Talvine räätsamatk Kõrvemaal
» sulge foto
22.02 käisime oma imeilusat isamaad uurimas. Seoses Vabariigi aastapäevaga, otsustasime vaadata milline imeline loodus on Eestis. Milline kooslus ei sobiks selleks paremini, kui raba. Seetõttu valisime matka jaoks meie algsest asukohast päris kauge koha-Kõrvemaa.
Meie reis algas Tartust ning liikusime bussiga Aegviidule. Seal saime kokku matkajuhiga ning tema juhendamisel liikusime juba raba poole. Enne rabale minekut tutvustati meile põnevaid vahendeid millega rabas liikuda ning nendeks olid räätsad. Räätsadega on võimalik liigelda nii paksus lumes kui ka pehmel rabapinnasel. Need aitavad meie keharaskust jaotada ühtlasemalt laiemale pinnale ning seetõttu ei ole mingit läbivajumisohtu.
Algul pidime räätsad küll jalga panemata jätma, sest enne rabale jõudmist tuli läbida väike metsatukk ning ületada kõrged oosid. Ooside ületamine oli väga tore, sest turnida tuli kõrgele üles ning bussisõiduga tekkinud üleliigset energiat sai pisut kulutatud. Oosidest üle saades nägime kaunist rabamaastikku. Ääres olid väikest kasvu rabamännid ning keskel tühjem väli. Männid olid küll pisikesed, kuid see ei tähendanud, et nad väärika vanusega poleks olnud. Neile lihtsalt ei jätku rabas piisavalt mineraalaineid ja vett ning nad jäävad kiduraks.
Rabas jõudsime kiirelt esimese laukani, mis oli jääga kaetud. Kuna hiljuti oli olnud sula ning suuremat külma oli olnud vaid paar päeva, ei saanud me lauka peale minna. Jää ei olnud piisavalt tugev. Laukad on pikliku kujuga veekogud.
Matka jooksul saime veel teada, et älved on püdela massiga alad ning neist ei tohi üle joosta ning, et inimesed võivad oma tegevuse ja teadmatusega rabasid tugevasti kahjustada.
Meie matk oli põnev, ilus ja õpetlik.
Meie reis algas Tartust ning liikusime bussiga Aegviidule. Seal saime kokku matkajuhiga ning tema juhendamisel liikusime juba raba poole. Enne rabale minekut tutvustati meile põnevaid vahendeid millega rabas liikuda ning nendeks olid räätsad. Räätsadega on võimalik liigelda nii paksus lumes kui ka pehmel rabapinnasel. Need aitavad meie keharaskust jaotada ühtlasemalt laiemale pinnale ning seetõttu ei ole mingit läbivajumisohtu.
Algul pidime räätsad küll jalga panemata jätma, sest enne rabale jõudmist tuli läbida väike metsatukk ning ületada kõrged oosid. Ooside ületamine oli väga tore, sest turnida tuli kõrgele üles ning bussisõiduga tekkinud üleliigset energiat sai pisut kulutatud. Oosidest üle saades nägime kaunist rabamaastikku. Ääres olid väikest kasvu rabamännid ning keskel tühjem väli. Männid olid küll pisikesed, kuid see ei tähendanud, et nad väärika vanusega poleks olnud. Neile lihtsalt ei jätku rabas piisavalt mineraalaineid ja vett ning nad jäävad kiduraks.
Rabas jõudsime kiirelt esimese laukani, mis oli jääga kaetud. Kuna hiljuti oli olnud sula ning suuremat külma oli olnud vaid paar päeva, ei saanud me lauka peale minna. Jää ei olnud piisavalt tugev. Laukad on pikliku kujuga veekogud.
Matka jooksul saime veel teada, et älved on püdela massiga alad ning neist ei tohi üle joosta ning, et inimesed võivad oma tegevuse ja teadmatusega rabasid tugevasti kahjustada.
Meie matk oli põnev, ilus ja õpetlik.
 |  |  |