Märts ja kevadveed
» sulge foto
Tartu Poku Lasteaed Öökulli rühma laste matk
Laste vanus 5-6 a.
Oleme Öökulli rühma lapsed Tartu Poku lasteaiast. Poku lapsed on samasugused
uudishimulikud loodusesõbrad nagu pokud ED. Valteri raamatutes. Lisaks oma õpperajal
tegutsemisele käime sageli loodust uurimas ka väljaspool lasteaeda.
Märtsikuu on teada just selle poolest, et kord on kõik jääs ja kuiv ja siis jälle plirtsub ja
plärtsub igal pool vesi, seepärast oli meie rühmal plaanis tutvuda vee erinevate olekutega
looduses ja uurida erinevaid veekogusid.
Päike on lasteaiaõuel oma töö teinud, mitmesse madalamasse kohta on kogunenud
veelombid, mis öösel saavad jääkatte, kuid päeva peale sulavad lahti. Selline lomp lausa kutsub uurima. Kõik lapsed teavad, et talvesaabas ei ole sobiv vahend veesügavuse mõõtmiseks, seepärast võetakse kasutusele puuoksad, et avastada lombi saladusi.
10. märtsi hommikul kell 10.00 lahkume lasteaiast, et uurida, mis toimub kevadel Tartu
suurimate veekogude- Anne kanali ja Emajõe lähistel.
Enne teele asumist soovivad lapsed teha ühispildi koos Puuko ja Ekuga..
Pärast väikest jalutuskäiku jõuame Anne kanali äärde. Kanali kohal on udu. Vesi kanalis aga jääs. Jää
sees üksikud praod, kust immitseb ka vett jää peale.
Kuigi jää on nii kõva, et jääle visatud lumepallid plahvatavad kildudeks ja väike kivi põrkub jäält
tagasi, teavad kõik lapsed, et selline jää on väga ohtlik ning sellisele jääle minemine on rangelt
keelatud.
Matk jätkub. Juba eemalt on näha kaldal valendavate okstega põõsast. Lapsed tundsid, et see on
pajutibu või pajuurva põõsas. Imestama pani ainult see, et paju nii veekogu kaldal kasvab. Arvata
võib, et tal juured lausa vees. Muidugi võtsime ka mõned pajuoksad lasteaeda vaasi viimiseks.
Samas põõsa ääres oli lumel näha ka hulgaliselt jälgi. Küllap olid teisedki käinud esimest
kevadekuulutajat uurimas. Kelle jäljed need on?
Lumest välja kerkivatele mullakuhilatele ei osanudki lapsed algul seletust leida, kuid õpetaja vihjete
peale meenusid suvised mutimullahunnikud murus. Arutlesime veel selle üle, et küllap on maa juba
sulanud ja nii pehme, et mutt jõuab oma kaevetöödega sellised hunnikud üles upitada.
Liikusime mööda kanali kallast ja läbi udu oli näha jääl 2 inimest, kes olid vaatamata ohtlikult nõrgale
jääle seadnud end kala püüdma. Meil ei jäänud muud üle, kui vaid üle korrata: nõrgale kevadjääle
minemine on ohtlik.
Jõudsime viidani, mis juhatas meid Emajõe loodusrajale, ühtlasi ka Emajõe äärde.
Aga Emajõgi ei olnudki jääs, nagu Anne kanal. Keegi küll märkas, et selle põhjuseks võiks olla see, et
jões vesi voolab, kuid miks voolav vesi on jäävaba, kui seisev vesi jää all?
Proovisime omal naha. Lapsed teadsid, et kui talvel paigal seista, hakkab varsti külm. Siis tegime ühe
jooksumängu, see tähendab, jooksime nagu vesi jõesängis ja kõik tundsid, et kehal on palju soojem.
Selge- kui tööd teha, siis nii lihtsalt ei jäätu.
Mööda jõe kallast liikudes saime veel palju teada jões elavatest elusolenditest ja jõu kaldal
kasvavatest taimedest.
Loodusrada läbitud, oli aeg veidi jalgu puhata. Kuidas keegi- kes istus ja puhkas, kes laskis jalgadel
mõnusalt rippuda.
Koduteel venis matkajate rida päris pikaks- ees kepsutasid kergejalgsemad ja taga sammusid
väsinumad. Unistati sellest, kuidas kiiremini lasteaeda jõuaks, või pudrutaldrikust, mis hommikusöögi
ajal söömata jäi. Aga selge on see, kui laps väsinud, siis kõige paremini aitab üks lõbus võidujooks ja
väsimus on kui peoga pühitud.
Kaur tahab õhtul veel täpselt üle vaadata, mis seal pajuurbade sees nii erilist on, et just neid
esimesteks kevadekuulutajateks peetakse.
Järgmisel hommikul sai koos veel meenutatud matka ja stendile riputatud rebimistöö „Pajuoks“
Tartu Lasteaed Poku, Öökulli rühm
Õp. Urve Tamm, Eve Pintman
Laste vanus 5-6 a.
Oleme Öökulli rühma lapsed Tartu Poku lasteaiast. Poku lapsed on samasugused
uudishimulikud loodusesõbrad nagu pokud ED. Valteri raamatutes. Lisaks oma õpperajal
tegutsemisele käime sageli loodust uurimas ka väljaspool lasteaeda.
Märtsikuu on teada just selle poolest, et kord on kõik jääs ja kuiv ja siis jälle plirtsub ja
plärtsub igal pool vesi, seepärast oli meie rühmal plaanis tutvuda vee erinevate olekutega
looduses ja uurida erinevaid veekogusid.
Päike on lasteaiaõuel oma töö teinud, mitmesse madalamasse kohta on kogunenud
veelombid, mis öösel saavad jääkatte, kuid päeva peale sulavad lahti. Selline lomp lausa kutsub uurima. Kõik lapsed teavad, et talvesaabas ei ole sobiv vahend veesügavuse mõõtmiseks, seepärast võetakse kasutusele puuoksad, et avastada lombi saladusi.
10. märtsi hommikul kell 10.00 lahkume lasteaiast, et uurida, mis toimub kevadel Tartu
suurimate veekogude- Anne kanali ja Emajõe lähistel.
Enne teele asumist soovivad lapsed teha ühispildi koos Puuko ja Ekuga..
Pärast väikest jalutuskäiku jõuame Anne kanali äärde. Kanali kohal on udu. Vesi kanalis aga jääs. Jää
sees üksikud praod, kust immitseb ka vett jää peale.
Kuigi jää on nii kõva, et jääle visatud lumepallid plahvatavad kildudeks ja väike kivi põrkub jäält
tagasi, teavad kõik lapsed, et selline jää on väga ohtlik ning sellisele jääle minemine on rangelt
keelatud.
Matk jätkub. Juba eemalt on näha kaldal valendavate okstega põõsast. Lapsed tundsid, et see on
pajutibu või pajuurva põõsas. Imestama pani ainult see, et paju nii veekogu kaldal kasvab. Arvata
võib, et tal juured lausa vees. Muidugi võtsime ka mõned pajuoksad lasteaeda vaasi viimiseks.
Samas põõsa ääres oli lumel näha ka hulgaliselt jälgi. Küllap olid teisedki käinud esimest
kevadekuulutajat uurimas. Kelle jäljed need on?
Lumest välja kerkivatele mullakuhilatele ei osanudki lapsed algul seletust leida, kuid õpetaja vihjete
peale meenusid suvised mutimullahunnikud murus. Arutlesime veel selle üle, et küllap on maa juba
sulanud ja nii pehme, et mutt jõuab oma kaevetöödega sellised hunnikud üles upitada.
Liikusime mööda kanali kallast ja läbi udu oli näha jääl 2 inimest, kes olid vaatamata ohtlikult nõrgale
jääle seadnud end kala püüdma. Meil ei jäänud muud üle, kui vaid üle korrata: nõrgale kevadjääle
minemine on ohtlik.
Jõudsime viidani, mis juhatas meid Emajõe loodusrajale, ühtlasi ka Emajõe äärde.
Aga Emajõgi ei olnudki jääs, nagu Anne kanal. Keegi küll märkas, et selle põhjuseks võiks olla see, et
jões vesi voolab, kuid miks voolav vesi on jäävaba, kui seisev vesi jää all?
Proovisime omal naha. Lapsed teadsid, et kui talvel paigal seista, hakkab varsti külm. Siis tegime ühe
jooksumängu, see tähendab, jooksime nagu vesi jõesängis ja kõik tundsid, et kehal on palju soojem.
Selge- kui tööd teha, siis nii lihtsalt ei jäätu.
Mööda jõe kallast liikudes saime veel palju teada jões elavatest elusolenditest ja jõu kaldal
kasvavatest taimedest.
Loodusrada läbitud, oli aeg veidi jalgu puhata. Kuidas keegi- kes istus ja puhkas, kes laskis jalgadel
mõnusalt rippuda.
Koduteel venis matkajate rida päris pikaks- ees kepsutasid kergejalgsemad ja taga sammusid
väsinumad. Unistati sellest, kuidas kiiremini lasteaeda jõuaks, või pudrutaldrikust, mis hommikusöögi
ajal söömata jäi. Aga selge on see, kui laps väsinud, siis kõige paremini aitab üks lõbus võidujooks ja
väsimus on kui peoga pühitud.
Kaur tahab õhtul veel täpselt üle vaadata, mis seal pajuurbade sees nii erilist on, et just neid
esimesteks kevadekuulutajateks peetakse.
Järgmisel hommikul sai koos veel meenutatud matka ja stendile riputatud rebimistöö „Pajuoks“
Tartu Lasteaed Poku, Öökulli rühm
Õp. Urve Tamm, Eve Pintman
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |