Kõo valla loodusõpperaja avastamine ja uurimine
» sulge foto
27. märtsil toimus Kõo valla laste ja noorte loodusõpperaja avamine. Meie lasteaia rühmad "Killukesed", "Killud" ja "Tähed" ning lastevanemad osalesid raja avamisel. Loodusõppe rajal on 14 tähistatud vaatluspunkti.
Lapsed ja nende vanemad jaotasime 4-5 gruppideks. Iga grupp alustas erinevast vaatluspunktist ja läbis kõik 14 punkti. Lastevanemad ja õpetajad olid lastele abiks vaatluspunktide infotahvlite lugemisel.
1. punktis said matkajad teada, kuidas ehitada ühte õiget lindude pesakasti, millisele linnule sobib väiksema auguga pesakast, millisele suuremaga. Koos vaadati üle, kas meie valmistatud pesakastid on õigesti ehitatud ja kas ehk on kohal ka juba esimesed elanikud.
2.punktis tuli läbida tuhkpuu põõsastest istutatud labürint. Koos loeti tuhkpuu kohta ja katsetati labürindi läbimist.
3. vaatluspunkt on meie väike viljapuuaed, kuhu eelmisel kevadel istutasime koos koolilastega õuna-, pirni-, ploomipuu ja mureli.
4. punktis tehti peatus kivimite kasti juures. Infotahvlilt said kõik grupid teada, mis on Eesti rahvuskivi, milline on kõige sagedamini esinev tardkivim, millised on Eesti vanimad kivimid ja palju muud. Iga laps ning täiskasvanu sai oma käega katsuda paekivi, põllu- ehk raudkivi ja graniiti.
5. peatuskoht rääkis loo selle kohta, mida peab teadma, kui soovitakse lõket teha. Meelde jäid märksõnad: täiskasvanu juuresolek, kaugus ehitistest, tuulevaikne ilm, luba küsimine ja mittepõlev pinnas.
6. punktis sai teha tasakaaluharjutusi poomil ja astumisalustel. Lisaks kõlas täiskasanute jutt selle kohta, mis on tasakaal, milleks inimestel tasakaalu vaja on ning kuidas tasakaalu arendada.
7. punkt oli kõige vahvam. Torusillast ronisid läbi nii suured kui ka väikesed, nii lapsevanemad kui ka õpetajad. Seejuures saime veel teada, et torusild on silindri kujuline ja seest õõnes.
8. punktis leidsime vastused küsimustele, miks vajavad taimed mulda, kes elavad mullas, kui palju aastaid kulub 20 cm paksuse mullakihi tekkimiseks (1500-1800 aastat) Maasse kaevatud august paistis meile varakevadel küll ainult üksik vihmauss, aga seegi tundus üsna põnev tegelane.
9. punkt pakkus enim huvi täiskasvanud matkajatele, kuid ka lapsed olid põnevil. Meie lasteaia kõrval asub tore mägi. Mäele pääsemiseks kasutasime sel korral jämedat köit. Mäe otsas oleva posti külge kinnitasime köie, köis ulatus mäe jalamile. Kõik matkajad võtsid kordamööda ette tee mäkke. Köiest kinni hoides oli vihmast libedast mäeküljest tunduvalt lihtsam üles ronida.
Mäe otsas ootas matkajaid teleskoop, millega proovisime üles leida Pilistvere kiriku torni, maanteel liikuvaid autosid ja traktoreid, loodusõpperaja vaatluspunkte, puid ning põõsaid.
Teleskoobiga vaadates kuulasime samal ajal, kes leiutas teleskoobi, millal see juhtus ning mida mitte kunagi ei tohi teleskoobiga vaadata (mitte kunagi ära vaata teleskoobiga päikest!).
10. peatuspunkt oli Kõo mõisapargi piir. Vaatasime, millised puud kasvavad meie mõisa pargis, lugesime, millal ja mis nimega mainiti esimest korda Kõo küla, kes oli Kõo mõisa rajaja ja milline kool asus esimese vabariigi ajal Kõo mõisa peahoones.
11.-14. punktides vaatlesime neid puid: pärn, sarapuu, pihlakas, saar. Kas saime ka midagi teada? Aga loomulikult! Meie teame, et muistsetel aegadel oli pärn tamme kõrval levinuim hiiepuu, sarapuu pähklid valmivad septembris, nende korjamine oli vanasti suur püha - pähklipüha. Me teame, et pihlakale omistatakse üleloomulik kaitsev jõud, pihlakas kodu lähedale istutatuna kaitseb maja, peret ja karja. Skandinaaviamaade mütoloogias nimetatakse saart maailmapuuks..........
Et matka lõpus veel muljeid vahetada ja uute teadmiste üle arutleda, jõime teed ja küpsetasime lõkkel vorste ning kinnitasime keha puuvilju süües. Sügisel saame loodetavasti oma viljapuuaiast samu vilu.
Suuremad matkalised aitasid lõpuks kustutada lõkke, veendusime koos, et enne lõkke juurest lahkumist on see täiesti kustunud. Oli tore, infoküllane ja seiklusrikas päev.
Lapsed ja nende vanemad jaotasime 4-5 gruppideks. Iga grupp alustas erinevast vaatluspunktist ja läbis kõik 14 punkti. Lastevanemad ja õpetajad olid lastele abiks vaatluspunktide infotahvlite lugemisel.
1. punktis said matkajad teada, kuidas ehitada ühte õiget lindude pesakasti, millisele linnule sobib väiksema auguga pesakast, millisele suuremaga. Koos vaadati üle, kas meie valmistatud pesakastid on õigesti ehitatud ja kas ehk on kohal ka juba esimesed elanikud.
2.punktis tuli läbida tuhkpuu põõsastest istutatud labürint. Koos loeti tuhkpuu kohta ja katsetati labürindi läbimist.
3. vaatluspunkt on meie väike viljapuuaed, kuhu eelmisel kevadel istutasime koos koolilastega õuna-, pirni-, ploomipuu ja mureli.
4. punktis tehti peatus kivimite kasti juures. Infotahvlilt said kõik grupid teada, mis on Eesti rahvuskivi, milline on kõige sagedamini esinev tardkivim, millised on Eesti vanimad kivimid ja palju muud. Iga laps ning täiskasvanu sai oma käega katsuda paekivi, põllu- ehk raudkivi ja graniiti.
5. peatuskoht rääkis loo selle kohta, mida peab teadma, kui soovitakse lõket teha. Meelde jäid märksõnad: täiskasvanu juuresolek, kaugus ehitistest, tuulevaikne ilm, luba küsimine ja mittepõlev pinnas.
6. punktis sai teha tasakaaluharjutusi poomil ja astumisalustel. Lisaks kõlas täiskasanute jutt selle kohta, mis on tasakaal, milleks inimestel tasakaalu vaja on ning kuidas tasakaalu arendada.
7. punkt oli kõige vahvam. Torusillast ronisid läbi nii suured kui ka väikesed, nii lapsevanemad kui ka õpetajad. Seejuures saime veel teada, et torusild on silindri kujuline ja seest õõnes.
8. punktis leidsime vastused küsimustele, miks vajavad taimed mulda, kes elavad mullas, kui palju aastaid kulub 20 cm paksuse mullakihi tekkimiseks (1500-1800 aastat) Maasse kaevatud august paistis meile varakevadel küll ainult üksik vihmauss, aga seegi tundus üsna põnev tegelane.
9. punkt pakkus enim huvi täiskasvanud matkajatele, kuid ka lapsed olid põnevil. Meie lasteaia kõrval asub tore mägi. Mäele pääsemiseks kasutasime sel korral jämedat köit. Mäe otsas oleva posti külge kinnitasime köie, köis ulatus mäe jalamile. Kõik matkajad võtsid kordamööda ette tee mäkke. Köiest kinni hoides oli vihmast libedast mäeküljest tunduvalt lihtsam üles ronida.
Mäe otsas ootas matkajaid teleskoop, millega proovisime üles leida Pilistvere kiriku torni, maanteel liikuvaid autosid ja traktoreid, loodusõpperaja vaatluspunkte, puid ning põõsaid.
Teleskoobiga vaadates kuulasime samal ajal, kes leiutas teleskoobi, millal see juhtus ning mida mitte kunagi ei tohi teleskoobiga vaadata (mitte kunagi ära vaata teleskoobiga päikest!).
10. peatuspunkt oli Kõo mõisapargi piir. Vaatasime, millised puud kasvavad meie mõisa pargis, lugesime, millal ja mis nimega mainiti esimest korda Kõo küla, kes oli Kõo mõisa rajaja ja milline kool asus esimese vabariigi ajal Kõo mõisa peahoones.
11.-14. punktides vaatlesime neid puid: pärn, sarapuu, pihlakas, saar. Kas saime ka midagi teada? Aga loomulikult! Meie teame, et muistsetel aegadel oli pärn tamme kõrval levinuim hiiepuu, sarapuu pähklid valmivad septembris, nende korjamine oli vanasti suur püha - pähklipüha. Me teame, et pihlakale omistatakse üleloomulik kaitsev jõud, pihlakas kodu lähedale istutatuna kaitseb maja, peret ja karja. Skandinaaviamaade mütoloogias nimetatakse saart maailmapuuks..........
Et matka lõpus veel muljeid vahetada ja uute teadmiste üle arutleda, jõime teed ja küpsetasime lõkkel vorste ning kinnitasime keha puuvilju süües. Sügisel saame loodetavasti oma viljapuuaiast samu vilu.
Suuremad matkalised aitasid lõpuks kustutada lõkke, veendusime koos, et enne lõkke juurest lahkumist on see täiesti kustunud. Oli tore, infoküllane ja seiklusrikas päev.
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |