Puhja lasteaia keskmine rühm metsakoolis
» sulge foto
PUHJA LASTEAIA PÄÄSUSILM KESKMISE RÜHMA LAPSED METSAKOOLIS
Asusime oma metsamatkale teisipäeval, 24. märtsil 20 viie- ja kuueaastase lapsega. Ees ootas umbes 1,5 km pikkune teekond Puhja alevikust lähedalasuvasse männikusse. Nagu alati matkadel, oli meil ka seekord lisaks muule vajalikule kaasas prügikott ja nagu ikka kevadeti peale lume sulamist, oli see meil juba enne metsani jõudmist teeäärest leitud prügi peaaegu täis, nii et jätsime selle teel olevasse prügikonteinerisse.
Teel metsa tegime pisikesi puhkepeatusi ja avastasime nii mõndagi põnevat. Uurisime, kuidas näevad välja urvad teeäärsel pajul ja võrdlesime seda kaasavõetud „Tere, kevad!“ projekti plakatipiltidest tehtud raamatuga, kus õitseva paju pilt kenasti näha. Vahepeal avastasid lapsed üsna tee servast hiireaugu ja uurisid seda hoolsalt kaasavõetud luupidega. Kahjuks augu omanikku momendil kodus polnud. Teeäärsetel pinkidel vahepeal jalgu puhates juhtusime kõik nägema põldlõokest ja kuulama tema laulu.
Enne oma tuttavasse metsa – meie lemmikmängupaika Järvaküla männikusse – sisenemist ootas metsaserval kõiki lapsi õppetöö „metsakoolis“. Esimene tund oli täna loodusõpetus. Kõik seisid ringis, näod sissepoole ja pihud seljataga, õpetaja käis väljaspool ringi ja pani igale pihku ühe loodusliku eseme (erinevad käbid, kastanimuna, kivi, oks, tammetõru, teokarp jne). Ainult katsumise teel, mitte piiludes, sai nüüd igaüks järjekorras avaldada arvamust, mis tema peos võiks olla. Alles kõige lõpus selgus tõde – kõik sirutasid ühekorraga käed ette ja veendusid, kas olid arvanud õigesti. Järgmine tund oli muusika – lapsed pidid kuulamise järgi ära tundma ja nimetama, missuguse loodusliku materjaliga õpetaja „metsamuusikat“ teeb. Käbide häält oli lihtne tuvastada, aga näiteks teokarpide häält ei osanudki keegi pakkuda. Järgmise ülesandena tuli esmalt loendada õpetaja poolt metsa alt leitud okstega tehtud helisid, olles tema poole seljaga, seejärel korrata neid helisid sama arv kordi. Viimane tund oli matemaatika – ülesandeks kahes grupis loendada ja järjestada kotikesed neis olevate käbide arvu järgi. Kordamööda said grupid olla kohtunikud ja kontrollida teise grupi töö õigsust. See ülesanne osutus parajaks pähkliks, niisuguseid ülesandeid tuleb edaspidi koostöö harjutamiseks veel teha. Pingelise õppetöö järel saabus söögivahetund, siirdusime kõik koos meie tavapärasesse kogunemiskohta metsas väikesel mäekingul, kinnitasime keha sooja tee ja mahlaste õuntega. Nagu alati, ootasid lapsed ka seekord kõige rohkem vaba mänguaega metsas, et jätkata juba eelmistel kordadel alustatud onnide ehitamist, põnevaid fantaasiamänge ümber „nõiakivide“ või nautida lihtsalt vaikset metsaelu uurimist ja omaette olemist.
Oleme käinud oma tuttavas metsatukas igal aastaajal ja iga ilmaga, alati on loodusel meie jaoks varuks vahvaid elamusi ja põnevaid üllatusi. Jätkame oma matkatraditsioone ka edaspidi, sest nagu meie lasteaias öeldakse – mida õues ei õpi, seda toas ei tea!
Puhja Lasteaia Pääsusilm keskmise rühma 20 lapse nimel pani matkajutu kirja õpetaja Urve Hämäläinen
Asusime oma metsamatkale teisipäeval, 24. märtsil 20 viie- ja kuueaastase lapsega. Ees ootas umbes 1,5 km pikkune teekond Puhja alevikust lähedalasuvasse männikusse. Nagu alati matkadel, oli meil ka seekord lisaks muule vajalikule kaasas prügikott ja nagu ikka kevadeti peale lume sulamist, oli see meil juba enne metsani jõudmist teeäärest leitud prügi peaaegu täis, nii et jätsime selle teel olevasse prügikonteinerisse.
Teel metsa tegime pisikesi puhkepeatusi ja avastasime nii mõndagi põnevat. Uurisime, kuidas näevad välja urvad teeäärsel pajul ja võrdlesime seda kaasavõetud „Tere, kevad!“ projekti plakatipiltidest tehtud raamatuga, kus õitseva paju pilt kenasti näha. Vahepeal avastasid lapsed üsna tee servast hiireaugu ja uurisid seda hoolsalt kaasavõetud luupidega. Kahjuks augu omanikku momendil kodus polnud. Teeäärsetel pinkidel vahepeal jalgu puhates juhtusime kõik nägema põldlõokest ja kuulama tema laulu.
Enne oma tuttavasse metsa – meie lemmikmängupaika Järvaküla männikusse – sisenemist ootas metsaserval kõiki lapsi õppetöö „metsakoolis“. Esimene tund oli täna loodusõpetus. Kõik seisid ringis, näod sissepoole ja pihud seljataga, õpetaja käis väljaspool ringi ja pani igale pihku ühe loodusliku eseme (erinevad käbid, kastanimuna, kivi, oks, tammetõru, teokarp jne). Ainult katsumise teel, mitte piiludes, sai nüüd igaüks järjekorras avaldada arvamust, mis tema peos võiks olla. Alles kõige lõpus selgus tõde – kõik sirutasid ühekorraga käed ette ja veendusid, kas olid arvanud õigesti. Järgmine tund oli muusika – lapsed pidid kuulamise järgi ära tundma ja nimetama, missuguse loodusliku materjaliga õpetaja „metsamuusikat“ teeb. Käbide häält oli lihtne tuvastada, aga näiteks teokarpide häält ei osanudki keegi pakkuda. Järgmise ülesandena tuli esmalt loendada õpetaja poolt metsa alt leitud okstega tehtud helisid, olles tema poole seljaga, seejärel korrata neid helisid sama arv kordi. Viimane tund oli matemaatika – ülesandeks kahes grupis loendada ja järjestada kotikesed neis olevate käbide arvu järgi. Kordamööda said grupid olla kohtunikud ja kontrollida teise grupi töö õigsust. See ülesanne osutus parajaks pähkliks, niisuguseid ülesandeid tuleb edaspidi koostöö harjutamiseks veel teha. Pingelise õppetöö järel saabus söögivahetund, siirdusime kõik koos meie tavapärasesse kogunemiskohta metsas väikesel mäekingul, kinnitasime keha sooja tee ja mahlaste õuntega. Nagu alati, ootasid lapsed ka seekord kõige rohkem vaba mänguaega metsas, et jätkata juba eelmistel kordadel alustatud onnide ehitamist, põnevaid fantaasiamänge ümber „nõiakivide“ või nautida lihtsalt vaikset metsaelu uurimist ja omaette olemist.
Oleme käinud oma tuttavas metsatukas igal aastaajal ja iga ilmaga, alati on loodusel meie jaoks varuks vahvaid elamusi ja põnevaid üllatusi. Jätkame oma matkatraditsioone ka edaspidi, sest nagu meie lasteaias öeldakse – mida õues ei õpi, seda toas ei tea!
Puhja Lasteaia Pääsusilm keskmise rühma 20 lapse nimel pani matkajutu kirja õpetaja Urve Hämäläinen
 |  |  |  |
 |  |  |  |