Mets on meie mängumaa

» sulge foto

1.SÃœGISESED METSARETKED
Meie, Misso lasteaia lapsed, võtame tihti ette metsaretki. Lasteaed kolis hiljuti uutesse ilusatesse ruumidesse vastvalminud koolimajas, siin pole aga meil veel oma mänguväljakut. Õnneks on mets lähedal.
Kuna meil on lasteaias ka väga väikesi lapsi, ei saa me eriti kaugele rännata, kuid uurimist ja imestamist on lähemalgi küllaga.
Tublid metsatöölised koprad langetavad suuri puid, peremehe vaevaks jääb vaid puud tükeldada ja koju viia.
Aastarõngaste järgi saame teada puu vanuse. Püüame kodumetsa puid ka nimepidi meelde jätta.
Erinevate puude all kasvavad erinevad seened, puutüvedel ripub samblikke.
Okaspuudest kasvab meie metsas rohkem mändi ja kuuske, aga leida võib kadakatki.
Kui lehed langenud, on kõik lehtpuud üsna ühtemoodi. Siiski, ka hilissügisel on võimalik puid ära tunda.
Metsast leiab rohkesti mõtteid ja materjali meisterdamiseks.

2.TALVINE MATKAPÄEV

Matk toimus 13. märtsil.

Osavõtjad. 7 vaprat, keda haigused maha ei murdnud: Robin, Roomet, Priit, Pertty, Gert, Paula, Olivia ning kasvatajad Helve ja Lea.

Marsruut. Lasteaia õu – kooli 57-aastane park – Misso Pulli küla esimese kooli, Pera-Pugola kooli asukoht – Laululava männik – kaasik – segamets – oja, mis ühendab Pulli järve Saarjärvega – RMK matkaonn

Eesmärgid. Uurime lähemalt talvist metsa.
Õpime lumises metsas lõket tegema.
Otsime saabuva kevade märke.

Matkaks valmistumine algas juba varakult. Uurisime matkatarkusi, tegime plaane, mõtlesime, kuhu minna. Matkapäeva hommikul oli elevus suur. Kasvatajatel oli valmis pandud termos teega ning matkatoit, poiste seljakottides oli igaks juhuks kuiva kasetohtugi tulehakatuseks.

Matka kirjeldus. Asusime teele rõõmsas meeleolus. See, et oli reede ja 13. kuupäev, meid ei heidutanud. Kokad lehvitasid meile aknast. Lumi krudises jalge all, külma oli –3 kraadi. Taevas oli üsna selge, lootsime, et päikegi näitab end.
Sammusime läbi kooli pargi, mis on 57 aasta vanune. Tihased tinistasid lehiseokstel, varesed pidasid vana koolimaja katusel oma tähtsat koosolekut.
Tee ääres seisis sügavas lumes suur kivi. Peatusime ja saime teada, et rohkem kui 200 aastat tagasi asus siin Misso esimene koolimaja. Teisel pool teed kasvab “kooli pettäi”.
Peatusime laululava juures, siin võisime eristada männikut, kaasikut, kuusikut ning segametsa. Poisid mõõtsid lume sügavust – 40-50 cm. Tee ääres keset raiesmikku seisis kõrge kuusk, mille otsa maandus harakas. Valgel lumel oli näha jänese jälgi. Metsast kostis juba üksikuid linnuhääli.
Jõudsime teisele poole Pulli järve. Üle järve oli näha koolimaja-lasteaed. Nii kaugele olime kõndinud! Siin vulises oja, mis voolab Pulli järvest Saarjärve. Juba paistiski matkaonn. Väsimus oli nüüd nagu peoga pühitud.
Puhkemajast leidsime eest kuivad lepahalud. Et lõke paremini põlema läheks, tõime metsast kuivi kuuseoksi, ka kuivast kasetohust oli abi. Lõkke süütas Roomet – ühe tikuga!
Söögikotid pakkisime lahti matkaonnis. Lõkkes küpsetasime leiba-liha-vorsti, peale rüüpasime vaarikavarreteed. Kel kõht täis, võis metsa all sumada või lummehüppeid harrastada.
Tuletasime meelde, et on tulemas emakeelepäev, igaüks mõtles ühe sõna kevadise looduse kohta. Mängisime veel mängu “Arva ära”, siis oli aeg tagasi minna.
Tagasitee läks üsna kiiresti, kõige pisemaid (Gert-4 a, Olivia-2a 10k, Paula-4 a) sõidutati kelgul. Mõnusat metsa- ja lõkkelõhna viisime koolimajjagi.

Kokkuvõte matkast. Oli tore. Kõik lapsed olid sõbralikud, aitasid üksteist, keegi ei virisenud. Tore kogemus talvisest lõkketegemisest. Päikest ei õnnestunud välja meelitada, ka kevade märkide leidmine jäi napiks – hanged ju lapsekõrgused. Jäägu midagi ka järgmiseks matkaks. Kahju vaid neist, kes haiged olid ja kaasa ei saanud. Aga eks teinekord jälle...