Pääsukesed kuulutavad kevadet.

» sulge foto

Laululinnu lasteaia Pääsukeste rühma matkapäeva planeerimine algas juba õige varakult. Mõni päev enne planeeritud matka meie lähedasse metsa, alustasime ilmavaatlustabeli täitmisega. Seda teeme terve kuu, et jälgida kui kiiresti ja mis ilmadega talv läheb ja kevad tuleb. Kuid veel enne, kui talve lõplikult teele saatsime, käisime metsas kevade märke otsimas. Siis saab kindel olla, kas hoida käpikud ja vatipüksid veel enda lähedal või tuleks kapist välja otsida sõrmikud ja muud kerged kevadriided.
Matkapäeva hommikul uurisime ilma ning selgus, et kolm soojakraadi ja poolpilves ilm on ideaalne üheks talviseks metsamatkaks. Panime end riidesse ning võtsime kaasa kõik vajalikud meeled – nägemise, kuulmise, haistmise, kompimise. Maitsmismeele jätsime sel korral kasutamata, sest juba kaugelt oli näha, et talvine mets meile midagi söödavat ei paku. Küll aga otsustasime kaasa võtta luubid, et uurida ja vaadata, kas leiame iga pisimagi kevade tunnuse.
Vahetult enne metsa minekut võtsime hetke, et meenutada, kuidas me üldse looduses käitume. Lapsed teadsid suurepäraselt, mida tähendab loodushoid, loodusest hoolimine ning looduse puutumatus. Lisaks tugevatele teoreetilistele teadmistele, olid lapsed tõepoolest looduses tublid ja hoolivad. Olulised teadmised tagavaraks, asusimegi metsateele.
Tegime oma esimese peatuse juba 20-meetrise jalutuskäigu järel. Hingasime sisse värsket metsaõhku ning vaatlesime loodust enda ümber. Juba märkasidki lapsed kõiksugu põnevaid loomade tegutsemisjälgi. Näiteks leidsime mullahunnikust pooleldi näritud konte. Meie otsuseks sai, et küllap oli talvel näljane rebane endast mõne pisema looma maha murdnud ja kosutava kõhutäie saanud. Veel leidsime erinevate puude alt lillkapsast, veidi näritud porgandeid ning palju-palju tammetõrusid. Lapsed teadsid, et loomi tuleb talvel veidi aidata, pakkudes neile meelepärast toitu. Samas ei tohi inimene endast metsa mingeid jälgi maha jätta, sest siis keeldub loom söögkoha juurde tulemast. Jätsimegi kõik puutumata, nii nagu enne oli ning asusime taas minekule. Mõnikümmend meetrit hiljem seisatasime taas, sest muidu puhtal ja kuival metsaalusel laius nüüd riba lumevaipa. Talv ei olnudki veel päriselt lahukund, kuigi lasteaias aknast vaadates võis juba nii tunduda. Ka hiirvaikseks jäädes ja metsa kuulates ei kuulnud me muud kui tuule sahinat raagus puude latvades. Otsustasime siiski üheskoos, et peagi on talvel aeg lahkuda ning läheneva tsirgupäeva ootuses proovisime laululinde oma „Rõõmuga sind tervitan” lauluga tagasi Eestimaale meelitada. Lauluke lauldud, jätkasime taas oma matka.
Veidi aega hiljem tegime uue peatuse. Sel korral püüdsime leida märke talveunest ärkavast loodusest. Lapsed käisid nina maas ja uurisid iga kuivanud lehekese all toimuvat. Küll leiti sügisest seisma jäänud seeni. Veel nähti pisikesi rohelisi tärkavaid metsmaasika lehti ning sammal oli kohati kaunilt roheline. Üks tigu oli juba aeglaselt toimetamas. Ja siis, täiesti ootamatult kuulsime muidu vaikses metsas laste rõkkavat naeru – lapsed olid üles leidnud kellegi pabulahunniku. Vaatlesime leitut ning arutlesime pikalt. Lõpuks jõudsime järeldusele, et küllap oleme sattunud ühe jänese tualetti. Otustasime, et vist on aeg edasi minna, muidu ei julge loomake enam sinna tagasi tulla. Sellel metsaaluse uurimisel ei leidnud me jälgegi sinililledest või muudest kevadlilledest. Küllap talv ei taha veel nii kergelt alla anda.
Oma viimases peatuspaigas enne lasteaeda naasmist uurisime lastelt, missuguseid kevade märke nad tunnevad, näevad või kuulevad? Üks laps teadis öelda, et tema maja juures kasvavad juba lumikellukesed! Teised vaatasid veel ringi, nii maha kui ka kõrgemale. Siis märkas teine laps, et puud hakkavad juba talveunest ärkama, sest okstele on tekkinud pisikesed pungakesed. Kolmas märkas kohe, et ka paju on juba pehmeid urvakesi kasvatanud. Neid tuli kohe luubiga ja lähedalt uurida, sest ega muidu saa kindel olla, et need päriselt pungad ja urvakesed on. Neljas tundis, kuidas päike põski soojendas. Ja nii üksteise järel nimetasidki lapsed kõiksugu erinevaid talve lahkumise ja kevade saabumise märke. Jõudsime järeldusele, et ei saa otsida talve lõppu ja kevade algust mingist kindlast kohast, vaid tuleb vaadata igale poole enda ümber. Tuleb uurida nii mulda, puid ja pungi kui ka taevast. Et aga loodus kiiremini üles ärkaks, lugesime maale ja puudele ühe kevadise salmikese:
Kevadpäike paistab soojalt.
Loodus ärkab üles taas.
Linnud, loomad kõik on ärkvel.
Loodust vastu võtavad!

Selleks, et meie imetore matk ka nädalate pärast meeles oleks, võtsime metsast kaasa loodusele enam mittevajalikku. Kuidas me need mittevajalikud asjad ära tundsime? – Loodus oli neist juba lahti lasknud. Ehk korjasime kuivanud puuoksakesi, kivikesi, puult koorunud kasekoort, sügisest maha jäänud lehekesi ja muudki. Kõik oma leiud panime topsiluupidesse, et siis rühmas memo-mängu mängida.
Veel enne kui päriselt metsast lahkusime, märkasid lapsed, et metsa all oli korda saadetud üks koletu tegu. Nimelt oli keegi jätnud oma prügi otse ühe põõsa alla! Lapsed oleksid tahtnud selle inimesega küll pahandada aga kust sa enam tead, kes nii inetult käitus. Lubasime, et veidi soojema ilmaga, võtame kaasa ühe suure prügikoti ja korjame oma metsaaluse puhtaks! Nõnda ütlesimegi oma metsatukale „Jällenägemiseni!” ja asusime lasteaia poole teele.