„SÄÄSTEV TARBIMINE JA ELURIKKUS KAMMERI MAIL“
» sulge foto
Lõpuks tuli talv ja lõpuks tuli ka lumi. Meie, koolilapsed, oleme nüüd mõtetega klassitoast õues-lumi sillerdab kutsuvalt, suusarajad on sisse aetud ja uisudki välja otsitud. Kelgumäel veedame kõik oma õhtud, isegi televiisori oleme unustanud. Kui sekka tuleb sulailm, naudime lumememmede ehitamist ja lumesõda, mis sest, et mõnel pärast varbad märjad või muhk peas… Kõige selle toreda juures tekkis meil, õpilastel, küsimus „Milline talveilm loomadele ja linnukestele rohkem meeldib?“ On selleks porine ilm ja õrn sulalumi või krõbe külm, paksu lumevaibaga. Ja nii me otsustasimegi õpetaja kaasabil selle kõigepealt välja selgitada, ning hiljem minna matkale nii porise kui ka külma ilmaga, et välja uurida:
1. Millise ilmaga märkame kõige enam loomade ja lindude jälgi;
2. Kui rikkalik on meie koolimaja ümbrus erinevate loomade ja lindude osas;
3. Lisaks, oleme looduse-ja keskkonnasäästlikud. Prindime oma töölehed kasutatud A4 paberite teisele küljele ja kui leiame metsast või teepervelt prügi, korjame selle kaasa, et see ei reostaks loodust, ega seaks ohtu metsloomade elu. Kaasa võtsime prügikoti.
Selleks, et meie retk õnnestuks, töötasime läbi eelnevalt materjalid nagu „Imetajate jäljed“, „Jäljeaabits“, „Ulukite jäljevihik“, ja otsustasime endile sobivat ilma oodata, et matkad ette võtta. Mõeldud, tehtud!
13.02.2018, ilusa ja krõbeda talveilmaga, kui kraadiklaas näitas -7 alla nulli ja kalender näitas Vastlapäeva, otsustasime hakata jäljeküttideks. Kuna meie koolimaja asub metsade ja põldude vahel, siis me eraldi kuhugi matkarajale ei pidanud minema. Meie kooliümbrus on ise üks suur matkarada. Sumbates läbi pehme ja eelmisel päeval mahasadanud lume, ei imetlenud me mitte päiksepaistelist taevast, vaid hoidsime silmad rohkem maapinnapoole, et loomade ja lindude jälgi uurida. Kaasa võtsime veel harilikud pliiatsid, töölehed, joonlaua ja fotoaparaadi. Eelnevas vestluses tegime veel panuseid, milliste loomade jälgi me enim näeme. Eeldasime, et näeme kõige rohkem kitsekeste ja koerte jälgi. Arvasime seda seetõttu, et õpetajad igapäevaselt neid üle autotee jooksmas näevad ja külaelanikud oma koeri koolimaja ümbruses jalutavad. Samas hakkas meid ka huvitama, kas võiksime metsavahel näha ka aasta looma, ilvese, jälgi. Igatahes PÕNEV!
Teele asudes leidsime kõigepealt koolimaja juurest koera-ja kassijäljed. Algus tõotas tulla hea, kuid enim tahtsime leida hundi või karu jälgi. Äkki trehvab. Märkisime lehele, mida ja kus nägime ja liikusime edasi. Kuna lumi oli liialt sügav, siis kõndisime enamasti teepervel, mõni julgem sumpas ka põllul ja kraaviserval. Tõdesime, et heaks matkaks ja jäljejahiks peavad jalas olema ka sobilikud saapad. Edasi Pangodi poole liikudes leidsime vahvad looduslikud vastlakuklid, neist tegime ka mitu pilti. Loodus võib meid ikka üllatada! Põlluveeres märkasime tohutult palju jälgi, just nagu oleks põllul metsloomade tantsupidu olnud. Enamasti olid need kõik kitsekeste ja sokukeste jäljed, sekka paar jänese ja rebase jälge ning tundmatu jäljerada, vist hiirekese tekitatud. Nii paljude jälgede korraga nägemine tekitas meis tohutu hasardi. Kelle jälgi me veel kohata võime? Kõik tundus võimalik. Meie koolimaja ümbruse loomadest leidsime ka jänese, põdra, kitse ja rebase junnid. Naersime, et järgmine kord ei lähe me poriga mitte jälje vaid junnijahile. Olime just eelnevalt tunnis mänginud kaardimängu “Junnimääraja“, mis meile palju nalja ja avastamislusti pakkus. Mängus saime teada, kes kui tihti kakab ja milline haisutase nende väljaheidetel on. Seepärast väljaheited meile nalja ja uurimiselevust pakkusidki.
Edasi liikudes muutus aga ilm järjest tuulisemaks ja hakkas tuiskama. Uute jälgede avastamine muutus järjest raskemaks ja ka pisut igavaks. Enamasti olid jäljeomanikeks kitsed. Igavuse peletamiseks püüdsime ise loomade jälgi ja liikumisviisi järgi teha ning võrdlesime ka inimjälgede tekkimist. Leidsime, et mida sügavam muster saapal, seda vahvam ja äratuntavam on jälg. Kristjan tegi ka ühe karu jälje ja viskas kõigile vempu. Niipalju kilkeid ja elevust pakkus karu jälje leidmine, et jää või uskuma. Jälge lähemalt vaadeldes tuli aga tõdeda, et karule see küll ei kuulu. Mõni laps arvas, et ju see lumeinimesele siis kuulub. Kristjan vaid muigas. Mingil hetkel hakkas külm sõrmi, varbaid ja nina näpistama ja kella vaadates mõistsime, et peame koolimajja tagasi sumpama. Läbisime oma matkateel üle nelja kilomeetri, mõni aktiivsem, kes jooksis siia-sinna või ei peljanud lumes sumbata veel rohkemgi… Tagasiteel muljetasime ja tundsime kurbust, et loodetud karu-, hundi, kopra-ega ilvese jälgi me ei näinud. Ehk järgmisel korral porise retkega. Samas tundsime rõõmu, et kogu oma avastusretke vältel ei leidnud me koristamata koerakakat ega muud olmeprügi. Meie koolimaja lähiümbrust on hästi hoitud. Eks näis, mis lume alt välja sulab… Ahjaaa, ühte huvitavat tegelast nägime küll, see oli meie aasta 2018 seen – tuletael. Seda meil siin Kammeris on! Koolis ootasid meid kuum tee, vastlakuklid ja hernesupp. Sööklas jagasid retkelistest jäljekütid oma avastusi ja tähelepanekuid ka teistega. Oli vahva! Nüüd jääb üle vaid sulailma oodata. Loodame, et see ikka tuleb ja kui ei tulegi, siis saame ka hiljem oma avastusretke jätkata. Ega see meil tegemata jää, võtsime kooliperega nõuks teha Eesti sünnipäevaks 100 matka ja tundub, et see on täiesti teostatav, kuna õpime palju õues ning käime palju ringi….kevadel eriti.
1. Millise ilmaga märkame kõige enam loomade ja lindude jälgi;
2. Kui rikkalik on meie koolimaja ümbrus erinevate loomade ja lindude osas;
3. Lisaks, oleme looduse-ja keskkonnasäästlikud. Prindime oma töölehed kasutatud A4 paberite teisele küljele ja kui leiame metsast või teepervelt prügi, korjame selle kaasa, et see ei reostaks loodust, ega seaks ohtu metsloomade elu. Kaasa võtsime prügikoti.
Selleks, et meie retk õnnestuks, töötasime läbi eelnevalt materjalid nagu „Imetajate jäljed“, „Jäljeaabits“, „Ulukite jäljevihik“, ja otsustasime endile sobivat ilma oodata, et matkad ette võtta. Mõeldud, tehtud!
13.02.2018, ilusa ja krõbeda talveilmaga, kui kraadiklaas näitas -7 alla nulli ja kalender näitas Vastlapäeva, otsustasime hakata jäljeküttideks. Kuna meie koolimaja asub metsade ja põldude vahel, siis me eraldi kuhugi matkarajale ei pidanud minema. Meie kooliümbrus on ise üks suur matkarada. Sumbates läbi pehme ja eelmisel päeval mahasadanud lume, ei imetlenud me mitte päiksepaistelist taevast, vaid hoidsime silmad rohkem maapinnapoole, et loomade ja lindude jälgi uurida. Kaasa võtsime veel harilikud pliiatsid, töölehed, joonlaua ja fotoaparaadi. Eelnevas vestluses tegime veel panuseid, milliste loomade jälgi me enim näeme. Eeldasime, et näeme kõige rohkem kitsekeste ja koerte jälgi. Arvasime seda seetõttu, et õpetajad igapäevaselt neid üle autotee jooksmas näevad ja külaelanikud oma koeri koolimaja ümbruses jalutavad. Samas hakkas meid ka huvitama, kas võiksime metsavahel näha ka aasta looma, ilvese, jälgi. Igatahes PÕNEV!
Teele asudes leidsime kõigepealt koolimaja juurest koera-ja kassijäljed. Algus tõotas tulla hea, kuid enim tahtsime leida hundi või karu jälgi. Äkki trehvab. Märkisime lehele, mida ja kus nägime ja liikusime edasi. Kuna lumi oli liialt sügav, siis kõndisime enamasti teepervel, mõni julgem sumpas ka põllul ja kraaviserval. Tõdesime, et heaks matkaks ja jäljejahiks peavad jalas olema ka sobilikud saapad. Edasi Pangodi poole liikudes leidsime vahvad looduslikud vastlakuklid, neist tegime ka mitu pilti. Loodus võib meid ikka üllatada! Põlluveeres märkasime tohutult palju jälgi, just nagu oleks põllul metsloomade tantsupidu olnud. Enamasti olid need kõik kitsekeste ja sokukeste jäljed, sekka paar jänese ja rebase jälge ning tundmatu jäljerada, vist hiirekese tekitatud. Nii paljude jälgede korraga nägemine tekitas meis tohutu hasardi. Kelle jälgi me veel kohata võime? Kõik tundus võimalik. Meie koolimaja ümbruse loomadest leidsime ka jänese, põdra, kitse ja rebase junnid. Naersime, et järgmine kord ei lähe me poriga mitte jälje vaid junnijahile. Olime just eelnevalt tunnis mänginud kaardimängu “Junnimääraja“, mis meile palju nalja ja avastamislusti pakkus. Mängus saime teada, kes kui tihti kakab ja milline haisutase nende väljaheidetel on. Seepärast väljaheited meile nalja ja uurimiselevust pakkusidki.
Edasi liikudes muutus aga ilm järjest tuulisemaks ja hakkas tuiskama. Uute jälgede avastamine muutus järjest raskemaks ja ka pisut igavaks. Enamasti olid jäljeomanikeks kitsed. Igavuse peletamiseks püüdsime ise loomade jälgi ja liikumisviisi järgi teha ning võrdlesime ka inimjälgede tekkimist. Leidsime, et mida sügavam muster saapal, seda vahvam ja äratuntavam on jälg. Kristjan tegi ka ühe karu jälje ja viskas kõigile vempu. Niipalju kilkeid ja elevust pakkus karu jälje leidmine, et jää või uskuma. Jälge lähemalt vaadeldes tuli aga tõdeda, et karule see küll ei kuulu. Mõni laps arvas, et ju see lumeinimesele siis kuulub. Kristjan vaid muigas. Mingil hetkel hakkas külm sõrmi, varbaid ja nina näpistama ja kella vaadates mõistsime, et peame koolimajja tagasi sumpama. Läbisime oma matkateel üle nelja kilomeetri, mõni aktiivsem, kes jooksis siia-sinna või ei peljanud lumes sumbata veel rohkemgi… Tagasiteel muljetasime ja tundsime kurbust, et loodetud karu-, hundi, kopra-ega ilvese jälgi me ei näinud. Ehk järgmisel korral porise retkega. Samas tundsime rõõmu, et kogu oma avastusretke vältel ei leidnud me koristamata koerakakat ega muud olmeprügi. Meie koolimaja lähiümbrust on hästi hoitud. Eks näis, mis lume alt välja sulab… Ahjaaa, ühte huvitavat tegelast nägime küll, see oli meie aasta 2018 seen – tuletael. Seda meil siin Kammeris on! Koolis ootasid meid kuum tee, vastlakuklid ja hernesupp. Sööklas jagasid retkelistest jäljekütid oma avastusi ja tähelepanekuid ka teistega. Oli vahva! Nüüd jääb üle vaid sulailma oodata. Loodame, et see ikka tuleb ja kui ei tulegi, siis saame ka hiljem oma avastusretke jätkata. Ega see meil tegemata jää, võtsime kooliperega nõuks teha Eesti sünnipäevaks 100 matka ja tundub, et see on täiesti teostatav, kuna õpime palju õues ning käime palju ringi….kevadel eriti.
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |