Kevadet otsimas
» sulge foto
Anni Lasteaia matkapäevast "Kevadet otsimas" võtsid osa liitrühma "Pätud" ja sobitusrühma "Muumid" lapsed, ühtekokku 15 last vanuses 3-7 aastat. Matka eesmärgiks oli märgata ja leida muutusi looduses ning õppida tundma kevadele iseloomulikke tunnuseid.
Matk toimus ühel märtsikuu päeval, mil veel talv ja kevad omavahel jõudu katsusid. Kevad tahtis juba tulla, aga talv ei tahtnud veel ära minna. Nii me loodust uudistama läksimegi, et näha, missuguseid märke me neist leiame. Matka sihtkohaks oli lasteaia lähedusse jääv Raja tänava park. Seda parki oleme külastanud ka teistel aastaaegadel ning seetõttu oli huvitav võrrelda, mis on muutunud või teistmoodi.
Oma matka alustasime mänguga "Vaateväli". Lapsed seisid ringis, nägudega ringist välja. Vaadata tuli endast ettepoole ja õpetaja nimetas ümbritsevast erinevaid asju, näiteks "kes näevad kasepuud, tõstke üles parem käsi" jne. Seejärel arutlesime, mis meelt me kasutasime. See oli hea mäng oma nägemismeele sisselülitamiseks ning ettevalmistus selleks, et me loodust ja end ümbritsevat paremini märkaksime.
Edasi kuulasime, mis hääli me kuuleme. Panime tööle oma kuulmismeele. Näiteks kuulsime tihast laulmas ja kuna park on suure autotee ääres, siis ka autode müra.
Seejärel asusime uurimisretkele, missuguseid kevade ja talve märke me ümbritsevast leiame. Mis me nägime? Pungi puudel, jänesekapsast metsa all, lumelaike. Metsatuka all uurisime luupidega, kas mullas ka juba elu on? Selleks riisusime kaasavõetud rehaga üleliigse lehe- ja oksarisu maapinnalt ära. Hoolikal vaatlusel leidsime mõned putukad ja ühe vihmaussi.
Loomulikult ei jäänud märkamata ka meid ümbritsevad puud. Proovisime ennast sirutada nii pikaks kui puud. Mõõtsime puude jämedust ümber puu üksteisel käest kinni hoides. Kõige jämedama puu mõõduks saime 5 last. Kuulmismeelt appi võttes panime kõrva vastu puud ja kuulasime, mida me kuuleme. Üks laps kuulis kohinat, teised leidsid, et kuulamist segab autode müra. Proovisime kuulata, mida puu tahab meile öelda?
Edasi jõudsime suure oksakuhja juurde, mis talvel näis olevat karukoopa moodi, kuid nüüd paistis seal olevat jäneseurg ja õpetaja jutustas loo jänesest, kes seal elas. Pärast juttu kalpsasime metatukast välja jäneste moodi hüpates.
Siis asusime värve uurima - mis värve me looduses näeme. Võtsime taas appi oma nägemismeele ja lapsed nimetasid, mis värve nad näevad. Kokkuvõtteks leidsime, et kõige rohkem on rohelist ja pruunikat värvust. Seejärel said lapsed ülesandeks värvikaartide abil ümbritsevat samasuguseid värvitoone otsida.
Lõpetuseks mängisime veel ühe mängu, et õppida eristama hilissügist ja varakevadet. Selleks olid õpetajal kaasas pildid. Lapsed pidid need ükshaaval ja joostes viima õigesse punkti, vastavalt kas siis hilissügise või varakevade omasse. Pärast vaatasime rühmitatud pildid ühiselt üle ja lapsed said põhjendada, miks nad nii olid otsustanud.
Enne jalutuskäiku tagasi lasteaeda, said lapsed veel pargis olevatel atraktsioonidel turnida, ronida, kiikuda ja mängida.
Matk toimus ühel märtsikuu päeval, mil veel talv ja kevad omavahel jõudu katsusid. Kevad tahtis juba tulla, aga talv ei tahtnud veel ära minna. Nii me loodust uudistama läksimegi, et näha, missuguseid märke me neist leiame. Matka sihtkohaks oli lasteaia lähedusse jääv Raja tänava park. Seda parki oleme külastanud ka teistel aastaaegadel ning seetõttu oli huvitav võrrelda, mis on muutunud või teistmoodi.
Oma matka alustasime mänguga "Vaateväli". Lapsed seisid ringis, nägudega ringist välja. Vaadata tuli endast ettepoole ja õpetaja nimetas ümbritsevast erinevaid asju, näiteks "kes näevad kasepuud, tõstke üles parem käsi" jne. Seejärel arutlesime, mis meelt me kasutasime. See oli hea mäng oma nägemismeele sisselülitamiseks ning ettevalmistus selleks, et me loodust ja end ümbritsevat paremini märkaksime.
Edasi kuulasime, mis hääli me kuuleme. Panime tööle oma kuulmismeele. Näiteks kuulsime tihast laulmas ja kuna park on suure autotee ääres, siis ka autode müra.
Seejärel asusime uurimisretkele, missuguseid kevade ja talve märke me ümbritsevast leiame. Mis me nägime? Pungi puudel, jänesekapsast metsa all, lumelaike. Metsatuka all uurisime luupidega, kas mullas ka juba elu on? Selleks riisusime kaasavõetud rehaga üleliigse lehe- ja oksarisu maapinnalt ära. Hoolikal vaatlusel leidsime mõned putukad ja ühe vihmaussi.
Loomulikult ei jäänud märkamata ka meid ümbritsevad puud. Proovisime ennast sirutada nii pikaks kui puud. Mõõtsime puude jämedust ümber puu üksteisel käest kinni hoides. Kõige jämedama puu mõõduks saime 5 last. Kuulmismeelt appi võttes panime kõrva vastu puud ja kuulasime, mida me kuuleme. Üks laps kuulis kohinat, teised leidsid, et kuulamist segab autode müra. Proovisime kuulata, mida puu tahab meile öelda?
Edasi jõudsime suure oksakuhja juurde, mis talvel näis olevat karukoopa moodi, kuid nüüd paistis seal olevat jäneseurg ja õpetaja jutustas loo jänesest, kes seal elas. Pärast juttu kalpsasime metatukast välja jäneste moodi hüpates.
Siis asusime värve uurima - mis värve me looduses näeme. Võtsime taas appi oma nägemismeele ja lapsed nimetasid, mis värve nad näevad. Kokkuvõtteks leidsime, et kõige rohkem on rohelist ja pruunikat värvust. Seejärel said lapsed ülesandeks värvikaartide abil ümbritsevat samasuguseid värvitoone otsida.
Lõpetuseks mängisime veel ühe mängu, et õppida eristama hilissügist ja varakevadet. Selleks olid õpetajal kaasas pildid. Lapsed pidid need ükshaaval ja joostes viima õigesse punkti, vastavalt kas siis hilissügise või varakevade omasse. Pärast vaatasime rühmitatud pildid ühiselt üle ja lapsed said põhjendada, miks nad nii olid otsustanud.
Enne jalutuskäiku tagasi lasteaeda, said lapsed veel pargis olevatel atraktsioonidel turnida, ronida, kiikuda ja mängida.
 |  |  |  |
 |  |  |  |