Koksvere küla kevadel
» sulge foto
Koksvere küla asub Viljandimaal Põhja-Sakala vallas. Matkarada lookles läbi viie punkti Koksvere külas ja oli 2 km pikk. Matka eesmärgiks: avastada kevadet Koksvere külas.
Matk algas hommikul bussisõiduga. Algpunktiks Koksvere küla - Tarmo rist. See koht Kosvere külas oli saanud oma nime endise vallavanema järgi. Bussist väljudes oli tunda käesoleva kevade karget, kuid ka päikesepaistelist hommikut. Päike oli väga ere, silmi oli väga raske lahti hoida. Edasi liikusime juba jalgsi, et oleks kevad paremini nähtav, tuntav. Kui igal lapsel oli sõber leitud, võis rivi liikuma hakata. Mõned sammud käidud oligi juba võimalus näha Räpu jõge, mis meenutas pigem suuremat oja. Jõgi oli jääkaane all, vett ei paistnud. Liikudes edasi vesteldi teemadel: vee kasulikkus, vajalikkus, tähtsus looduses, veeohutus, jää.
Teise punkti jõudmiseks tuli kõndida hanereas (lapsed üksteise seljataga) kuna matk kulges mööda metsarada. Järsku peatus keset metsa – veevulin. Tee alt voolas läbi oja, milles oli näha imelikku pikka voolikut. Hiljem selgus, et see oli vesioinas. Vesioina oli ehitanud üks kohalik mees käepärastest vahenditest. Lapsed said teada, et vesioinas on „igiliikurist" pump, mis kasutab vaid vee-energiat ja on võimeline vett pumpama kümnete meetrite kõrgusele. Peagi olimegi jõudnud järgmisesse punkti: Kopra SPA ja pikniku keskus. Sellise nime sai see koht sellepärast, et seal oli palju kraave, kus kobrastel meeldis elada ja tegutseda. Selles punktis oli näha vesioinast oma tööd tegemas, tiike (jääs ja jääta), pardi jälgi lumel, ilusaid härmas kuuski, kaski. Kaunid looduse pildid mällu salvestatud, liiguti järgmise punkti suunas.
Jõudes metsateelt suure tee peale selgus peagi, et kõndida tuli väga ettevaatlikult kuna tee oli libe. Nii mõnelgi lapsel oli tublisti tegemist, et püsti püsida. Vahepeal tehti pause, et kuulata kevade hääli: puude kohinat, lindude laule, tunda kevade lõhnu, nautida kevadist päikest.
Ootamatult oli jõutud kolmandasse punkti. Nüüd kulges matkarada läbi noore kuusiku ja seejärel läbi noore kaasiku. Metsaalune oli kaetud lumega. Lumelt leidsid lapsed erinevaid jälgi: koer, kass, jänes, inimene.
Lõpuks olimegi jõudnud neljandasse punkti Koksvere küla keskele – Elgi rist. See oli tore koht, meid ümbritsesid väikesed eramajad oma uhkuses ja ilus. Nime sai see koht meie lasteaias töötava tädi järgi, kes elas Koksveres.
Igal matkal peab olema ka midagi väga head nagu öeldakse „kirss tordil“. Meie matka „kirsiks“ ja ka matka lõpp-punktiks oli alles äsja küla keskel ehitatud mänguväljak, mis pakkus mängulusti nii suurtele kui ka väikestele. Enne mängima asumist kinnitasime nauke kõhtu. Lahke kokatädi oli meile hommikul kaasa andnud näksi – lillkapsast. See kulus marjaks ära, sest nii mõnigi matkasell vajas turgutamist.
Märkamatult oligi kätte jõudnud lõuna ning aeg lasteaeda tagasi sõita. Selline oli meie vahava matk kevadises Koksvere külas.
Ikka päikest!
Killud, Käthlin ja Krista
Lasteaiast Tähekild
Matk algas hommikul bussisõiduga. Algpunktiks Koksvere küla - Tarmo rist. See koht Kosvere külas oli saanud oma nime endise vallavanema järgi. Bussist väljudes oli tunda käesoleva kevade karget, kuid ka päikesepaistelist hommikut. Päike oli väga ere, silmi oli väga raske lahti hoida. Edasi liikusime juba jalgsi, et oleks kevad paremini nähtav, tuntav. Kui igal lapsel oli sõber leitud, võis rivi liikuma hakata. Mõned sammud käidud oligi juba võimalus näha Räpu jõge, mis meenutas pigem suuremat oja. Jõgi oli jääkaane all, vett ei paistnud. Liikudes edasi vesteldi teemadel: vee kasulikkus, vajalikkus, tähtsus looduses, veeohutus, jää.
Teise punkti jõudmiseks tuli kõndida hanereas (lapsed üksteise seljataga) kuna matk kulges mööda metsarada. Järsku peatus keset metsa – veevulin. Tee alt voolas läbi oja, milles oli näha imelikku pikka voolikut. Hiljem selgus, et see oli vesioinas. Vesioina oli ehitanud üks kohalik mees käepärastest vahenditest. Lapsed said teada, et vesioinas on „igiliikurist" pump, mis kasutab vaid vee-energiat ja on võimeline vett pumpama kümnete meetrite kõrgusele. Peagi olimegi jõudnud järgmisesse punkti: Kopra SPA ja pikniku keskus. Sellise nime sai see koht sellepärast, et seal oli palju kraave, kus kobrastel meeldis elada ja tegutseda. Selles punktis oli näha vesioinast oma tööd tegemas, tiike (jääs ja jääta), pardi jälgi lumel, ilusaid härmas kuuski, kaski. Kaunid looduse pildid mällu salvestatud, liiguti järgmise punkti suunas.
Jõudes metsateelt suure tee peale selgus peagi, et kõndida tuli väga ettevaatlikult kuna tee oli libe. Nii mõnelgi lapsel oli tublisti tegemist, et püsti püsida. Vahepeal tehti pause, et kuulata kevade hääli: puude kohinat, lindude laule, tunda kevade lõhnu, nautida kevadist päikest.
Ootamatult oli jõutud kolmandasse punkti. Nüüd kulges matkarada läbi noore kuusiku ja seejärel läbi noore kaasiku. Metsaalune oli kaetud lumega. Lumelt leidsid lapsed erinevaid jälgi: koer, kass, jänes, inimene.
Lõpuks olimegi jõudnud neljandasse punkti Koksvere küla keskele – Elgi rist. See oli tore koht, meid ümbritsesid väikesed eramajad oma uhkuses ja ilus. Nime sai see koht meie lasteaias töötava tädi järgi, kes elas Koksveres.
Igal matkal peab olema ka midagi väga head nagu öeldakse „kirss tordil“. Meie matka „kirsiks“ ja ka matka lõpp-punktiks oli alles äsja küla keskel ehitatud mänguväljak, mis pakkus mängulusti nii suurtele kui ka väikestele. Enne mängima asumist kinnitasime nauke kõhtu. Lahke kokatädi oli meile hommikul kaasa andnud näksi – lillkapsast. See kulus marjaks ära, sest nii mõnigi matkasell vajas turgutamist.
Märkamatult oligi kätte jõudnud lõuna ning aeg lasteaeda tagasi sõita. Selline oli meie vahava matk kevadises Koksvere külas.
Ikka päikest!
Killud, Käthlin ja Krista
Lasteaiast Tähekild