Lepatriinude matkalust mööda Arbi järve õpperada.

» sulge foto

Lepatriinud pesitsevad Elva Lasteaias Murumunas ja on enam-vähem 6-7 aastased, aga tunnevad end juba ülitarkadena ja kooliküpsetena. Kui nii, siis nii.
Seekord läksime lastega loovusmatkale, et anda lastele endile võimalus ümbritsevat maailma märgata, märgatu kohta küsimusi esitada, vastuseid leidma, ise otsustada, ise sättida reeglid, ja toime tulla käitumisega looduses.
Matkale minnes arutasime koos lastega läbi matka marsruudi, toidukoti vajalikkuse seljakotis ja riietuse eripära seoses ilmastiku eripäraga.
Lepatriinud otsustasid ühiselt, et seame sammud Arbi järve õpperajale ja uurime seal nii kodukoha loodust, erinevaid ilmastikunähtusi ja palju muud huvitavat ning omapärast. Meeles mõlkusid sügisesed pardid - uiged ja kopra tegutsemispaik. Kaasa lubati võtta nii magusat kui soolast suupistet. Riietuse valisid lapsevanemad laste eest ise.
Teekonna algul said lapsed juhised - märkad midagi põnevat või omapärast ja sulle tundub see ebatavaline ning huvitav - anna sellest teada õpetajale ning kaaslastele. Vaatame ja uurime üheskoos seda põnevust tekitanud asja lähemalt.
Esimene peatus oli kokkulükatud kõrgete lumekuhjade juures, mis ei olnud suurte suladega veel ära sulanud, vaid olid muutunud mullavärvi krobelisteks kaljudeks. Lapsed vudisid kuhjade taha pakku leides, et peidus on tore olla. Oligi, sest kuhjad varjasid lapsi täielikult. Mängisime mängu „Näita ja peida!“
 Kes esineda tahab, leiab selleks alati sobiliku koha, sest sobimatut kohta lihtsalt hakkajatel pole. Lepatriinud on julged esinejad ja seda igal võimalikul juhul. Seekord Elva Huvikeskuse tagatrepil. Koos esitati laul „Põdramaja“ ja leidus isegi paar julget dirigenti.
 Äkki märgati mutimullahunnikuid. Mõistatus õpetajalt:“ Kuhja luuakese, aga kuhja loojat ei näe?“ Lapsed teadsid vastust. „ Oi, kui palju hunnikuid on! Hakkame trenni tegema. Siin on vahva ümber hunnikute joosta!“ ütles Jesper. Ja läks lahti sikk-sakkjooks. Lapsi huvitas: „ Miks mutid ei maga?“ Vastuseks seletasin lastele: „ Kuna muti käigud asuvad allpool külmumist, siis jagub neil toitu küllaga. Uus küsimus: „Mida mutid söövad?“ Küsijad said teada, et mutid söövad röövikuid, mardikaid ja pisikesi selgroogseid.
 Lumi sulanud, aga Pulga oja ikka veel jääga kaetud. Teeme katseid: vaja proovida nii jää tugevust kui libedust. Jää oli ülitugev ja ülilibe. Proovisime jääle pragusid tekitada nii hüpates, jalaga prõmmides, kui liugu lastes, aga jää seekord Lepatriinudele alla ei vandunud. Nii mõnigi laps maandus liugu tehes istmikul ja sellise jää olemasolu pani meid kõiki ohhetama oma vastupidavusega.
 Kas jääaeg võib korduda? Silmitsedes suurt ja sügavat pragu Pulga ojal imestasid Lepatriinud selle jää värvuse ning paksuse üle. Jää oli kihiti erinevat värvi (helehalli, tumehalli, valget, pruuni) ja poole meetrilise läbimõõduga. Esialgsest uudishimust võitu saanud läks lahti üle prao hüppamine. Ikka üle ja tagasi. Laps ja vesi leiavad alati kõige otsema ning õige tee.
 Järve ääres tahtsid lapsed proovida, mis tunne olla nii oja, järv kui meri. Mängisime liikumismängu „Oja, järv ja meri!“ Enamuse arvates oli kõige mõnusam olla meri, sest meri on avar ja ruumi palju.
 Teekond jätkus ja Lepatriinud jõudsid tiigi juurde, millest voolas vesi mööda suurt maaalust toru järve. Lepatriinud jäid hetkeks kuulatama, mida veevulin neile öelda tahab. Ja tõepoolest lapsed kuulsidki, et nad on tublid matkajad ja vahvad looduse sõbrad. Ja palju muudki toredaid ütlemisi (oled hea sõber, ära kuku) vulistas vesi Lepatriinudele.
 Teekond jätkus kasealleel, kus kahel pool suured kraavid ja üksikud pirakad kivid. Lepatriinud olid seekord kordamööda „Kivikuningad“, kes kividel seistes väge ja jaksu koguvad.
 Järgmiseks seadsid Lepatriinud sammud Arbi järve äärde, et üle vaadata kobraste ehitusplats. Lapsed valisid otsetee - üle mahaniidetud kõrkjatest puhastatud kaldariba. Seekord tuli lastel aga hoopis läbida raske looduslik takistusrada, sest nähtamatud (kõik ühtlaselt pruun) oksad, tarnad ja mullahunnikud panid laste võimed ja vastupidavuse proovile. Samm-sammult läheneti kopraonu ja -tädi tegutsemisplatsile.
 „Vaadake, kopraonu on siin puid langetanud ja kopratädi oma hambaid teritanud!“ hõikasid lapsed juba eemalt.
 Lepatriinud avastasid jällegi tohutul hulgal erineva suurusega mutimullahunnikuid. Kärmelt asuti mõõtma käepäraste vahenditega hunnikutes olevate käikude sügavust. Võttis ikka higiseks küll.
 Vahva „Mütsipuu“ ehk remmelga juures proovisid lapsed oma oskusi nii ronimises, värvide leidmises kui puu ümbermõõdu mõõtmises. Ronimisega puul ja värvide leidmisega tulid kõik lapsed toime, aga mõõtmine võttis aega. Puu oli vana ja kõhukas. Ning mitu korda tuli katsetada uuesti ja uuesti. Vaja läks viie lapse kätesirutust, et puult üks suur kalli kätte saada.
 Tublidel matkajatel läheb värskes õhus kindlasti kõht tühjaks. Lepatriinud avasid oma toidukotid lausa laululaval, sest seal ei saanud tugev tuul neid kimbutada ja lasid ise hea maitsta kodust kaasapandud suupistetega ning pakkudes neid ka kaaslastele. Ka õpetajate kaasatoodud tee tundus matkasellidele imehea.
 Ilm juhtus seekord olema hirmus tuuline. Lepatriinud said õpetaja käest selgitust, et tuul on õhu liikumine ja mõnedki rändurid arvasid tuult nägevat. Tugevaid tuuleiile said tunda aga kõik põnnid, sest tuul kandis nii riietele kui näole liivaosakesi koos kuivanud puulehtedega, mis lausa põrkusid meie vastu. Tegime jällegi katse: kas tuul suudab täita meie topsikesi üleskeerutatud kübemetega? Lapsed paigutasid tühjaks joodud veetopsikud vastu tuult ja ennäe tuul kandiski topsikutesse pruunikaid puulehti ning pisikesi sammaldunuid oksatükikesi. Kogutud materjali panime lasteaias tühja purki, millele kirjutasime peale - „Mälestused matkast!“
 Enim huvipakkuvamatest seikadest ja ettevõtmistest õpperaja loovusmatkal jäädvustasime lastega joonistuste abil imeilusad mälestused rühma stendile mida said imetleda nii rühma sõbrad kui lapsevanemad.
 Lapsevanemad ja lasteaia kaaslased said teada laste tegutsemisest erinevate objektid juures loovusmatkal nii joonistuste, vahvate fotode kui PowerPointi kaasabil. Viimase kujundas oskuslikult ja nauditavalt tervisetöötaja Krista

Lepatriinude õpetajad: Luule Juhanson, Inge Aavik ja õpetaja-abi Neonilla Hiiemäe