100 KALLISTUST METSAPUUDELE
» sulge foto
Me arvasime, et talve enam ei tulegi. Lõpuks siiski hakkas lund sadama ja meie saime oma metsaretkele sõita. Mets on meil paljude lemmikkoht. Sõitsime Oandule (Ida-Virumaal), kaasas
fotoaparaat ja kotid külakostiga metsaelanikele (õunad, porgandid, kapsas, kuivatatud leib). Jõud-
nud bussiga metsa äärde, nägime raielanki. Selgitasime, miks puid maha saetakse ja mis nendest
edasi saab. Raielanki nägi enamus lapsi esimest korda. Teisel pool teed oli metsa veel küll ja sinna
me suundusime. Mets oli vaikne, ainult meie hääled kajasid. Kuulsime kaugemal rähni toksimist ja
tihase häälitsust. Püüdsime oma kohalolekuga nende rahu mitte rikkuda.
Vaatlesime okaspuid (kuusk, mänd). Kadakat ei tundnud keegi.
Kuuseokstel rippusid vahvad habemikud. Pidasime neid habesamblikeks. Puutüvedel oli teisigi
vahvaid samblikke. Jätsime metsaelanikele puude alla kaasavõetud aed- ja puuvilju.
Leidsime ka rohelisi mustika- ja pohlavarsi. Võtsime kaasa mõned mustikavarred, mis nädala
pärast juba vaasis õisi näitasid. Sarapuu urvad olid ka õige pikaks veninud, valmis tolmlema.
Kuna on Eestimaa 100.juubeliaasta, otsustasime oma kingituse metsa jätta. Iga laps ja õpetaja tegi
temale meeldinud puudele 5 kallistust. Nii jätsime Oandu metsapuudele kokku 100 kallistust soovidega, et nad suureks kasvaksid. Värskes õhus kõndimine tegi põsed punaseks, naha märjaks
(kõndisime maha umbes ühe kilomeetri). Tänasime metsa, et meil on koht, kus jalutamas, loodust uurimas ning seenel, marjul käia.
Tagasiteel nägime bussiaknast kolme metskitse, kes põllul nosisid.
Lasteaias täitsime töölehe „Mida märkasid metsas?â€
Metsaretkel käisid Kiviõli lasteaia „Kannike†„Meelespea†rühma 17 last koos õpetajate Kerli ,Age,Jaanikaga.
25.jaanuar 2018
fotoaparaat ja kotid külakostiga metsaelanikele (õunad, porgandid, kapsas, kuivatatud leib). Jõud-
nud bussiga metsa äärde, nägime raielanki. Selgitasime, miks puid maha saetakse ja mis nendest
edasi saab. Raielanki nägi enamus lapsi esimest korda. Teisel pool teed oli metsa veel küll ja sinna
me suundusime. Mets oli vaikne, ainult meie hääled kajasid. Kuulsime kaugemal rähni toksimist ja
tihase häälitsust. Püüdsime oma kohalolekuga nende rahu mitte rikkuda.
Vaatlesime okaspuid (kuusk, mänd). Kadakat ei tundnud keegi.
Kuuseokstel rippusid vahvad habemikud. Pidasime neid habesamblikeks. Puutüvedel oli teisigi
vahvaid samblikke. Jätsime metsaelanikele puude alla kaasavõetud aed- ja puuvilju.
Leidsime ka rohelisi mustika- ja pohlavarsi. Võtsime kaasa mõned mustikavarred, mis nädala
pärast juba vaasis õisi näitasid. Sarapuu urvad olid ka õige pikaks veninud, valmis tolmlema.
Kuna on Eestimaa 100.juubeliaasta, otsustasime oma kingituse metsa jätta. Iga laps ja õpetaja tegi
temale meeldinud puudele 5 kallistust. Nii jätsime Oandu metsapuudele kokku 100 kallistust soovidega, et nad suureks kasvaksid. Värskes õhus kõndimine tegi põsed punaseks, naha märjaks
(kõndisime maha umbes ühe kilomeetri). Tänasime metsa, et meil on koht, kus jalutamas, loodust uurimas ning seenel, marjul käia.
Tagasiteel nägime bussiaknast kolme metskitse, kes põllul nosisid.
Lasteaias täitsime töölehe „Mida märkasid metsas?â€
Metsaretkel käisid Kiviõli lasteaia „Kannike†„Meelespea†rühma 17 last koos õpetajate Kerli ,Age,Jaanikaga.
25.jaanuar 2018
 |  |  |  |
 |  |  |  |