Putukaradadel.
» sulge foto
Meie matka eesmärgid olid.
1.Lapsed oskavad looduses vaadata ja näha.
2.Lapsed saavad teada, et üks viis väikseid asju lähemale tuua on vaadata neid läbi suurendus klaasi.
3.Putukate otsimine on lõbus.
4.Lapsed saavad teada, et igal putukal on siin elus täita oma roll.
8.veebruaril, akna rulood alla tõmmates kukkus rühmaruumi põrandale lepatriinu.
Kuidas ta siia sai, miks ta nii uimane on, kus kõik teised putukad on? küsisid lapsed. Lotta märkas, et lepatriinu kukkus kõrgelt ja oli mures, kas ta endal konte ära ei murdnud?(Lottal endal oli hiljuti käsi kipsis olnud) Miks siis? Otsisime välja kõikvõimalikud putukaraamatud ja saime teada, et putukad on selgrootud(uus sõna) ehk neil ei ole luid.
Veidi uimase lepatriinu asetasime mõneks ajaks uurimiseks suurenduspurki. Meisterdame endale ka luubid, ütlesid lapsed. Mõeldud, tehtud. Koos panime paika matka aja, matkaraja ja 17.märtsi hommikul, luubid(tõelised)kaelas, leivakotid seljas, päike siramas kõrgel taevas, asusime avastusretkele.
Kuuldu, loetu, piltidelt nähtu, aitas mõista ja otsida, kus need putukad siis on? Sambla all, mahakukkunud puude koore all, maa all, kõikvõimalikes pragudes(ka majade, kuuride).
Nüüd, rajalt veidi kõrvale astudes, avastasime mahamurdunud puu. Kergitasime ettevaatlikult puukoort ja vaata imet! Seal sibas kiiresti sajajalgne, veidi üleval pool lebas liikumatult must ümmargune mardikas(vist magas veel). Asetasime puukoore ettevaatlikult tagasi ja jätkasime teekonda. Murenenud puukoore tükke uurides, märkasime põnevaid mustreid-kooreürask oli siin askeldanud.Panime mõned kooretükid ka kotti, et neid lasteaias lähemalt uurida.Tuttavat oja ületades sulgesime hetkeks silmad, kuulasime oja vulinat ja mõtlesime endid kalaks, konnaks, kiiliks. Liigume aga edasi, kuniks lapsed märkavad, et õp.Anneli on kadunud. Pole parata, tuleb minna tagasi, et ta üles otsida. Ootamatult jõuame veidi rajast eemal oleva sipelgapesa juurde. Kadumaläinud õpetajast oli saanud sipelgaema. Ta tutvustas ennast, rääkis sipelgate elust ja tegemistest. Sipelgaemal oli lastele ka palve: koduteel korjata sipelgaradadelt metsa alla visatud praht.(nii sai ka tehtud) Sipelgaema kadus nii ruttu kui ilmus. Uudistasime nüüd lähemalt ka sipelgapesa. Päike pesale veel peale ei paistnud, s.p. valitses seal veel vaikus, ainult mõned valvurid olid väljas. Tõenäoliselt sipelgad teadsid, et ilmad lähevad veel külmaks, pole mõtet kolida veel ülemistesse tubadesse.Tuleme pesa jälle vaatama kui soe maikuu käes.
Hommikune päike paistis läbi puuokste, nähtavale tulid ämblikuvõrgud. Ämblikke kodus ei olnud, ju veel külm.Lapsed mängisid ise ämblikke, pidades meeles, et ämblikul on kaheksa jalga.
Et olime juba päris pikalt kõndinud, hakkas nälg näpistama. Jõudsime Vanamõisa järve äärde ja istumiskohaks valisimegi sealse rannapaviljoni. Enne aga kui maha saime istuda, nägime järve äärde üles seatud teadetetahvlit ja paksude kaantega raamatut. Tahvlilt lugesime üht pealkirja-järve selgrootud. Putukad elavad ka vees! Putukad , kes sealt piltidelt vastu vaatasid, olid nii mõnelegi lapsele tuttavad. Nad olid neid suvel vees näinud. Pakuti ka, et vesikirp on meie vete merihobu. No ja kui pikemalt vaadata on tõesti mõningast sarnasust märgata.Selgub ,et järv ei olegi ainult vesi!
Nautisime võileibu ja maitsvat teed. Õpetaja jalutas järve ääres vana kulu peal. Tal õnnestus suurenduspurki kinni püüda üks ämblik. Vaatasime läbi kaane, lugesime ära jalad-kaheksa.Lapsed tahtsid näha et kust kohast õpetaja ämbliku leidis ja oh üllatust, neid oli seal vana kulu peal palju. Päike oli nad välja meelitanud. Olid nad aga kiired, nad lausa jooksid hüpates.
Tagasiteel hoidsime silmad lahti, et näeme äkki ka liblikaid lendamas. Nii oligi- üks kollane ja üks kirju liblikas.Taas metsarajal asusime täitma sipelgaema palvet. Võtsime välja prügikotid, hakkasime prahti korjama.Lasteaeda jõudes panime prügikasti kaks suurt kotti prahti ja lapsed andsid lubaduse, et nemad ei viska kunagi prahti maha.
Järgnevatel päevadel hakkasime meisterdama ja joonistama. L.Tungla luuletusest;Liblikad ja sipelgad; joonistasime pildi, puukoort uurides leidsime üraskite meisterdatud siilipoisi, sipelgapesa valmis ühistööna.Ootama jääme sooja maikuud, et minna sipelgapesa tegemisi jälgima.
Matkast võttis osa 15.last, 2õpetajat ja õpetajaabi
1.Lapsed oskavad looduses vaadata ja näha.
2.Lapsed saavad teada, et üks viis väikseid asju lähemale tuua on vaadata neid läbi suurendus klaasi.
3.Putukate otsimine on lõbus.
4.Lapsed saavad teada, et igal putukal on siin elus täita oma roll.
8.veebruaril, akna rulood alla tõmmates kukkus rühmaruumi põrandale lepatriinu.
Kuidas ta siia sai, miks ta nii uimane on, kus kõik teised putukad on? küsisid lapsed. Lotta märkas, et lepatriinu kukkus kõrgelt ja oli mures, kas ta endal konte ära ei murdnud?(Lottal endal oli hiljuti käsi kipsis olnud) Miks siis? Otsisime välja kõikvõimalikud putukaraamatud ja saime teada, et putukad on selgrootud(uus sõna) ehk neil ei ole luid.
Veidi uimase lepatriinu asetasime mõneks ajaks uurimiseks suurenduspurki. Meisterdame endale ka luubid, ütlesid lapsed. Mõeldud, tehtud. Koos panime paika matka aja, matkaraja ja 17.märtsi hommikul, luubid(tõelised)kaelas, leivakotid seljas, päike siramas kõrgel taevas, asusime avastusretkele.
Kuuldu, loetu, piltidelt nähtu, aitas mõista ja otsida, kus need putukad siis on? Sambla all, mahakukkunud puude koore all, maa all, kõikvõimalikes pragudes(ka majade, kuuride).
Nüüd, rajalt veidi kõrvale astudes, avastasime mahamurdunud puu. Kergitasime ettevaatlikult puukoort ja vaata imet! Seal sibas kiiresti sajajalgne, veidi üleval pool lebas liikumatult must ümmargune mardikas(vist magas veel). Asetasime puukoore ettevaatlikult tagasi ja jätkasime teekonda. Murenenud puukoore tükke uurides, märkasime põnevaid mustreid-kooreürask oli siin askeldanud.Panime mõned kooretükid ka kotti, et neid lasteaias lähemalt uurida.Tuttavat oja ületades sulgesime hetkeks silmad, kuulasime oja vulinat ja mõtlesime endid kalaks, konnaks, kiiliks. Liigume aga edasi, kuniks lapsed märkavad, et õp.Anneli on kadunud. Pole parata, tuleb minna tagasi, et ta üles otsida. Ootamatult jõuame veidi rajast eemal oleva sipelgapesa juurde. Kadumaläinud õpetajast oli saanud sipelgaema. Ta tutvustas ennast, rääkis sipelgate elust ja tegemistest. Sipelgaemal oli lastele ka palve: koduteel korjata sipelgaradadelt metsa alla visatud praht.(nii sai ka tehtud) Sipelgaema kadus nii ruttu kui ilmus. Uudistasime nüüd lähemalt ka sipelgapesa. Päike pesale veel peale ei paistnud, s.p. valitses seal veel vaikus, ainult mõned valvurid olid väljas. Tõenäoliselt sipelgad teadsid, et ilmad lähevad veel külmaks, pole mõtet kolida veel ülemistesse tubadesse.Tuleme pesa jälle vaatama kui soe maikuu käes.
Hommikune päike paistis läbi puuokste, nähtavale tulid ämblikuvõrgud. Ämblikke kodus ei olnud, ju veel külm.Lapsed mängisid ise ämblikke, pidades meeles, et ämblikul on kaheksa jalga.
Et olime juba päris pikalt kõndinud, hakkas nälg näpistama. Jõudsime Vanamõisa järve äärde ja istumiskohaks valisimegi sealse rannapaviljoni. Enne aga kui maha saime istuda, nägime järve äärde üles seatud teadetetahvlit ja paksude kaantega raamatut. Tahvlilt lugesime üht pealkirja-järve selgrootud. Putukad elavad ka vees! Putukad , kes sealt piltidelt vastu vaatasid, olid nii mõnelegi lapsele tuttavad. Nad olid neid suvel vees näinud. Pakuti ka, et vesikirp on meie vete merihobu. No ja kui pikemalt vaadata on tõesti mõningast sarnasust märgata.Selgub ,et järv ei olegi ainult vesi!
Nautisime võileibu ja maitsvat teed. Õpetaja jalutas järve ääres vana kulu peal. Tal õnnestus suurenduspurki kinni püüda üks ämblik. Vaatasime läbi kaane, lugesime ära jalad-kaheksa.Lapsed tahtsid näha et kust kohast õpetaja ämbliku leidis ja oh üllatust, neid oli seal vana kulu peal palju. Päike oli nad välja meelitanud. Olid nad aga kiired, nad lausa jooksid hüpates.
Tagasiteel hoidsime silmad lahti, et näeme äkki ka liblikaid lendamas. Nii oligi- üks kollane ja üks kirju liblikas.Taas metsarajal asusime täitma sipelgaema palvet. Võtsime välja prügikotid, hakkasime prahti korjama.Lasteaeda jõudes panime prügikasti kaks suurt kotti prahti ja lapsed andsid lubaduse, et nemad ei viska kunagi prahti maha.
Järgnevatel päevadel hakkasime meisterdama ja joonistama. L.Tungla luuletusest;Liblikad ja sipelgad; joonistasime pildi, puukoort uurides leidsime üraskite meisterdatud siilipoisi, sipelgapesa valmis ühistööna.Ootama jääme sooja maikuud, et minna sipelgapesa tegemisi jälgima.
Matkast võttis osa 15.last, 2õpetajat ja õpetajaabi
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |