Kevademärke otsides
» sulge foto
Matk: Kevademärke otsimas.
Kenal lumisel esmaspäevahommikul oli tunda juba kevade lõhna ja meie otsustasime minna esimesi kevademärke otsima. Päikest küll sel päeval polnud, aga nädalavahetusel oli päike terve päeva säranud ja lume mõnusalt tugevaks muutnud. Meie teekond võis alata.
Sõitsime bussiga mõned kilomeetrid alevist välja ja läksime üle põllu lähedalolevasse metsa.
Kõigepealt ületasime mäe, küll näeb kõrgelt ikka kaugele! Juba kostus eemalt tihaste lõbusat hõiskamist: kevad tuleb, kevad tuleb! Veidi eemalt paistis kellegi jäljerida, mis viis otse meie sihtmärgiks olevasse metsatukka. Kõrvalasuvad pabulad reetsid, kellega on tegu, eks ikka metskitsega. Metsas avastasime koha, kus metskits oli lume ära kraapinud ja soe päike esimesed sinilillepungad suureks paisutanud. Veel paar ilusat päikeselist päeva ja saabki õisi nautida. Metsa ääres silmasime sipelgapesa, kus oli juba mõningast liikumist märgata. Uurisime, kuidas on lood puudega. Loodus oli sättinud meile toreda seiklusraja, mõnest mahalangenud puust oli vaja üle ronida, teiste alt läbi pugeda. Kuslapuu ja sirel pole metsas väga tavalised, aga meie tukas oli neid päris palju ja nende pungad olid suured-suured, valmis kohe- kohe avanema. Leppadel rippusid pisikesed käbipoisid ja urvad. Kenasti kõrvuti kasvasid uhke kõrge mänd ja madal tumeroheline kadakapõõsas. Taamalt paistis pisike kuusepuuke. Kõigi rõõmuks nägime ühel põõsal roosasid õisi, no muidugi näsiniin! Ta säras nii kaunilt oma just avanenud õitemeres sätendava lume taustal.
Küll oli tore päev. Tagasiteel saime näidata oma kiireid jalgu ja mängida lumes tagaajamist. Ronisime kõrge kivi otsa ja olime kivikuningad. Matk oli märkamatult läbi saanud, ootas lasteaed ja söök ja teadmine, et kevad pole enam kaugel.
Kenal lumisel esmaspäevahommikul oli tunda juba kevade lõhna ja meie otsustasime minna esimesi kevademärke otsima. Päikest küll sel päeval polnud, aga nädalavahetusel oli päike terve päeva säranud ja lume mõnusalt tugevaks muutnud. Meie teekond võis alata.
Sõitsime bussiga mõned kilomeetrid alevist välja ja läksime üle põllu lähedalolevasse metsa.
Kõigepealt ületasime mäe, küll näeb kõrgelt ikka kaugele! Juba kostus eemalt tihaste lõbusat hõiskamist: kevad tuleb, kevad tuleb! Veidi eemalt paistis kellegi jäljerida, mis viis otse meie sihtmärgiks olevasse metsatukka. Kõrvalasuvad pabulad reetsid, kellega on tegu, eks ikka metskitsega. Metsas avastasime koha, kus metskits oli lume ära kraapinud ja soe päike esimesed sinilillepungad suureks paisutanud. Veel paar ilusat päikeselist päeva ja saabki õisi nautida. Metsa ääres silmasime sipelgapesa, kus oli juba mõningast liikumist märgata. Uurisime, kuidas on lood puudega. Loodus oli sättinud meile toreda seiklusraja, mõnest mahalangenud puust oli vaja üle ronida, teiste alt läbi pugeda. Kuslapuu ja sirel pole metsas väga tavalised, aga meie tukas oli neid päris palju ja nende pungad olid suured-suured, valmis kohe- kohe avanema. Leppadel rippusid pisikesed käbipoisid ja urvad. Kenasti kõrvuti kasvasid uhke kõrge mänd ja madal tumeroheline kadakapõõsas. Taamalt paistis pisike kuusepuuke. Kõigi rõõmuks nägime ühel põõsal roosasid õisi, no muidugi näsiniin! Ta säras nii kaunilt oma just avanenud õitemeres sätendava lume taustal.
Küll oli tore päev. Tagasiteel saime näidata oma kiireid jalgu ja mängida lumes tagaajamist. Ronisime kõrge kivi otsa ja olime kivikuningad. Matk oli märkamatult läbi saanud, ootas lasteaed ja söök ja teadmine, et kevad pole enam kaugel.
 |  |  |  |
 |  |