HOBUSTELE KÃœLLA
» sulge foto
Meie oleme Väimela lasteaia Pääsupesa rühma lapsed. Oleme kuue- ja seitsmeaastased ja läheme varsti kooli. Meile meeldib mängida, mürada, hullata ja natuke ka õppida. Tahame hästi palju kogeda ja uurida, maailma avastada. Meie lasteaed asub looduse keskel. Käime palju metsas jalutamas, matkamas ning loodust uurimas.
Ühel ilusal päikesepaistelisel päeval läksime jalutuskäigule Väimela Tallide juuurde, et leida esimesi kevade märke ning kohtuda hobustega. Olime natuke raamatutest uurinud, mida hobused söövad, kus nad elavad ning milleks neid kasvatatakse. Võtsime kaasa ka natuke maiustusi, porgandeid ja õunu.
Jalutades läbi Väimela märkasime, et lund on jäänud palju vähemaks, päike soojendab juba selga ning linnukesed laulavad rõõmsamalt. Tallide juures ootas meid tädi Klaire, kes tutvustas hobuseid ja nende elu-olu. Lapsed said teada, et hobustele meeldib krõmpsutada kaera, õunu, porgandeid ja värsket heina. Hobustele meeldib kui lapsed külla tulevad, aga nad natuke kardavad ka. Hobustega on tädi Klairel palju tööd: neid tuleb toita, puhastada, silitada ja vahepeal ka ravida. Tädi Klaire kutsus lapsi koos emmede ja issidega hobustega ratsutama. Lapsed said hobustele pakkuda kaasavõetud porgandeid ja õunu. Need suured loomad on küll väga armsad, aga natuke nagu hirmus oli, kui nad oma suurte mokkadega porgandit võtsid.
Tagasi tulles kohtasime järvel luigepaari, kes rõõmsalt toitu otsisid. Ümber luikede ujusid pardid, kes tulid päris kalda äärde, et lapsi lähemalt uudistada. Lasteaeda jõudes avastasime peenralt esimesed lumikellukesed ning pisikesed sinikellukesed.
Järgmisel päeval vestlesime jalutuskäigust. Kõige rohkem meeldis lastele hobuste juures olla.
Mirtel: Mulle meeldis, kui ma sain hobustele õuna anda.
Kert: Kõige ägedam oli hobustele porgandeid pakkuda.
Martin: Mulle meeldisid pardid ja luiged.
Marten: Hobuste juures peab olema rahulik.
Kokkuvõttes oli üks tore ja õpetlik jalutuskäik, millega jäid kõik väga rahule. Tulemuseks valmisid kleepetööna imeilusad lumikellukesed, mis kaunistavad lasteaia koridori seina.
Ühel ilusal päikesepaistelisel päeval läksime jalutuskäigule Väimela Tallide juuurde, et leida esimesi kevade märke ning kohtuda hobustega. Olime natuke raamatutest uurinud, mida hobused söövad, kus nad elavad ning milleks neid kasvatatakse. Võtsime kaasa ka natuke maiustusi, porgandeid ja õunu.
Jalutades läbi Väimela märkasime, et lund on jäänud palju vähemaks, päike soojendab juba selga ning linnukesed laulavad rõõmsamalt. Tallide juures ootas meid tädi Klaire, kes tutvustas hobuseid ja nende elu-olu. Lapsed said teada, et hobustele meeldib krõmpsutada kaera, õunu, porgandeid ja värsket heina. Hobustele meeldib kui lapsed külla tulevad, aga nad natuke kardavad ka. Hobustega on tädi Klairel palju tööd: neid tuleb toita, puhastada, silitada ja vahepeal ka ravida. Tädi Klaire kutsus lapsi koos emmede ja issidega hobustega ratsutama. Lapsed said hobustele pakkuda kaasavõetud porgandeid ja õunu. Need suured loomad on küll väga armsad, aga natuke nagu hirmus oli, kui nad oma suurte mokkadega porgandit võtsid.
Tagasi tulles kohtasime järvel luigepaari, kes rõõmsalt toitu otsisid. Ümber luikede ujusid pardid, kes tulid päris kalda äärde, et lapsi lähemalt uudistada. Lasteaeda jõudes avastasime peenralt esimesed lumikellukesed ning pisikesed sinikellukesed.
Järgmisel päeval vestlesime jalutuskäigust. Kõige rohkem meeldis lastele hobuste juures olla.
Mirtel: Mulle meeldis, kui ma sain hobustele õuna anda.
Kert: Kõige ägedam oli hobustele porgandeid pakkuda.
Martin: Mulle meeldisid pardid ja luiged.
Marten: Hobuste juures peab olema rahulik.
Kokkuvõttes oli üks tore ja õpetlik jalutuskäik, millega jäid kõik väga rahule. Tulemuseks valmisid kleepetööna imeilusad lumikellukesed, mis kaunistavad lasteaia koridori seina.
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |