Õppekäik Elistvere Loomaparki
» sulge foto
Meie vahva 1.a loodusklass käis õppekäigul Elistvere loomapargis 19. oktoobril 2007.
Enne õppekäiku nädal varem toimus klassis sügisandide näitus – oli kõverikke porgandeid, pirakaid kõrvitsaid, värvilisi kapsaid, kaalikaid, kartuleid ja muud toredat nii tavasuuruses kui ka veidramas vormis. Otsustasime õpilastega, et kõik selle võtame Elistverre kaasa. Muidugi ei puudunud loomadele viidavast toidumoonast septembris kogutud tammetõrud ja kastanimunad.
Õige matkaline ei karda külma ja seepärast olime end soojalt, kuid mitte kubujussilikult riietanud ja varustanud tugevate kirjutusalustega, et saaks õuesõpet teha ja mõnusa jalutuskäigu jooksul pisut teadmisi hankida.
Kohale jõudes toimus instrueerimine, kuidas töölehte täita ja õppekäik võis alata. Oluline oli kuulata õpetaja jutustust erinevatest loomadest, ülesse otsida töölehelt loom, keda teel kohtame. Uurisime iga looma puhul värvust ja lisasime ka mitmendana me teda nägime. Laste imestus oli suur, kui me ühise arutelu käigus jõudime arusaamisele, et rebane ei olegi nii oranž kui raamatutes nähtud vaid pigem pruunikas-punakas. Samuti tundus
uskumatu, et põder on nii kõrge või see, et metssead võivad süües tõelist matsutamishääl teha. Ega ilmaasjata ei ütelda, et matsutad nagu notsu. Kährikkoera ristisime maskmeheks tema põneva välimuse tõttu. Alguses oli pisut harjumatu, et kõike tuleb kuulata ja kirja panna, kuid mida kaugemale meie teekond jõudis, seda kergem oli lapsi huvituma panna.
Et teekond ei oleks liialt loomaline, siis vahepeal, kui oli vaja jalutada metsas, kus kedagi hetkel ei kohanud, uurisime ümbritsevaid taimi. Kõik puud said enesele nime. Lastele tegi nalja see, et aeg-ajalt reipalt ja õpetajalikult teatasin: „Tunnikontroll! Kes teab, mis puu see on? Kes teab, miks sellest käbist on alles vaid roots? jne“ Kõige suuremat elevust tekitasid lemaltsi taimede viljakaunad, mis kenast praksusid. Seda taime tundsid õppekäigu lõpuks kõik lapsed. Rääkisime ka vaarikast ja tema kasulikkusest. Uurisime kuumaasikaid (kahjuks küll ainult lehti) ja muid taimi, mida tavaliselt koolis ei õpetata. Iga õpilane võis enesele tasku pista mõne käbi, lehe või oksa, mis oli kusagil maas lebamas.
Keda me siis kohtasime? Põtra, hirve, oravat, rebast, kährikkoera, küülikuid, metssiga ja teisi toredaid loomapargi elanikke. Õnnestus kuulda ka käo kukkumist.
Kuna ilm oli üleöö muutunud jahedaks, siis oli lausa mõnus vahepeal uurida näriliste majas pisiimetajaid. Seal täitsid õpilased samuti ühe töölehe. Sedapuhku oli vaja leida võimalikult palju loomi oma lehelt ja märkida ära, kas õpilane ka teda tähele pani. Mõni laps nägi esimest korda elus hiiri, samas kui teine teadis lausa hamstrite hingeelu.
Meie teekonna pikkuseks kujunes ajaliselt 1,5 tundi. Oli aeg õigele matkalisele omaselt teha välipiknik. Kooli kokatädid küpsetasid kaasa viineripirukaid ja saiakesi. Tee termostega oli igaühel omal kaasas.
Väsinud, kuid õnnelikud matkalised sõid suure isuga ja kõige toredam oli muidugi, kui ühe õpilase isa, kes meid vaatama tuli kõigile veel lisaks 1 šokolaadi kinkis.
Tegime grupipilti, lõpetasime töölehe, sest vaja oli veel ära märkida õuesnähtud kõige suurem ja kõige väiksem loom. Igal õpilasel oli oma arvamus, kelle meelest oli piison suurim, mõni arvas aga, et põder. Me ei otsinudki ühest vastust. Lõpuks meisterdasime maapinnale ühe kokkuvõtva pildi teel kogutud looduslikest materjalidest.
Kodus pidi iga õpilane joonistama ka looma, kes talle kõige rohkem meeldis. Need loomad lõikasime välja ja panime kokku plakatiks.
Meil oli ülitore õppepäev väljaspool kooli, mis möödus küll teadmisi omandades, kuid keegi ei nurisenud, et oleks olnud igav. Ootame kevadisi soojemaid ilmu, et taas matkateele asuda.
Enne õppekäiku nädal varem toimus klassis sügisandide näitus – oli kõverikke porgandeid, pirakaid kõrvitsaid, värvilisi kapsaid, kaalikaid, kartuleid ja muud toredat nii tavasuuruses kui ka veidramas vormis. Otsustasime õpilastega, et kõik selle võtame Elistverre kaasa. Muidugi ei puudunud loomadele viidavast toidumoonast septembris kogutud tammetõrud ja kastanimunad.
Õige matkaline ei karda külma ja seepärast olime end soojalt, kuid mitte kubujussilikult riietanud ja varustanud tugevate kirjutusalustega, et saaks õuesõpet teha ja mõnusa jalutuskäigu jooksul pisut teadmisi hankida.
Kohale jõudes toimus instrueerimine, kuidas töölehte täita ja õppekäik võis alata. Oluline oli kuulata õpetaja jutustust erinevatest loomadest, ülesse otsida töölehelt loom, keda teel kohtame. Uurisime iga looma puhul värvust ja lisasime ka mitmendana me teda nägime. Laste imestus oli suur, kui me ühise arutelu käigus jõudime arusaamisele, et rebane ei olegi nii oranž kui raamatutes nähtud vaid pigem pruunikas-punakas. Samuti tundus
uskumatu, et põder on nii kõrge või see, et metssead võivad süües tõelist matsutamishääl teha. Ega ilmaasjata ei ütelda, et matsutad nagu notsu. Kährikkoera ristisime maskmeheks tema põneva välimuse tõttu. Alguses oli pisut harjumatu, et kõike tuleb kuulata ja kirja panna, kuid mida kaugemale meie teekond jõudis, seda kergem oli lapsi huvituma panna.
Et teekond ei oleks liialt loomaline, siis vahepeal, kui oli vaja jalutada metsas, kus kedagi hetkel ei kohanud, uurisime ümbritsevaid taimi. Kõik puud said enesele nime. Lastele tegi nalja see, et aeg-ajalt reipalt ja õpetajalikult teatasin: „Tunnikontroll! Kes teab, mis puu see on? Kes teab, miks sellest käbist on alles vaid roots? jne“ Kõige suuremat elevust tekitasid lemaltsi taimede viljakaunad, mis kenast praksusid. Seda taime tundsid õppekäigu lõpuks kõik lapsed. Rääkisime ka vaarikast ja tema kasulikkusest. Uurisime kuumaasikaid (kahjuks küll ainult lehti) ja muid taimi, mida tavaliselt koolis ei õpetata. Iga õpilane võis enesele tasku pista mõne käbi, lehe või oksa, mis oli kusagil maas lebamas.
Keda me siis kohtasime? Põtra, hirve, oravat, rebast, kährikkoera, küülikuid, metssiga ja teisi toredaid loomapargi elanikke. Õnnestus kuulda ka käo kukkumist.
Kuna ilm oli üleöö muutunud jahedaks, siis oli lausa mõnus vahepeal uurida näriliste majas pisiimetajaid. Seal täitsid õpilased samuti ühe töölehe. Sedapuhku oli vaja leida võimalikult palju loomi oma lehelt ja märkida ära, kas õpilane ka teda tähele pani. Mõni laps nägi esimest korda elus hiiri, samas kui teine teadis lausa hamstrite hingeelu.
Meie teekonna pikkuseks kujunes ajaliselt 1,5 tundi. Oli aeg õigele matkalisele omaselt teha välipiknik. Kooli kokatädid küpsetasid kaasa viineripirukaid ja saiakesi. Tee termostega oli igaühel omal kaasas.
Väsinud, kuid õnnelikud matkalised sõid suure isuga ja kõige toredam oli muidugi, kui ühe õpilase isa, kes meid vaatama tuli kõigile veel lisaks 1 šokolaadi kinkis.
Tegime grupipilti, lõpetasime töölehe, sest vaja oli veel ära märkida õuesnähtud kõige suurem ja kõige väiksem loom. Igal õpilasel oli oma arvamus, kelle meelest oli piison suurim, mõni arvas aga, et põder. Me ei otsinudki ühest vastust. Lõpuks meisterdasime maapinnale ühe kokkuvõtva pildi teel kogutud looduslikest materjalidest.
Kodus pidi iga õpilane joonistama ka looma, kes talle kõige rohkem meeldis. Need loomad lõikasime välja ja panime kokku plakatiks.
Meil oli ülitore õppepäev väljaspool kooli, mis möödus küll teadmisi omandades, kuid keegi ei nurisenud, et oleks olnud igav. Ootame kevadisi soojemaid ilmu, et taas matkateele asuda.
 |  |  |  |
 |  |