Silmajate metsas
» sulge foto
Ühel päikesepaistelisel urbekuupäeval otsustasime oma klassiga minna matkale.
Selleks võtsime kaasa kõige vajalikumad asjad ja suundusime hommikusele trollile. Trollilt maha tulles oli vaja kiirel sammul liikuda läbi linna, et õigeks ajaks õigele marsruuttaksole jõuda. Jõudsime küll. Kuid marsat oodates tekkis kahtlus, et ka üldse peale mahubki. Lapsed, kaks õpetajat ja praktikant Amsterdamist. Hädaga pooleks mahtusimegi. Väikese klassi eelised.
Kahekümne minutilise sõidu järel olimegi „metsas“. Ega see päris mets ei olnudki, vaid Tabasalu Loodusrada. Asjatundlik Paula läks esimese asjana kohe kaardi juurde „Ei mingit ekslemist..“
Mathiasel oli kohe kiire mõnele metsikule rajale minna. Valisimegi siis ühe paraja. Kohe raja alguses märkasime huvitava ehitise, mis osutus päris korralikuks onniks, millel oli nii katus kui ka seinad ja põrand. Jää kasvõi ööbima. Peatusime selle onni juures veidi pikemalt.
Edasi minnes jõudsime pakkudest platsile, kus vastavalt vajadustele sai kas istuda või tasakaalu hoidmist harjutada. Vaikust metsast ei olnud, meid saatis lakkamatu tihaste sirin. Aeg-ajalt, siin- ja sealpool rada, olid meid jälgimas uudishimulikud Silmajad. Oli Kännu-Silmajaid ja Mätta-Silmajaid, Palgi-Silmajaid ja Oksa- Silmajaid. Ka Tarna- ja Sambla-Silmajaid leidus. Ühe puu all oli lausa Uru-Silmaja. Põnev oli.
Märkasime värskeid rähnitegusid ja vastpuhkenud sarapuuõisi. Imetlesime kaugeleulatuvat vaadet pangalt ja pidasime aru, kus suunas meie kool võiks olla. Ja kaua üks lind sinna lennata võiks. Korjasime kaasa mõningate puude oksi. Pidasime maha ühe korraliku pikniku, jätsime Silmajatega nägemist ja ruttasime bussile, mis viis meid linnakooli tagasi.
Koolis tuletasime veel heaga meelde, mida me matkal nägime ja keda kuulsime. Oli üks äraütlemata põnev päev.
Selleks võtsime kaasa kõige vajalikumad asjad ja suundusime hommikusele trollile. Trollilt maha tulles oli vaja kiirel sammul liikuda läbi linna, et õigeks ajaks õigele marsruuttaksole jõuda. Jõudsime küll. Kuid marsat oodates tekkis kahtlus, et ka üldse peale mahubki. Lapsed, kaks õpetajat ja praktikant Amsterdamist. Hädaga pooleks mahtusimegi. Väikese klassi eelised.
Kahekümne minutilise sõidu järel olimegi „metsas“. Ega see päris mets ei olnudki, vaid Tabasalu Loodusrada. Asjatundlik Paula läks esimese asjana kohe kaardi juurde „Ei mingit ekslemist..“
Mathiasel oli kohe kiire mõnele metsikule rajale minna. Valisimegi siis ühe paraja. Kohe raja alguses märkasime huvitava ehitise, mis osutus päris korralikuks onniks, millel oli nii katus kui ka seinad ja põrand. Jää kasvõi ööbima. Peatusime selle onni juures veidi pikemalt.
Edasi minnes jõudsime pakkudest platsile, kus vastavalt vajadustele sai kas istuda või tasakaalu hoidmist harjutada. Vaikust metsast ei olnud, meid saatis lakkamatu tihaste sirin. Aeg-ajalt, siin- ja sealpool rada, olid meid jälgimas uudishimulikud Silmajad. Oli Kännu-Silmajaid ja Mätta-Silmajaid, Palgi-Silmajaid ja Oksa- Silmajaid. Ka Tarna- ja Sambla-Silmajaid leidus. Ühe puu all oli lausa Uru-Silmaja. Põnev oli.
Märkasime värskeid rähnitegusid ja vastpuhkenud sarapuuõisi. Imetlesime kaugeleulatuvat vaadet pangalt ja pidasime aru, kus suunas meie kool võiks olla. Ja kaua üks lind sinna lennata võiks. Korjasime kaasa mõningate puude oksi. Pidasime maha ühe korraliku pikniku, jätsime Silmajatega nägemist ja ruttasime bussile, mis viis meid linnakooli tagasi.
Koolis tuletasime veel heaga meelde, mida me matkal nägime ja keda kuulsime. Oli üks äraütlemata põnev päev.
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |