SUUSAMATK
» sulge foto
Oleme Kanepi Gümnaasiumi esimeste klasside õpilased ja käisime ühel imeilusal talvepäeval suusamatkal Valgjärve vallas, Saverna külas asuval terviserajal. Mõte mõlkus juba ammu meeles, kuid ilmaviperuste ja lumepuuduse tõttu lükkus matk edasi. Meie suureks rõõmuks oli rajameister eelmisel päeval raja mõnusasti üle käinud ja meie päralt oli mitme meetri laiune uisurada ning ka suureks abiks olev klassikarada.
Kuna suur osa õpilastest oli suuskadel teist korda elus, siis võtsime esialgseks eesmärgiks läbida kaks ja pool kilomeetrit. Võimalus oleks olnud ka varem tagasi pöörduda, kuid lõpuks selgus, et vaatamata lume ja suuskade libedusele, ei olnud matkal mossis nägusid, ja huvi suusatamise vastu aina kasvas.
Matkarajale jõudes oli meid tervitama
tulnud paar metskitse, keda vilksamisi üle stardiplatsi nägime liikumas.
Matka alustasime suusavarustuse paikasaamise, rivistuse ja metsarajal külasolemise käitumisreeglite meeldetuletamisega. Esimene tõus oli veidi raske, õnneks oli meil ettenägelikult kaasas abilisi. Edasi tuli päris hea pikk, lauge ja mõnus laskumine.
Suusarajal nägime "kallistavaid puid" - kuusk ja kask väändunud üksteise ümber, nägime jäljeradasid (kitsed, oravad, jänesed, rebased, väiksed närilised ja kiskjad, jt). Mõõtsime temperatuuri ja tegime kraadiklaasiga katseid.
Kiiremad suusatajad said kohe sõita veel lisaks pool kilomeetrit.
Pidasime väikest piknikku, turgutasime veidi väsinud jalgu, sõime kaasavõetud pirukaid, võileibu, pannkooke ja jõime sooja vaarikavarreteed. Viimaks oli soovijatel (kelleks oli valdav enamus) sõita veel üks kilomeeter suuskadel - läbi teealuse tunneli, mööda mõnusat metsarada ning üle põllu. Kutsusime bussi vastu. Meid oli saatmas ja abistamas üks vanaema, üks ema, kaks väikest venda ja üks isa.
Õpetajateks olid Anne ja Ere.
Kuna suur osa õpilastest oli suuskadel teist korda elus, siis võtsime esialgseks eesmärgiks läbida kaks ja pool kilomeetrit. Võimalus oleks olnud ka varem tagasi pöörduda, kuid lõpuks selgus, et vaatamata lume ja suuskade libedusele, ei olnud matkal mossis nägusid, ja huvi suusatamise vastu aina kasvas.
Matkarajale jõudes oli meid tervitama
tulnud paar metskitse, keda vilksamisi üle stardiplatsi nägime liikumas.
Matka alustasime suusavarustuse paikasaamise, rivistuse ja metsarajal külasolemise käitumisreeglite meeldetuletamisega. Esimene tõus oli veidi raske, õnneks oli meil ettenägelikult kaasas abilisi. Edasi tuli päris hea pikk, lauge ja mõnus laskumine.
Suusarajal nägime "kallistavaid puid" - kuusk ja kask väändunud üksteise ümber, nägime jäljeradasid (kitsed, oravad, jänesed, rebased, väiksed närilised ja kiskjad, jt). Mõõtsime temperatuuri ja tegime kraadiklaasiga katseid.
Kiiremad suusatajad said kohe sõita veel lisaks pool kilomeetrit.
Pidasime väikest piknikku, turgutasime veidi väsinud jalgu, sõime kaasavõetud pirukaid, võileibu, pannkooke ja jõime sooja vaarikavarreteed. Viimaks oli soovijatel (kelleks oli valdav enamus) sõita veel üks kilomeeter suuskadel - läbi teealuse tunneli, mööda mõnusat metsarada ning üle põllu. Kutsusime bussi vastu. Meid oli saatmas ja abistamas üks vanaema, üks ema, kaks väikest venda ja üks isa.
Õpetajateks olid Anne ja Ere.
 |  |  |  |
 |  |  |