TALV MÄRTSIKUISES KAMMERIS
» sulge foto
Märtsikuu viimasel esmaspäeval peale õhtusööki suundusime õpilaskodu taha, kus võtsime suuna juba tuttavale rajale – suusarajale. Päike oli loojunud ja heitis taevale helkjaid, kollakaid varje. Õhk oli talviselt karge ja külm. Kogu loodus seisis peaaegu liikumatult, justkui valmistudes magamaminekuks.
Keset nurme nägime lumerünkaid ja asusime mõistatama, kuidas need keset lagedat platsi küll tekkida võisid. Üks poistest arvas, et ju traktor vast ajas ja rajas siia mingit teed, aga milleks seda teed vaja, see jäigi meile mõistatuseks.
Kuna lumi oli tugev, siis me lumel liikudes sisse ei vajunud. Nägime ka igasuguseid loomade jälgi, millede tuvastamisega tekkis raskusi, sest oli pime. Lapsed arvasid, et ju need kitse-, koera- ja karujäljed olid. Saame ju fotodelt hiljem proovida aru saada, kes need seal lume peal siis kõndisid.
Õues oli üsna külm ja jalutamisega hakkas meilgi külm. Tegime jooksuvõistluse, et sooja saada. Lastel oli vahva – lumes sai küll kõndida, aga kui jooksid, takerdusid ikkagi lumme ja võisid kukkuda pikali. Seda juhtuski nii mitmega, et üksteist oli vaja püsti aidata.
Leidsime lume all oleva oja! Meile paistis see küll üks mustendav auk, kuhu üks agaram poiss proovis sissegi astuda, aga ehmatas ära, kuna saapasse tuli midagi külma ja märga – vesi! Poiss nentis, et oleks pidanud ikka kuulama kasvataja hoiatust, aga mis tehtud see tehtud. Edasiliikumisel ta ennast häirida vesisest saapast küll ei lasknud, sest loodus oli tema jaoks ju nii huvitav.
Mingil hetkel kadus lastel orientiir käest. Nad ei saanud enam aru, kus nad asuvad. Selgitasin, et talveõhtul ongi raskem aru saada, kus sa asud, sest siis on ju kõik loodus üheaegselt valge ja pime ja sel juhul tuleb otsida midagi, mille järgi juhinduda. Natuke maad edasi liikudes leidsime me oma õpilaskodu tuledes säramas. Selle järgi saimegi aru, kuhu poole liikuma peame.
Tagasi jõudes oli juba päris pime ja käes oli ooteaeg. Olime rõõmsad ja õnnelikud, olime nii palju huvitavat ja mõnusat kogenud sellest talvisest kooliümbrusest. Õhtuoode maitses imehästi.
Keset nurme nägime lumerünkaid ja asusime mõistatama, kuidas need keset lagedat platsi küll tekkida võisid. Üks poistest arvas, et ju traktor vast ajas ja rajas siia mingit teed, aga milleks seda teed vaja, see jäigi meile mõistatuseks.
Kuna lumi oli tugev, siis me lumel liikudes sisse ei vajunud. Nägime ka igasuguseid loomade jälgi, millede tuvastamisega tekkis raskusi, sest oli pime. Lapsed arvasid, et ju need kitse-, koera- ja karujäljed olid. Saame ju fotodelt hiljem proovida aru saada, kes need seal lume peal siis kõndisid.
Õues oli üsna külm ja jalutamisega hakkas meilgi külm. Tegime jooksuvõistluse, et sooja saada. Lastel oli vahva – lumes sai küll kõndida, aga kui jooksid, takerdusid ikkagi lumme ja võisid kukkuda pikali. Seda juhtuski nii mitmega, et üksteist oli vaja püsti aidata.
Leidsime lume all oleva oja! Meile paistis see küll üks mustendav auk, kuhu üks agaram poiss proovis sissegi astuda, aga ehmatas ära, kuna saapasse tuli midagi külma ja märga – vesi! Poiss nentis, et oleks pidanud ikka kuulama kasvataja hoiatust, aga mis tehtud see tehtud. Edasiliikumisel ta ennast häirida vesisest saapast küll ei lasknud, sest loodus oli tema jaoks ju nii huvitav.
Mingil hetkel kadus lastel orientiir käest. Nad ei saanud enam aru, kus nad asuvad. Selgitasin, et talveõhtul ongi raskem aru saada, kus sa asud, sest siis on ju kõik loodus üheaegselt valge ja pime ja sel juhul tuleb otsida midagi, mille järgi juhinduda. Natuke maad edasi liikudes leidsime me oma õpilaskodu tuledes säramas. Selle järgi saimegi aru, kuhu poole liikuma peame.
Tagasi jõudes oli juba päris pime ja käes oli ooteaeg. Olime rõõmsad ja õnnelikud, olime nii palju huvitavat ja mõnusat kogenud sellest talvisest kooliümbrusest. Õhtuoode maitses imehästi.
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |