``PAJUKASSIJAHIL``
» sulge foto
``PAJUKASSIJAHIL``
…Varsti voolavad kõik veed,
vulisevad ojad,
pajuoksal sünnivad
pajukassipojad.
Kaunil päikesepaistelisel päeval läksid ``SÕLEKESE``Lasteaia 7 rühma mudilased õhinaga ``pajukassijahile.``
Kaasa võtsime seljakoti, kus olid luubid, binokkel ja väsimust peletavad kommid. Kaugel lasteaia taga laiuvatel niitudel ja karjamaadel oli pajukasside kodu. Väikeste poiste ja tüdrukute hanerivi lookles aeglaselt sissetallatud rajal.
Esmalt märkasid lapsed rõõmsalt vulisevat oja. Siis leidsime kellegi jäljed pehmel lumel, arvatavasti oli jänes kuhugi kiirustanud. Edasi liikudes jäädi kuulatades seisma. ``Ti- ti- tii! Ti- ti- tii!`` laulis valjult lastele juba tuttav rasvatihane. Eks temalgi oli kevad kätte jõudnud!
Suur oli laste vaimustus, kui märkasime esimesi pajukassipõõsaid. Väga vaikselt kuulati, kuidas pajukassid nurruvad. Selles vaikuses oli äkitselt kuulda põldlõokese sillerdavat kevadtervitust. Binokliga uurisime sinitaevast, kuid põldlõoke jäigi kättesaamatuks. Kaasavõetud luupidega uurisid lapsed pajuurbi ja teiste põõsaste pungi. Selgus, et pungad olid juba natuke paisunud, järelikult ei ole kevad enam kaugel. Lootsime leida ka karikseeni, aga sellel kohal laius eelmisel päeval maha sadanud lumevaip. Lapsed palusid, et mõned pajukassid tuleksid meiega lasteaeda kaasa. Ja pajukassid olidki nõus. Lisaks võtsime veel kaasa mitmeid erinevate põõsaste oksi rühmas uurimiseks ja vaatlemiseks.
…Mõne päeva pärast olid helehallid pajukassid soojas toas muutunud pehmeteks ja karvasteks elusolenditeks. Õrnalt hoidsid lapsed neid pihu peal ja paitasid hellalt oma pisikese näpuga. Kõrva ääres kuulati, kuidas pajukassid nurruvad…
Laste võluvõime tajuda, tunda, näha ja kuulda nähtamatut, tõi õpetajatele ja lapsevanematele helgeid hetki saabuvasse kevadesse…
7 rühma õpetaja Maia Päevalill
…Varsti voolavad kõik veed,
vulisevad ojad,
pajuoksal sünnivad
pajukassipojad.
Kaunil päikesepaistelisel päeval läksid ``SÕLEKESE``Lasteaia 7 rühma mudilased õhinaga ``pajukassijahile.``
Kaasa võtsime seljakoti, kus olid luubid, binokkel ja väsimust peletavad kommid. Kaugel lasteaia taga laiuvatel niitudel ja karjamaadel oli pajukasside kodu. Väikeste poiste ja tüdrukute hanerivi lookles aeglaselt sissetallatud rajal.
Esmalt märkasid lapsed rõõmsalt vulisevat oja. Siis leidsime kellegi jäljed pehmel lumel, arvatavasti oli jänes kuhugi kiirustanud. Edasi liikudes jäädi kuulatades seisma. ``Ti- ti- tii! Ti- ti- tii!`` laulis valjult lastele juba tuttav rasvatihane. Eks temalgi oli kevad kätte jõudnud!
Suur oli laste vaimustus, kui märkasime esimesi pajukassipõõsaid. Väga vaikselt kuulati, kuidas pajukassid nurruvad. Selles vaikuses oli äkitselt kuulda põldlõokese sillerdavat kevadtervitust. Binokliga uurisime sinitaevast, kuid põldlõoke jäigi kättesaamatuks. Kaasavõetud luupidega uurisid lapsed pajuurbi ja teiste põõsaste pungi. Selgus, et pungad olid juba natuke paisunud, järelikult ei ole kevad enam kaugel. Lootsime leida ka karikseeni, aga sellel kohal laius eelmisel päeval maha sadanud lumevaip. Lapsed palusid, et mõned pajukassid tuleksid meiega lasteaeda kaasa. Ja pajukassid olidki nõus. Lisaks võtsime veel kaasa mitmeid erinevate põõsaste oksi rühmas uurimiseks ja vaatlemiseks.
…Mõne päeva pärast olid helehallid pajukassid soojas toas muutunud pehmeteks ja karvasteks elusolenditeks. Õrnalt hoidsid lapsed neid pihu peal ja paitasid hellalt oma pisikese näpuga. Kõrva ääres kuulati, kuidas pajukassid nurruvad…
Laste võluvõime tajuda, tunda, näha ja kuulda nähtamatut, tõi õpetajatele ja lapsevanematele helgeid hetki saabuvasse kevadesse…
7 rühma õpetaja Maia Päevalill
 |  |  |  |
 |  |  |  |