Liblikad otsivad kevadet ümber Arbi järve.
» sulge foto
1. Esmaspäeva hommikul tuli meile külla Metsapäkapikk Inge Haavik, kes otsis kevadet rühma erinevatest kohtadest – nurkadest, aga ei leidnud. Liblikad näitasid Metsapäkapikule vaasi hiirekõrvus kaseokstega, aknalaual olevaid nelja lehega kurke ja äsja mulda istutatud sibulaid, millel pealsed rohetamas. Metsapäkapikk kiitis lapsi toimekuse ja agaruse eest ja tutvustas lindudest ning liblikatest rütmisalmi, mis ajas lapsed naerma oma naljakate liigutustega. Aga juba lendaski rütmisalmist tuttav Linnuke meie juurde ja kutsus lapsi loodusuurijateks. Kas Liblikate rühma lapsed näevad kevade saabumise märke nii taime-, kui loomariigis ja mida toredat annab looduses ette võtta? Ruttu riidesse ja õue kevadet otsima!
2. Esimene peatuspaik oli meie vana tuttava põhjatamme juures, mis on ehteks linnavalitsuse esisele platsile. Tervitasime väärikat tamme viisakussõnadega: „Oled suur ja tugev puu, sinu ette kummardun, Tammeisand kulla mees - kaitse kodu kurja eest!“ Seejärel „võlusin“ kõik mängijad puudeks, kes ei saa asukohta vahetada ja tuli proovida liigutustega edasi anda puu elu läbi aastaaegade kevadest sügiseni. Loendamismängus: „Kes toob kõige kiiremini 10 tammetõru oma majakesse?“oli vaja kärmelt otsida tammepuu alt tõrumehekesi ja need viia paelaga märgistatud „kodudesse“. Loendada oli lõbus, sest tõrud olid suure pähkli moega ja uhkete mütsikestega. Tõrusid jagus rühma kaasa võtmiseks nii meisterdamiseks kui ka loendamise harjutamiseks. Tunnetasime kevadet näppude vahel.
3. Raekoja ja kellatatorni juures vaatlesime Eesti ja Elva lippe. Lastele meenus vestluse käigus, et lipp on ühtekuuluvuse sümbol ja lipp peab olema puhas ja sile ning heisatakse suurtel tähtpäevadel. Mängisime sõnamängu, milles lapsed nimetasid sini-must-valge hernekotti käest-kätte visates esemeid ja nähtusi ümbritsevast vastavalt õpetaja õeldud värvile.
4. Mööda Arbi järve äärt matkates hingasime niisket ja karget järvelõhna, sest järve kattis veel paks hallikas jää. Aga õhus oli kevadet! Arutlesime lastega, et inimeste kodud on erinevad ja ka vee kodud erinevad. Vee kodu on seal, kus ta koguneb – vee kogunemine, sellest see nimetus tulnud ongi – veekogu. Et nad segamini ei läheks, on inimesed neile nimed pannud. Huviga vaadeldi erinevaid veekogusid - kraavi, oja, tiiki ja järve. Veekogude nimetuste kinnistamiseks mängisime liikumismängu „Allikad, ojakesed, järved!“
5. Lauluväljaku juures kerapajude all (meie kutsume ka mütsipuuks) olid Liblikate rühma põnnid-tirtsud tõelised puu-uurijad. Tops- ja tavaliste luupidega uuriti nii puude krobelist koort, erivärvi samblikke, putukaid ja puu all olevaid mutimullahunnikuid. Hunnikud lõhnasid mulla ja kevade järele. Muusikakooli mäe jalamil nautisime üheskoos päikese soojust näol, jälgisime nii kollase kui kirju liblika lennuosavust ja väikest einet võttes jutustasin lastele ameerika indiaanlaste muinasjutu liblikate tekkeloost. Imesid ka juhtub! Õpetajaabi Meeta Mats leidis äkki põõsa, kuhu Metsapäkapikk oli salaja riputanud paberkujunditest valgeid ühepäevaliblikaid. Liblikad tuli lasteaias rõõmsavärviliseks pintseldada. Nagu oleks kevad juba ise tulnud! Avastamismängus võtsid mängijad endale pimesi korvist ühe objekti loodusest – käbi, oks, leht, samblik jne. Leida tuli teiste mängijate seast oma esemele paariline. Kui mängijad olid paarilise leidnud, nimetasid mängijad oma eseme nime ja põhjuse, miks nad paari moodustasid.
6. Lasteaia kõrval pargis said lapsed valida endale „oma puu“, keda tuli paitada palja käega ja erinevate kehaosadega / põsk, laup, nina, lõug/.
7. Otsimismängus „Muti sahver“ rääkisin lastele legendi, et mutt on oma sahvrisse (põõsaste vahele) ära peitnud teatud hulga vihmausse ( kummikomme), mis tuleb lastel üles leida ja hävitada (süüa).
8. Kevade tunnuste märkamisest korraldasin lastele „teadmiste kontrolli“ arvamismänguna „Õige või vale!“ Esitasin erinevaid väiteid looduse kohta, millest osad olid valed ja osad õiged. Kui väide oli õige /lumikellukesed õitsevad kevadel/, pidid lapsed plaksutama käsi ja hüüdma ja-ja-jaa, vale väite korral /jänes elab puu otsas/ viibutati sõrme ja õeldi oi-oi-oi. Liblikate rühma lastele meeldis vastata küsimustele, sest nad olid matkal hoolega vaadanud loodust, kuulanud huvitavaid jutte, ühiselt nalja teinud ja koos naernud mänge mängides. Me hoomasime, et õhus, maapinnal ja veekogude ääres on juba palju kevadet! Tundsime kõik end natuke erilistena ja tähtsatena.
Matka korraldas ja pani kirja Liblikate rühma õpetaja Luule Juhanson
2. Esimene peatuspaik oli meie vana tuttava põhjatamme juures, mis on ehteks linnavalitsuse esisele platsile. Tervitasime väärikat tamme viisakussõnadega: „Oled suur ja tugev puu, sinu ette kummardun, Tammeisand kulla mees - kaitse kodu kurja eest!“ Seejärel „võlusin“ kõik mängijad puudeks, kes ei saa asukohta vahetada ja tuli proovida liigutustega edasi anda puu elu läbi aastaaegade kevadest sügiseni. Loendamismängus: „Kes toob kõige kiiremini 10 tammetõru oma majakesse?“oli vaja kärmelt otsida tammepuu alt tõrumehekesi ja need viia paelaga märgistatud „kodudesse“. Loendada oli lõbus, sest tõrud olid suure pähkli moega ja uhkete mütsikestega. Tõrusid jagus rühma kaasa võtmiseks nii meisterdamiseks kui ka loendamise harjutamiseks. Tunnetasime kevadet näppude vahel.
3. Raekoja ja kellatatorni juures vaatlesime Eesti ja Elva lippe. Lastele meenus vestluse käigus, et lipp on ühtekuuluvuse sümbol ja lipp peab olema puhas ja sile ning heisatakse suurtel tähtpäevadel. Mängisime sõnamängu, milles lapsed nimetasid sini-must-valge hernekotti käest-kätte visates esemeid ja nähtusi ümbritsevast vastavalt õpetaja õeldud värvile.
4. Mööda Arbi järve äärt matkates hingasime niisket ja karget järvelõhna, sest järve kattis veel paks hallikas jää. Aga õhus oli kevadet! Arutlesime lastega, et inimeste kodud on erinevad ja ka vee kodud erinevad. Vee kodu on seal, kus ta koguneb – vee kogunemine, sellest see nimetus tulnud ongi – veekogu. Et nad segamini ei läheks, on inimesed neile nimed pannud. Huviga vaadeldi erinevaid veekogusid - kraavi, oja, tiiki ja järve. Veekogude nimetuste kinnistamiseks mängisime liikumismängu „Allikad, ojakesed, järved!“
5. Lauluväljaku juures kerapajude all (meie kutsume ka mütsipuuks) olid Liblikate rühma põnnid-tirtsud tõelised puu-uurijad. Tops- ja tavaliste luupidega uuriti nii puude krobelist koort, erivärvi samblikke, putukaid ja puu all olevaid mutimullahunnikuid. Hunnikud lõhnasid mulla ja kevade järele. Muusikakooli mäe jalamil nautisime üheskoos päikese soojust näol, jälgisime nii kollase kui kirju liblika lennuosavust ja väikest einet võttes jutustasin lastele ameerika indiaanlaste muinasjutu liblikate tekkeloost. Imesid ka juhtub! Õpetajaabi Meeta Mats leidis äkki põõsa, kuhu Metsapäkapikk oli salaja riputanud paberkujunditest valgeid ühepäevaliblikaid. Liblikad tuli lasteaias rõõmsavärviliseks pintseldada. Nagu oleks kevad juba ise tulnud! Avastamismängus võtsid mängijad endale pimesi korvist ühe objekti loodusest – käbi, oks, leht, samblik jne. Leida tuli teiste mängijate seast oma esemele paariline. Kui mängijad olid paarilise leidnud, nimetasid mängijad oma eseme nime ja põhjuse, miks nad paari moodustasid.
6. Lasteaia kõrval pargis said lapsed valida endale „oma puu“, keda tuli paitada palja käega ja erinevate kehaosadega / põsk, laup, nina, lõug/.
7. Otsimismängus „Muti sahver“ rääkisin lastele legendi, et mutt on oma sahvrisse (põõsaste vahele) ära peitnud teatud hulga vihmausse ( kummikomme), mis tuleb lastel üles leida ja hävitada (süüa).
8. Kevade tunnuste märkamisest korraldasin lastele „teadmiste kontrolli“ arvamismänguna „Õige või vale!“ Esitasin erinevaid väiteid looduse kohta, millest osad olid valed ja osad õiged. Kui väide oli õige /lumikellukesed õitsevad kevadel/, pidid lapsed plaksutama käsi ja hüüdma ja-ja-jaa, vale väite korral /jänes elab puu otsas/ viibutati sõrme ja õeldi oi-oi-oi. Liblikate rühma lastele meeldis vastata küsimustele, sest nad olid matkal hoolega vaadanud loodust, kuulanud huvitavaid jutte, ühiselt nalja teinud ja koos naernud mänge mängides. Me hoomasime, et õhus, maapinnal ja veekogude ääres on juba palju kevadet! Tundsime kõik end natuke erilistena ja tähtsatena.
Matka korraldas ja pani kirja Liblikate rühma õpetaja Luule Juhanson
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |