Mürakarud Väikesel väerajal
» sulge foto
Sügisel sai käidud lasteaiaõpetajatega matkal Väikesel väerajal. Matka tegid huvitavaks kaks matkajuhti - Tiina ja Aigi ning rajale paigutatud puuskulptuurid .
Oma rühmaga otsustasime matkapäeva ette võtta märtsikuu koolivaheajal. Matkal osales ka meie rühma Raimo ema ja Raimo väikene õde, kes tegi matka kaasa vankris.
Matka jaoks tegime ka väikesed ettevalmistused. Hommikuringis jutustasin muinasjutte , lugesin läbi Tiina Viksi lõputöö Väkesest väerajast ja tegin sealt väikese kokkuvõtte laste jaoks.Valmistasime termosesse kuuma piparmünditee, kokalt saime teele kaasa küpsised ja meie matk võis alata.
Teisipäevane ilm meie matka ei soosinud, juba hommikul hakkas sadama peenikest märga lund. Aknast õue vaadates tundus ilm kehvapoolne. Õue jõudes polnud ilmal häda midagi. Nii jalutasimegi Pikast tänavast alla raudteejaama.
Ilmapuu juurest õige suuna kätte saanud, jõudsime männimetsa alla, kus Kaaren, Kõu ja Pikker meile teed juhatasid. Kõu ja Pikkeri puuskulptuuride juures sai lastele lühidalt jutustatud Eesti rahva muinasjuttu „Kõu“ . Iga puuskulptuuri uuriti põhjalikult ja küsiti nime kohta. Mõne skulptuuri juures istusime, mõne juures vaatasime taevasse ja hingasime sügavalt sisse männimetsa head õhku.
Lapsed märkasid murdunuid ja kõveraks vajunud puid metsas ja nii tuli neile seletada, et seda kõike on teinud paksult maha sadanud lumi.
Paisjärve äärde jõudes tundsid lapsed ära loomajuttudest pärit kavala rebase. Hundi selga istudes ei saadudki kohe aru, kes see loom on, kelle seljas istutakse. Lastele lugu jutustades, kuidas kord hunt jääaugust kalu püüdis, leidsidki lapsed hundi saba otsas palju kalu rippumas. Edasine retk viis meid üle silla teiselepoole Paisjärve, kus Maaema ja Maaisa juhatasid meid rada jätkama. Nii jõusime Vaeslapse ja Karjapoisini ja sealt edasi Vaikse järve äärde.
Matkates olid kõik lapsed tublid. Keegi ei torisenud, et tee on pikk ja väsitav.
Lõkkeplatsil oli hea sooja teed juua, küpsiseid süüa ja matkast pisut jalgu puhata. Teed juues tekkisid lastel mõtted, et siia võiks tulla veel teinekordki aga koos isadega, kes lõket teeksid ja vorsti küpsetaksid.
Matk lõppes bussisõiduga lasteaeda.
Matkalt tulles olid lapsed saanud puna põskedesse, hea isu ja sügava une .
Oma rühmaga otsustasime matkapäeva ette võtta märtsikuu koolivaheajal. Matkal osales ka meie rühma Raimo ema ja Raimo väikene õde, kes tegi matka kaasa vankris.
Matka jaoks tegime ka väikesed ettevalmistused. Hommikuringis jutustasin muinasjutte , lugesin läbi Tiina Viksi lõputöö Väkesest väerajast ja tegin sealt väikese kokkuvõtte laste jaoks.Valmistasime termosesse kuuma piparmünditee, kokalt saime teele kaasa küpsised ja meie matk võis alata.
Teisipäevane ilm meie matka ei soosinud, juba hommikul hakkas sadama peenikest märga lund. Aknast õue vaadates tundus ilm kehvapoolne. Õue jõudes polnud ilmal häda midagi. Nii jalutasimegi Pikast tänavast alla raudteejaama.
Ilmapuu juurest õige suuna kätte saanud, jõudsime männimetsa alla, kus Kaaren, Kõu ja Pikker meile teed juhatasid. Kõu ja Pikkeri puuskulptuuride juures sai lastele lühidalt jutustatud Eesti rahva muinasjuttu „Kõu“ . Iga puuskulptuuri uuriti põhjalikult ja küsiti nime kohta. Mõne skulptuuri juures istusime, mõne juures vaatasime taevasse ja hingasime sügavalt sisse männimetsa head õhku.
Lapsed märkasid murdunuid ja kõveraks vajunud puid metsas ja nii tuli neile seletada, et seda kõike on teinud paksult maha sadanud lumi.
Paisjärve äärde jõudes tundsid lapsed ära loomajuttudest pärit kavala rebase. Hundi selga istudes ei saadudki kohe aru, kes see loom on, kelle seljas istutakse. Lastele lugu jutustades, kuidas kord hunt jääaugust kalu püüdis, leidsidki lapsed hundi saba otsas palju kalu rippumas. Edasine retk viis meid üle silla teiselepoole Paisjärve, kus Maaema ja Maaisa juhatasid meid rada jätkama. Nii jõusime Vaeslapse ja Karjapoisini ja sealt edasi Vaikse järve äärde.
Matkates olid kõik lapsed tublid. Keegi ei torisenud, et tee on pikk ja väsitav.
Lõkkeplatsil oli hea sooja teed juua, küpsiseid süüa ja matkast pisut jalgu puhata. Teed juues tekkisid lastel mõtted, et siia võiks tulla veel teinekordki aga koos isadega, kes lõket teeksid ja vorsti küpsetaksid.
Matk lõppes bussisõiduga lasteaeda.
Matkalt tulles olid lapsed saanud puna põskedesse, hea isu ja sügava une .
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |