Lõbus matkarada
» sulge foto
Oleme Lähte Lasteaia 4-5 aastaste laste rühm „Lepatriinud“. Võib öelda, et kuigi oleme väikesed, meeldib meile väga käia matkamas. Juba eelmisel õppeaastal rajasime oma rühma matkaraja, mida püüame läbida iga kuu. Matkarada asub Palalinnas ning asub umbes 1.5 km meie lasteaiast. Koht on väga põnev, seal võib leida erinevaid looduslikke kooslusi nagu segamets, männik, liivakarjäär, järv. Meie rühma matkarajal on neli peatuspaika: „Rohelise ämbliku kodu“, „Nõiakivi“, „Sipelgate Atsi ja Juku pesa“, „Liblikate tantsuplats“. Need lõbusad nimed panid lapsed ise.
„Rohelise ämbliku kodu“ on raja esimene peatuspaik. Sealt leidsime eelmine aasta ühe imetillukese armsa rohelise ämbliku ning sealt tuligi selline nimi. Kahjuks pole me enam oma sõpra kohanud, kuid iga kord on ta jätnud lastele kirja. Rohelise ämbliku kodu juures kasvab üks õunapuu, kelle õunade valmimist me kevadest sügiseni jälgime.
„Nõiakivi“ on üks hästi suur ja salapärane sammaldunud kivi. See kivi on nii suur ja tugev, et pool rühma mahub sinna peale. Kivinõid on sõbralik ja lahke, alati on tal meile mõni üllatus varuks. Ta on kivile nõidunud vaarikaid, suhkrutükke sipelgatele, kukeseeni, juua.
„Sipelgate Atsi ja Juku kodu“ asub kahe männi juures. Seal on alati hästi põnev vaadata sipelgate tegemisi. Ats elab esimeses ja suuremas pesas ning Juku natuke väiksemas pesas. Sügisel askeldasid sipelgad novembrikuuni, kuid selle eest praegu on nad veel sügaval oma kodu käikudes. Loodame, et see õige kevad väga kaugel ei ole ja sipelgad saavad jälle askeldama tulla.
„Liblikate tantsuplats“ on tõeline tantsuplats. See asub metsalagendikul ning seal me alati mängime, tantsime. Novembris tegime lagendikul koos Sammalhabemega lõket ning keetsime vaarikavarreteed. Küll oli mõnus päev! Ka liblikatega tantsimine on lõbus. Praegu liblikaid seal ei ole, kuid tihase kevadlaulu on lagendik täis.
Meie rühm on veendunud, et matkata on mõnus.
„Rohelise ämbliku kodu“ on raja esimene peatuspaik. Sealt leidsime eelmine aasta ühe imetillukese armsa rohelise ämbliku ning sealt tuligi selline nimi. Kahjuks pole me enam oma sõpra kohanud, kuid iga kord on ta jätnud lastele kirja. Rohelise ämbliku kodu juures kasvab üks õunapuu, kelle õunade valmimist me kevadest sügiseni jälgime.
„Nõiakivi“ on üks hästi suur ja salapärane sammaldunud kivi. See kivi on nii suur ja tugev, et pool rühma mahub sinna peale. Kivinõid on sõbralik ja lahke, alati on tal meile mõni üllatus varuks. Ta on kivile nõidunud vaarikaid, suhkrutükke sipelgatele, kukeseeni, juua.
„Sipelgate Atsi ja Juku kodu“ asub kahe männi juures. Seal on alati hästi põnev vaadata sipelgate tegemisi. Ats elab esimeses ja suuremas pesas ning Juku natuke väiksemas pesas. Sügisel askeldasid sipelgad novembrikuuni, kuid selle eest praegu on nad veel sügaval oma kodu käikudes. Loodame, et see õige kevad väga kaugel ei ole ja sipelgad saavad jälle askeldama tulla.
„Liblikate tantsuplats“ on tõeline tantsuplats. See asub metsalagendikul ning seal me alati mängime, tantsime. Novembris tegime lagendikul koos Sammalhabemega lõket ning keetsime vaarikavarreteed. Küll oli mõnus päev! Ka liblikatega tantsimine on lõbus. Praegu liblikaid seal ei ole, kuid tihase kevadlaulu on lagendik täis.
Meie rühm on veendunud, et matkata on mõnus.
 |  |  |  |
 |  |