Talvit loodust avastamas

» sulge foto

Ühel päeval tekkis plaan,
minna talvist loodust vaatlema.
Mütsid pähe, kindada kätte,
võtsime üksteisel sappa.
Kaksteist last ja õpetaja
suundusid nii rajale.
Oh, mis ime, oh, mis tore -
härmatis meid võttis vastu.
Nii me suure kase all
võtsime siis ühte troppi,
et saaks teha vahvat pilti.

Ja nii kärmelt lahti läks
vilgas loomajäljejaht.

Põllul olid kõrred härmas,
lumel linnujälgi leidus.

Sekka leidus kitse jälgi,
mõni rebasele kuulus.
Tee meid oja äärde viis,
vett seal vulisemas nähti.
Keegi tarkpea teadis öelda,
allikas see kraavis voolab.
Lumi oli kõva, hää,
seda mööda käia sai.
Nii me käies märkamata
metsa alla jõudsime.
Kuused-männid seisid reas,
käbid nende all on maas.
Mõned klassi kaasa tõime,
et saaks hiljem vaadata.
Ühe põõsa all seal maas
väiksed pallid vedelesid taas.
Uurisime-puurisime -
jänku pabulad kõik reas.
Kuid oh häda, mida teha?
Külmapoiss meid näpistas.
Põsed tegi punaseks,
varbad kiskus väikeseks.
Asumine koduteele,
muutis vähe kurvaks meele.
Metsast väljas, vaata imet -
sattusime udu sisse.
Udu piiras metsa-maja,
udu sisse päike kadus.
Oli see vast vaatepilt!

Täitsa tuulevaikne ilm,
suitski korstnast sirgelt tõusis.

Aga lume alt meid piilus
poku moodi heinatuust.
Kui ei usu, küsi temalt,
tõesti vahva seiklus oli.
Klassis aga otsekohe
kõik me kirja panime.
Nüüd on hea meil lugeda,
mida matkal nägime.

1.b klass
Veebruar 2009