Talvine õppekäik „Lustime koos Helika õuealal”
Avaleht | Tutvustus | Juhend | Auhinnad | Osalejad | Sisestatud Matkad | ARHIIV
» sulge foto
Helikas on traditsiooniks saanud igal aastaajal lasteaia loodusrajal õppekäikude korraldamine. 14. veebruaril olid Helika lapsed ja õpetajad kutsutud lasteaia õuealale, et üheskoos osaleda sõbrapäeva õppekäigul „Lustime koos Helika õuealal”. Matkast võtsid osa 6 rühma, lapsed vanuses 2-7 aastat. Peamiseks eesmärgiks oli see, et lapsed tunneksid rõõmu koos rühmakaaslastega värskes õhus tegutsemisest ja saaksid teadmisi sõbrapäevaga seotud tavadest.
Lastes huvi äratamiseks lehvisid Helika õuealal viis punast ja roosat õhupalli. Numbritega märgitud õhupallid tähistasid punkte/keskuseid, mida iga rühm läbida sai. Õppekäigu korraldaja juhendas tegevusi ühes keskuses, teistesse punktidesse olid üles pandud juhendid ja tegevuseks vajalikud vahendid. Nendes punktides juhendasid tegevusi rühmaõpetajad. Sõbrapäeva hommikul said õpetajad legendid, mille järgi õuealal olevaid punkte läbida. Ühest punktist teise suundumine nõudis lastel mõttetööd. Enne järgmisesse punkti liikumist küsisid õpetajad nende käest mõistatusi ja kui mõistatuse vastus välja nuputatud, saigi edasi liikuda.
Mõista mõista kes/mis see on: Õues mäena, toas veena? Hambaid pole, aga pureb? Istun põõsas, seemneid söön, kestad ümbert katki löön. Pugu on mul punane, nimeks aga ...? Rasva, pekki, seemneid söön, teile rõõmsalt laulu löön. Pugu on mul kollane, olen ....? Pruunikirju pallike, väike, julge, väle. iga toidupalakest näppama ta käbe?
Õhupall numbriga „1”: mäng „Sõbrakull”. Kullimäng pakub alati rõõmu ja pealegi, värskes õhus liikumine hoiab meele erksana. Sõbrakull oli aga veidi teistsugune, kui tavaline kullimäng. Kulli eest põgeneja võis ennast päästa kulliks löömisest sel teel, et jooksis ükskõik millise mängija juurde ja võttis mängijal käest kinni. Kui kaks last hoidsid käest kinni, ei saanud neid kulliks lüüa. Kui kull puudutas mõnda üksikult jooksvat mängijat käega, jäi mängija seisma. Teised mängijad said kinnipüütud last vabastada, teda kallistades.
Õhupall numbriga „2”: „Lumelabida slaalom”. Lumelabida slaalomit said lapsed teha nii osavuse peale kui ka võistlusena. Slaalomi jaoks oli kindlalt tähistatud ala. Lapsed liikusid koonuste vahel sikk-sakke tehes ja püüdsid lumepalli labida peal hoida. Tähtis oli, et pall labida pealt maha ei libise, kui libises, siis pandi pall uuesti labida peale ja jätkati teekonda.
Õhupall numbriga „3”: mäng „Peegel”. Selles punktis oli õpetaja juht ja lapsed peeglid. Laste ülesanne oli jälgida ja järgi teha piltidel näidatud harjutusi.
Õhupall numbriga „4”: „Leia samasugused südamed”. Punktis numbriga „4” ootasin lapsi mina. Alustuseks uurisin laste käest, kas nad teavad, mis päeva me tähistame. Kõik rühmad teatasid õhinal, et on sõbrapäev. Arutlesime järgmistel teemadel: Miks on sõbrapäev eriline päev? Mis teeb sõbrapäeva eriliseks? Milline on sõbrapäeva märk? Millised on sõbrapäeva värvid? Kuidas sõbrapäeva tähistatakse? Ühtlasi said lapsed rääkida, mida nemad juba teinud olid. Õhinal jutustati üllatustest, mida rühmakaaslased olid teinud ja loomulikult ka sellest, kuidas ise sõpru meeles peeti.
Lapsed said teadmisi sõbrapäevaga seotud tavadest ning jagasid rõõmuga muljeid enda päevast.
Pärast arutelu märkasime ringi keskel palju erinevat värvi ja erineva mustriga südameid. Murelikuks tegi meid see, et kõik südamed olid kurvad. Lapsed nuputasid välja ka põhjuse. Südamed olid nukrad, kuna neil ei olnud paarilist, südamed olid sõbra ära kaotanud. Lapsed tulid appi ja aitasid südamesõpradel taas üksteist leida. Selgus, et kõik tunnevad ennast hästi ja rõõmsalt, kui kõrval on sõber, kellega koos mängida, aega veeta. Jõudsime ka ühisele nõule, et alati ei ole tähtis teha kingitust asja näol, teinekord on kõige toredam üllatus ilus sõna, hea tegu, kallistus jne.
Tegevuse lõpus saime kasutada võlujõudu võlukoti avamiseks. Võlusõnu oli erinevaid, aga kõikidel sõnadel oli eriline jõud, sest lapsed laususid neid koos ja võlukott avaneski. Iga rühm sai ühe pakikese, mille sees oli midagi, mis tegi südame rõõmsaks!
Õhupall numbriga „5”: mäng „Lendav naeratus”. Hea kõhutäis naeru teeb alati tuju heaks! Selles mängus oli esimene ülesanne püüda olla võimalikult tõsine. Seejärel hakkasid lapsed üksteisele naeratusi kinkima. Valiti mängija, kellest naeratus kõigepealt teele saadeti. Üks mängija naeratas laialt, pühkis siis käega naeratuse näolt ja viskas naeratuse teisele mängijale. Järgmine laps püüdis naeratuse kinni ja pani selle oma näole. Veidi aja pärast saatis ka tema naeratuse järgmise lapse poole teele. Peale selle punkti läbimist oli kõigil rõõmus meel ja naeratus suul!

Oli üks omamoodi meeldejääv värskes õhus veedetud sõbrapäev!

Palju õnne VVV SA!

Õppekäiku korraldas ja pani kirja:
Mesilaste rühma õpetaja Kelli-Kaia Moora

Õhupallid punkte tähistamasIgale rühmale võlupakike, mis tegi südame rõõmsaks!Näide tegevuse juhendistLumelabida slaalom
Mäng Südamed olid kaotanud oma sõbra. Lapsed aitasid südamesõpradel taas kokku saada.
Avaleht | Tutvustus | Juhend | Auhinnad | Osalejad | Sisestatud Matkad | ARHIIV