Vihma kiuste Kiidjärvel
» sulge foto
15. oktoobril käisime Kiidjärve Loodusmajas ja matkaradadel eesmärgiga tutvuda sipelgate elu-oluga ja matkata Valgesoos.
Hommik polnud just paljutõotav, vihma valas kui oavarrest. Mõni oli kummikud kooli kaasa vedanud, mis osutus ainuõigeks valikuks. Kui pärastlõunal bussi ronisime, selgus, et mõned suhkrust tehtud klassikaaslased olidki maha jäänud. Lohutasime ennast, et ega terve päev ikka sadada saa.
Kiidjärvel võeti meid lahkelt vastu. Üks tark mees koos oma semuga rääkisid meile sipelgatest ja loomadest. Meil oli huvitav võimalus vaadata elu läbi sipelga liitsilmade. Paljud meist sobisid sipelgateks, sest suutsid läbi nende silmade vaadates käia mitu meetrit ilma, et oleksid kukkunud. Vaatasime põhjalikku esitlust sipelgate elust ja kikitasime kõrvu õue poole. Sadas ikka veel.
Oligi aeg sipelgariiki minna. Kuningriigi väraval saime õpetussõnad kaasa ja sisenesime kuningriiki. Õnneks saime kõik ühtviisi mõnusasti märjaks ja nii sulasime loodusega rohkem kokku. Nägime suuri pesi ja õppisime sipelgatelt, kuidas üks veekindel majaehitamine käib ja nii mõnigi otsustas endale suureks saades samasuguse teha. Sipelgad oma nina küll vihma kätte ei pistnud. Sadas ikka veel.
Saime teada, et ka sipelgatel on vaenlasi näiteks rähnid, metssead ja vahel inimesed. Nägime mõnd lõhutud pesa. Õnneks või kahjuks oli seekord teinud sigadust üks tõeline metssiga, mitte järjekordne inimene.
Loobusime mõttest lõkke ääres võileibu süüa ja läksime loodusmajja lõunapausi pidama. Jõime kuuma teed ja vaatasime loomade topiseid. Sadas ikka veel.
Kõht täis, suundusime Valgesoosse. Valgesoo vaatetorn jäi oma kõrguselt ja ilusa vaate poolest ainult natuke Munamäe vaatetornile alla. Puhas ja niiske mõjus meile suurepäraselt, kõik olid rõõmsad.
Valgesoo õpperajal jagas õpetaja ülesanded, milliseid taimi otsida. Saime teada ka seda, et kõiki taimi ei tohi ilma mõtlemata korjama minna. Väga enam ei sadanudki. Hiilisime läbi põlismetsa ja saime näha vääriselupaika võimsate puudega. Kahjuks ei kohanud ilvest, kes on seal põline asukas, aga ongi põhjus tagasi minna.
Päeva lõpetuseks võtsime oma teadmised kokku, igaühel oli midagi meelde jäänud.
Vihm oli üle läinud ja joped peaaegu kuivanud. Tänasime oma retkejuhte ja ronisime bussi. Keegi ei sulanud ära ja arvasime, et võiks veel matkama minna.
Hommik polnud just paljutõotav, vihma valas kui oavarrest. Mõni oli kummikud kooli kaasa vedanud, mis osutus ainuõigeks valikuks. Kui pärastlõunal bussi ronisime, selgus, et mõned suhkrust tehtud klassikaaslased olidki maha jäänud. Lohutasime ennast, et ega terve päev ikka sadada saa.
Kiidjärvel võeti meid lahkelt vastu. Üks tark mees koos oma semuga rääkisid meile sipelgatest ja loomadest. Meil oli huvitav võimalus vaadata elu läbi sipelga liitsilmade. Paljud meist sobisid sipelgateks, sest suutsid läbi nende silmade vaadates käia mitu meetrit ilma, et oleksid kukkunud. Vaatasime põhjalikku esitlust sipelgate elust ja kikitasime kõrvu õue poole. Sadas ikka veel.
Oligi aeg sipelgariiki minna. Kuningriigi väraval saime õpetussõnad kaasa ja sisenesime kuningriiki. Õnneks saime kõik ühtviisi mõnusasti märjaks ja nii sulasime loodusega rohkem kokku. Nägime suuri pesi ja õppisime sipelgatelt, kuidas üks veekindel majaehitamine käib ja nii mõnigi otsustas endale suureks saades samasuguse teha. Sipelgad oma nina küll vihma kätte ei pistnud. Sadas ikka veel.
Saime teada, et ka sipelgatel on vaenlasi näiteks rähnid, metssead ja vahel inimesed. Nägime mõnd lõhutud pesa. Õnneks või kahjuks oli seekord teinud sigadust üks tõeline metssiga, mitte järjekordne inimene.
Loobusime mõttest lõkke ääres võileibu süüa ja läksime loodusmajja lõunapausi pidama. Jõime kuuma teed ja vaatasime loomade topiseid. Sadas ikka veel.
Kõht täis, suundusime Valgesoosse. Valgesoo vaatetorn jäi oma kõrguselt ja ilusa vaate poolest ainult natuke Munamäe vaatetornile alla. Puhas ja niiske mõjus meile suurepäraselt, kõik olid rõõmsad.
Valgesoo õpperajal jagas õpetaja ülesanded, milliseid taimi otsida. Saime teada ka seda, et kõiki taimi ei tohi ilma mõtlemata korjama minna. Väga enam ei sadanudki. Hiilisime läbi põlismetsa ja saime näha vääriselupaika võimsate puudega. Kahjuks ei kohanud ilvest, kes on seal põline asukas, aga ongi põhjus tagasi minna.
Päeva lõpetuseks võtsime oma teadmised kokku, igaühel oli midagi meelde jäänud.
Vihm oli üle läinud ja joped peaaegu kuivanud. Tänasime oma retkejuhte ja ronisime bussi. Keegi ei sulanud ära ja arvasime, et võiks veel matkama minna.
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |