterjali. Laudtee lõpus panime jalga räätsad. Retkejuht õpetas ja abistas lapsi. Ega see nii kerge ei olnudki.
Räätsad pakuvad suuremat vabadust liikumiseks, näeb ja kogeb rabamaastikku hoopis ehedamalt ning pääseb sinna, kuhu muidu ei pääse. Lapsed tulid kõndimisega hästi toime, kuigi räätsadega kõndimine nõuab palju rohkem energiat. Agaramad kippusid isegi retkejuhist ettepoole. Tagumistele oli sisse tallatud juba kenake rada. Varsti jõudsime Mustjärve äärde, kus taamal paistis üksik saar. Lapsi lummas mõõtmatu avarus ja lumine valgus, mis lausa kutsus minema kauguste poole. Arvan, et iga laps hoomas hetke võlu ja looduse suursugusust, iga lapse mällu jäi pilt valgest valgusest. Matkaraja pikkuseks tuli umbes 3,5 km, millest 2 km läbiti räätsadel. Tagasiteel valitses kõndijate seas vaikus. Ei usu, et väsimusest, pigem looduse mõjust tingitud seletamatust rahulolutundest ja kogetud kaunitest hetkedest ning hakkamasaamisest.
Lõkkeplatsil keetis retkejuht pajas lõkketeed, kuhu lisati laste lume alt korjatud mustikavarred. Saime teada, et puhtas lumevees puuduvad mineraalid ja seda ei tohi üle kahe päeva juua. Kui aga lisada lumevette näiteks mustikavarsi, võib seda juua kasvõi iga päev. Oli tõeline õues õppimine!
Maia Päevalill,
Võru Sõlekese lasteaia
Päikeselinnu rühma õpetaja
 |  |  |  |