VÄRVIMATK (Mooste Lasteaed Tammetõru)
» sulge foto
ÜHE MATKASELLI PÄEVARAAMAT
Ühel kevadhommikul ütles õpetaja Krista, et täna läheme kõik koos loodusest värve otsima. “No mis värve seal looduses praegu ikka on, kõik ju ühtviisi hall ja igav?“, käis mõte korraks läbi pea. Aga noh, mis seal ikka, tuleb minna kui õpetaja seda soovib.
Panimegi siis kribinal-krabinal õueriided selga, võtsime kõik hetkel vabad olevad lasteaiatädid ka kaasa ja asusime teele. Õpetaja järel marssisime paarikaupa väravast välja ja võtsime suuna Mooste koolimaja poole. See on päris uhke hoone ning räägitakse, et kunagi olevat selles elanud keegi mõisahärra koos oma naise ja lastega. Oli sellega kuidas oli, aga mõisa ümber olev park on küll üks tore paik. Seal saab joosta, puude otsa ronida ja … Minu fantaasialennu katkestas õpetaja Krista, kes oli jäänud seisma ühe maasse torgatud tahvli ette, millel olid igasuguste lindude pildid. Õpetaja sõnul pidavat nad kõik selles pargis elutsema. Püüdsime siis ära arvata, keda neil piltidel kujutatud on. Kindlalt tundsin ära rähni ja varese ning andsin sellest ka valjuhäälselt teada. Õpetajalt sain kiita ja see oli päris tore. Teised nimetasid veel varblast ja tihast, kuid ühte lindu ei tundnud küll keegi ära. Üks tädidest teadis selle olevat metsvindi, kuid minu arvates luges ta selle nime tahvlilt maha. Ohkasin vaikselt, sest ise olin tähti õppides natuke seanahka vedanud. Aga see lindude jutt oli lõppkokkuvõttes päris huvitav, sain päris palju targemaks!
Liikusime edasi ja jõudsime peagi õunaaeda. Seal asusid Krista ja Eneken lahendama grillvarraste probleemi. Nad ütlesid, mida mina muidugi sugugi ei usu, et poes polnud vardaid saada ja nüüd tuleb need õunapuude küljest lõigata. No tore küll, puude oksi ei tohi ju asja eest, teist taga lõikuda! Aga siis seletas Krista, et õunapuid tuleb varakevadel just kärpida, siis kasvavat neile suvel ilus võra ja sügisel saame palju õunu. Jälle üks tarkus juures!
Grillvardad olemas, asusime taas teele. Peagi jõudsime õunaaia kõrval asuvale Pensionäride alleele. No on ikka nimi, mõtlesin omaette. Aga ilus on see allee! Kõrged kuused kahel pool teerada, liigud nagu looduslikus tunnelis. Minagi olin seal vanaemaga päris tihti jalutamas käinud ja talle näis seal vägagi meeldivat. Eks sellest siis ka selline nimi.
Aga nüüd jagas õpetaja laiali kartongist lehed ja rasvakriidid ning palus lehe ühele poolele joonistada õunapuu ja teisele poole kuusepuu. Ja ikka õigetes värvides, lisas ta veel. Võtsin siis kriiditüki, viskasin ennast kõhuli maha ja asusin tööle. Maa tundus küll natuke niiske olevat, kuid sellest polnud midagi, ega kombekas siis vett päris kõhu ligi ju lase. Õunapuu valmis, haarasin teise kriidi ja asusin kuuske maalima. Ja korraga taipasin, miks õpetaja oli ütelnud, et lähme loodusest värve otsima. Pruun, roheline, kollane ja nende erinevad varjundid - need ju ongi varakevade värvid!
Pildid valmis, astusime edasi. Korraga jäi Krista seisma ja ütles, et nüüd vaatame, kui osavad te olete. Kiiresti riputas ta üle tee ulatuva oksa külge kaasas oleva ämbri ning juhataja pandi vabast nööriotsast kinni hoidma. Teelt olime korjanud hunniku käbisid ja nendega tuli nüüd nööri otsas kõlkuvale ämbrile pihta saada. Mõtlesin küll esiti, et see ju naljategu, kuid siis selgus, et nii see päris pole. Aga ega teistelgi paremini läinud. Käbid lendasid siia-sinna, ainult mitte ämbri pihta. Isegi ämbrit hoidev juhataja oleks ühe käbiga peaaegu pihta saanud. Jah, seda osavuse värki tuleb mul veel palju harjutada …
Astusime mööda alleed aga edasi. Eneken ja Maia olid vahepeal pika nööri meie liikumisteele ette tõmmanud. Täpsemalt vaadates sain aru, et asja mõte polnud sugugi mitte selles, et meid tee sulgemisega lihtsalt kiusata. Nööri küljes rippusid punased õunad, rohelise kapsalehed, pruunid leivatükid ja mitmesugused muud isuäratavais suupalad – terve värvide vikerkaar. Meie pidime siis ilma käte abita endale meeldivast toidupalast ampsu suhu saama. Õpetaja ütles veel, et eks te nüüd proovige, kui lihtne on tihasel talvel akna taga rippuva rasvatüki küljest isuäratav nokatäis kätte saada. See ülesanne polnud kõige raskemate killast. Sain nagu naksti tükikese kapsalehest hammustatud. Teisedki said asjaga päris hästi hakkama.
Pensionäride allee läbitud jõudsime maantee äärde. Nüüd tuli võtta haneritta, et kõik ikka teerajale kõndima mahuksid. Teele jäänud kevadiselt vesise kraavikese ületamine oli natuke problemaatiline, kuid saime sellegagi kenasti hakkama. Õpetaja selgitas, et looduses liikudes sellisesse olukorda sattudes ei tohi sillakese ehitamiseks hakata kohe puid murdma, vaid tuleb kasutada ikka maas lebavaid oksi ja muud risu. Jälle üks teadmine juures, kuidas loodust säästa.
Maanteede ristumiskohta jõudes tuletasime meelde õpitud liiklusreegleid ja uurisime seal olevaid liiklusmärke. Ants, olles ühelt viidalt veerinud kokku sõna LASTEAIA, küsis õpetajalt, et kas lasteaed ongi siin. See oli päris naljakas, sest lasteaed oli sealt veel päris kaugel. Õpetaja siis seletas, et teeviidalt tuleb ikka kõik sõnad ära lugeda. Nii me siis tegimegi ja saime kokku hoopiski LASTEAIA TEE. Vaat kui tähtis on lugemisoskus, muidu võib ju lausa ära eksida.
Ja siis jõudsime, õpetaja sõnul, meie matka lõpusirgele, mille lõpus terendas meie muusikaõpetaja ja ühtlasi ka Lotte vanaema kodumaja. Vanaema Ene oli meid juba pikisilmi oodanud. Laual olid soe tee ja muffinid ning grillis hõõgusid söed, et saaksime matka käigus hangitud „grillvarraste“ otsas vahukomme küpsetada.
Päris hea ja uhke tunne oli, kui õpetaja Krista kõikidele matka läbinutele veel ka tunnistused laiali jagas. Mitte kooli, vaid ikka need MATKASELLI tunnistused!
Ühel kevadhommikul ütles õpetaja Krista, et täna läheme kõik koos loodusest värve otsima. “No mis värve seal looduses praegu ikka on, kõik ju ühtviisi hall ja igav?“, käis mõte korraks läbi pea. Aga noh, mis seal ikka, tuleb minna kui õpetaja seda soovib.
Panimegi siis kribinal-krabinal õueriided selga, võtsime kõik hetkel vabad olevad lasteaiatädid ka kaasa ja asusime teele. Õpetaja järel marssisime paarikaupa väravast välja ja võtsime suuna Mooste koolimaja poole. See on päris uhke hoone ning räägitakse, et kunagi olevat selles elanud keegi mõisahärra koos oma naise ja lastega. Oli sellega kuidas oli, aga mõisa ümber olev park on küll üks tore paik. Seal saab joosta, puude otsa ronida ja … Minu fantaasialennu katkestas õpetaja Krista, kes oli jäänud seisma ühe maasse torgatud tahvli ette, millel olid igasuguste lindude pildid. Õpetaja sõnul pidavat nad kõik selles pargis elutsema. Püüdsime siis ära arvata, keda neil piltidel kujutatud on. Kindlalt tundsin ära rähni ja varese ning andsin sellest ka valjuhäälselt teada. Õpetajalt sain kiita ja see oli päris tore. Teised nimetasid veel varblast ja tihast, kuid ühte lindu ei tundnud küll keegi ära. Üks tädidest teadis selle olevat metsvindi, kuid minu arvates luges ta selle nime tahvlilt maha. Ohkasin vaikselt, sest ise olin tähti õppides natuke seanahka vedanud. Aga see lindude jutt oli lõppkokkuvõttes päris huvitav, sain päris palju targemaks!
Liikusime edasi ja jõudsime peagi õunaaeda. Seal asusid Krista ja Eneken lahendama grillvarraste probleemi. Nad ütlesid, mida mina muidugi sugugi ei usu, et poes polnud vardaid saada ja nüüd tuleb need õunapuude küljest lõigata. No tore küll, puude oksi ei tohi ju asja eest, teist taga lõikuda! Aga siis seletas Krista, et õunapuid tuleb varakevadel just kärpida, siis kasvavat neile suvel ilus võra ja sügisel saame palju õunu. Jälle üks tarkus juures!
Grillvardad olemas, asusime taas teele. Peagi jõudsime õunaaia kõrval asuvale Pensionäride alleele. No on ikka nimi, mõtlesin omaette. Aga ilus on see allee! Kõrged kuused kahel pool teerada, liigud nagu looduslikus tunnelis. Minagi olin seal vanaemaga päris tihti jalutamas käinud ja talle näis seal vägagi meeldivat. Eks sellest siis ka selline nimi.
Aga nüüd jagas õpetaja laiali kartongist lehed ja rasvakriidid ning palus lehe ühele poolele joonistada õunapuu ja teisele poole kuusepuu. Ja ikka õigetes värvides, lisas ta veel. Võtsin siis kriiditüki, viskasin ennast kõhuli maha ja asusin tööle. Maa tundus küll natuke niiske olevat, kuid sellest polnud midagi, ega kombekas siis vett päris kõhu ligi ju lase. Õunapuu valmis, haarasin teise kriidi ja asusin kuuske maalima. Ja korraga taipasin, miks õpetaja oli ütelnud, et lähme loodusest värve otsima. Pruun, roheline, kollane ja nende erinevad varjundid - need ju ongi varakevade värvid!
Pildid valmis, astusime edasi. Korraga jäi Krista seisma ja ütles, et nüüd vaatame, kui osavad te olete. Kiiresti riputas ta üle tee ulatuva oksa külge kaasas oleva ämbri ning juhataja pandi vabast nööriotsast kinni hoidma. Teelt olime korjanud hunniku käbisid ja nendega tuli nüüd nööri otsas kõlkuvale ämbrile pihta saada. Mõtlesin küll esiti, et see ju naljategu, kuid siis selgus, et nii see päris pole. Aga ega teistelgi paremini läinud. Käbid lendasid siia-sinna, ainult mitte ämbri pihta. Isegi ämbrit hoidev juhataja oleks ühe käbiga peaaegu pihta saanud. Jah, seda osavuse värki tuleb mul veel palju harjutada …
Astusime mööda alleed aga edasi. Eneken ja Maia olid vahepeal pika nööri meie liikumisteele ette tõmmanud. Täpsemalt vaadates sain aru, et asja mõte polnud sugugi mitte selles, et meid tee sulgemisega lihtsalt kiusata. Nööri küljes rippusid punased õunad, rohelise kapsalehed, pruunid leivatükid ja mitmesugused muud isuäratavais suupalad – terve värvide vikerkaar. Meie pidime siis ilma käte abita endale meeldivast toidupalast ampsu suhu saama. Õpetaja ütles veel, et eks te nüüd proovige, kui lihtne on tihasel talvel akna taga rippuva rasvatüki küljest isuäratav nokatäis kätte saada. See ülesanne polnud kõige raskemate killast. Sain nagu naksti tükikese kapsalehest hammustatud. Teisedki said asjaga päris hästi hakkama.
Pensionäride allee läbitud jõudsime maantee äärde. Nüüd tuli võtta haneritta, et kõik ikka teerajale kõndima mahuksid. Teele jäänud kevadiselt vesise kraavikese ületamine oli natuke problemaatiline, kuid saime sellegagi kenasti hakkama. Õpetaja selgitas, et looduses liikudes sellisesse olukorda sattudes ei tohi sillakese ehitamiseks hakata kohe puid murdma, vaid tuleb kasutada ikka maas lebavaid oksi ja muud risu. Jälle üks teadmine juures, kuidas loodust säästa.
Maanteede ristumiskohta jõudes tuletasime meelde õpitud liiklusreegleid ja uurisime seal olevaid liiklusmärke. Ants, olles ühelt viidalt veerinud kokku sõna LASTEAIA, küsis õpetajalt, et kas lasteaed ongi siin. See oli päris naljakas, sest lasteaed oli sealt veel päris kaugel. Õpetaja siis seletas, et teeviidalt tuleb ikka kõik sõnad ära lugeda. Nii me siis tegimegi ja saime kokku hoopiski LASTEAIA TEE. Vaat kui tähtis on lugemisoskus, muidu võib ju lausa ära eksida.
Ja siis jõudsime, õpetaja sõnul, meie matka lõpusirgele, mille lõpus terendas meie muusikaõpetaja ja ühtlasi ka Lotte vanaema kodumaja. Vanaema Ene oli meid juba pikisilmi oodanud. Laual olid soe tee ja muffinid ning grillis hõõgusid söed, et saaksime matka käigus hangitud „grillvarraste“ otsas vahukomme küpsetada.
Päris hea ja uhke tunne oli, kui õpetaja Krista kõikidele matka läbinutele veel ka tunnistused laiali jagas. Mitte kooli, vaid ikka need MATKASELLI tunnistused!
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |