Kilingi-Nõmme matkarajal
» sulge foto
Meie, Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi 6a klassi õpilased, käisime matkarajal 11.detsembril. Kalendri järgi võinuks ju talveilma loota, aga võta näpust, sadas peent vihma ja lund mitte kübetki. Leppisime matka algul kokku, et igaüks leiab endale matkarajal mõne huvitava objekti, mida siis ka põhjalikumalt kirjeldab. Siinkohal mõned meenutused matkapäevast.
11.detsembril metsas käies vaatlesime mitmeid objekte: puid, põõsaid, alustaimeliike, kuid tüüpilisem puu metsas oli mänd.
Oma kirjeldatavaks objektiks valisin suure samblaga kaetud kivi. Sambla peal oli kuusekäbi, kivi ümber oli jälle sammalt, jänesekapsaid ja mustikavarsi. Mulle meeldis see kivi just ilusa rohelise pehme sambla pärast, sest see paistis juba kaugelt silma.
Kivi oli suur, väga kõva, halli värvi. Käbi aga pruun ja näritud. Ju oli lähedal orav einestanud. Tore oli mõelda selle üle, kuidas elu metsas käib siis, kui inimesed seda pealt ei vaata.
Keily Einmann
Käisime RMK metsarajal. Väljas oli kohutav ilm: märg, libe lörtsine. Vaatamata kõigele sellele leidsin metsast ühe väga erilise puu, mille ma valisingi oma eriliseks leiuks. Tegelikult on see täiesti tavaline mänd, mis pole meie metsades mingi haruldus, aga ainulaadseks tegi selle männi tema kuju. Muidu sirge puu, aga keskel on suur jõnks sees. Mänd on väga paksu samblikuga kaetud. Ta lõhnas samuti nagu samblik ja vean kihla, et kui ma oleks seda maitsnud, oleks sellel olnud ka sambliku maitse. See tähendab vaid üht: puu on väga väga vana.
Püüdsin endale ette kujutada, millest see jõnks puusse küll on tulnud. Kui nüüd värvikalt mõelda, siis võiks arvata, et näiteks põikas puu keskkoht kõrvale jahimehe kuuli eest, et mitte pihta saada, aga see on muinasjutt. Loogiline seletus oleks, et selle puu kõrval oli ka teine puu ja pikemaks kasvades polnud mõlemal enam ruumi sirgena kasvada. Niisiis pidi nõrgem alla andma ja leidma viisi teistmoodi suureks kasvada. Eks ta pidigi siis nn ümber nurga kasvama. Aga muidugi võib olla ka vigastusega tegemist. Seda teab vaid puu ise ja tema paraku ei räägi, kaeba ega kurda. Kindlasti lähen seda mändi veel vaatama, sest see on ju omapärane looduse kunstiteos, mille ma juhuslikult metsast leidsin.
Kristiina Liiva
RMK loodusrajal liikudes panin tähele palju sellist, mida muidu võib-olla metsas ei märka. Nägin erinevaid puu- ja põõsaliike, sammalt, seeni, loomade toidukohta ja maas oli palju erinevaid puulehti. Küll hakkas mulle eriliselt silma jänesekapsas. See on küll lõhnatu, kuid maitse on mõnusalt hapu. Seda võib süüa ja mürgine ta pole. Värvuselt roheline ja südamekujuliste lehtedega taim ei kasva kunagi üksi, vaid koos kaaslastega – pundis.
Helina Põder
Mina uurisin metsa erinevaid rindeid. Metsas oli ka muud põnevat, aga minu lemmikobjektiks sai rohkete käbidega oks. See oli umbes kahe meetri kõrgusel. Oks köitis mu tähelepanu seetõttu, kuna puul polnud rohkem ühtki käbi. See tundus mulle veider. Minu oksal oli viis käbi ja lisaks sellele oli talle peale kukkunud veel teinegi käbidega oks. Ühel käbil märkasin veel mingit nokitsetud jälge. See oks tundus väga õrn, mistõttu ma ei julgenud seda katsuda. Kuusk ise oli väga kõrge ja vana ning teda ümbritses veel palju väikesi kuuski.
Reelika Tõnisson
11.detsembril metsas käies vaatlesime mitmeid objekte: puid, põõsaid, alustaimeliike, kuid tüüpilisem puu metsas oli mänd.
Oma kirjeldatavaks objektiks valisin suure samblaga kaetud kivi. Sambla peal oli kuusekäbi, kivi ümber oli jälle sammalt, jänesekapsaid ja mustikavarsi. Mulle meeldis see kivi just ilusa rohelise pehme sambla pärast, sest see paistis juba kaugelt silma.
Kivi oli suur, väga kõva, halli värvi. Käbi aga pruun ja näritud. Ju oli lähedal orav einestanud. Tore oli mõelda selle üle, kuidas elu metsas käib siis, kui inimesed seda pealt ei vaata.
Keily Einmann
Käisime RMK metsarajal. Väljas oli kohutav ilm: märg, libe lörtsine. Vaatamata kõigele sellele leidsin metsast ühe väga erilise puu, mille ma valisingi oma eriliseks leiuks. Tegelikult on see täiesti tavaline mänd, mis pole meie metsades mingi haruldus, aga ainulaadseks tegi selle männi tema kuju. Muidu sirge puu, aga keskel on suur jõnks sees. Mänd on väga paksu samblikuga kaetud. Ta lõhnas samuti nagu samblik ja vean kihla, et kui ma oleks seda maitsnud, oleks sellel olnud ka sambliku maitse. See tähendab vaid üht: puu on väga väga vana.
Püüdsin endale ette kujutada, millest see jõnks puusse küll on tulnud. Kui nüüd värvikalt mõelda, siis võiks arvata, et näiteks põikas puu keskkoht kõrvale jahimehe kuuli eest, et mitte pihta saada, aga see on muinasjutt. Loogiline seletus oleks, et selle puu kõrval oli ka teine puu ja pikemaks kasvades polnud mõlemal enam ruumi sirgena kasvada. Niisiis pidi nõrgem alla andma ja leidma viisi teistmoodi suureks kasvada. Eks ta pidigi siis nn ümber nurga kasvama. Aga muidugi võib olla ka vigastusega tegemist. Seda teab vaid puu ise ja tema paraku ei räägi, kaeba ega kurda. Kindlasti lähen seda mändi veel vaatama, sest see on ju omapärane looduse kunstiteos, mille ma juhuslikult metsast leidsin.
Kristiina Liiva
RMK loodusrajal liikudes panin tähele palju sellist, mida muidu võib-olla metsas ei märka. Nägin erinevaid puu- ja põõsaliike, sammalt, seeni, loomade toidukohta ja maas oli palju erinevaid puulehti. Küll hakkas mulle eriliselt silma jänesekapsas. See on küll lõhnatu, kuid maitse on mõnusalt hapu. Seda võib süüa ja mürgine ta pole. Värvuselt roheline ja südamekujuliste lehtedega taim ei kasva kunagi üksi, vaid koos kaaslastega – pundis.
Helina Põder
Mina uurisin metsa erinevaid rindeid. Metsas oli ka muud põnevat, aga minu lemmikobjektiks sai rohkete käbidega oks. See oli umbes kahe meetri kõrgusel. Oks köitis mu tähelepanu seetõttu, kuna puul polnud rohkem ühtki käbi. See tundus mulle veider. Minu oksal oli viis käbi ja lisaks sellele oli talle peale kukkunud veel teinegi käbidega oks. Ühel käbil märkasin veel mingit nokitsetud jälge. See oks tundus väga õrn, mistõttu ma ei julgenud seda katsuda. Kuusk ise oli väga kõrge ja vana ning teda ümbritses veel palju väikesi kuuski.
Reelika Tõnisson
 |  |  |  |