Pähklikeste tsirgupäeva matk 09.03.2015 a.
» sulge foto
Oma iganädalase matkapäeva otsustasime pühendada linnupäevale ehk tsirgupäevale. Seda tähistatakse kõige rohkem Setumaal, aga miks mitte ka Mulgimaal.
Tsirgupäeval pööravad rändlinnud, kes on veel soojal maal nokad päikese ehk suve poole ja alustavad rändamist meie poole. Selleks küpsetati kakku ja viidi õue kõrgemale kohale. Meiegi küpsetasime hommikul odrakaraskit, asetasime korvi ja läksime Viljandi matkarajale. Vaatlesime Viljandi järve oma tavaliselt vaatluspunktilt, kuulasime loodushääli. Kui tsirgupäeval vares kraaksub kolm korda, siis tuleb kevad. Nii oligi. Kõik varesed keda kuulsime, kraaksusid kolm korda. Tuletasime meelde, kuidas sügisel lindude kohta öeldi „Kured läinud, kurjad ilmad, haned läinud hallad maas. Luiged läinud lumi taga. Aga kevadel öeldakse: „Lõoke toob lõuna sooja. Pääsuke toob päeva sooja. Ööbik toob öö sooja.“ Need linnud on alles tagiasiteel. Esimesed linnud, kes lõunamaalt kohale jõuavad on kuldnokk ja lõoke. Linnupäeval oli õige aeg kanasid vitsutada (vitsaga puudutada). Nüüd muutusid lapsed kanadeks ja õpetajad vitsutasid neid, et munapühaks palju mune muneks.
Kui me sihtkohta jõudsime, siis laulsime lindudele ilusa laulu „Kevade ootus“. Õppisime tihaselaulu „Sitsikleit, sitsikleit, kiits, kiits, tiits, tiits, trirr!“. Mängisime mängu „Lind lendab!“. Nüüd oli aeg võtta linnupetet. Linnupete on vähene toit, mis tuli enne ära süüa, kui saa tagasitulnud rändlindu näed. Siis sa ei ole haige ja sul on hea isu. Lapsed sõid odrakaraskit ja igaüks pidi tükikese ka kännule asetama lindude jaoks. Karask maitses väga hästi, kuid jätkus ka linnukestele. Tagasiteel peatusime väikeseks puhkuseks ja lapsed kuulsid juttu „Talvele ohverdatud tüdruk“ (Indiaani muinasjutt), milles nad said teada, et lindudele ja kogu loodusele ei tohi liiga teha. Leidsime ka talve viimaseid märka-lund ja jääd.
Ilm oli sombune, piserdas vihma, järv oli kergelt udulooris ja laste näod ja südamed olid rõõmsad.
Tsirgupäeval pööravad rändlinnud, kes on veel soojal maal nokad päikese ehk suve poole ja alustavad rändamist meie poole. Selleks küpsetati kakku ja viidi õue kõrgemale kohale. Meiegi küpsetasime hommikul odrakaraskit, asetasime korvi ja läksime Viljandi matkarajale. Vaatlesime Viljandi järve oma tavaliselt vaatluspunktilt, kuulasime loodushääli. Kui tsirgupäeval vares kraaksub kolm korda, siis tuleb kevad. Nii oligi. Kõik varesed keda kuulsime, kraaksusid kolm korda. Tuletasime meelde, kuidas sügisel lindude kohta öeldi „Kured läinud, kurjad ilmad, haned läinud hallad maas. Luiged läinud lumi taga. Aga kevadel öeldakse: „Lõoke toob lõuna sooja. Pääsuke toob päeva sooja. Ööbik toob öö sooja.“ Need linnud on alles tagiasiteel. Esimesed linnud, kes lõunamaalt kohale jõuavad on kuldnokk ja lõoke. Linnupäeval oli õige aeg kanasid vitsutada (vitsaga puudutada). Nüüd muutusid lapsed kanadeks ja õpetajad vitsutasid neid, et munapühaks palju mune muneks.
Kui me sihtkohta jõudsime, siis laulsime lindudele ilusa laulu „Kevade ootus“. Õppisime tihaselaulu „Sitsikleit, sitsikleit, kiits, kiits, tiits, tiits, trirr!“. Mängisime mängu „Lind lendab!“. Nüüd oli aeg võtta linnupetet. Linnupete on vähene toit, mis tuli enne ära süüa, kui saa tagasitulnud rändlindu näed. Siis sa ei ole haige ja sul on hea isu. Lapsed sõid odrakaraskit ja igaüks pidi tükikese ka kännule asetama lindude jaoks. Karask maitses väga hästi, kuid jätkus ka linnukestele. Tagasiteel peatusime väikeseks puhkuseks ja lapsed kuulsid juttu „Talvele ohverdatud tüdruk“ (Indiaani muinasjutt), milles nad said teada, et lindudele ja kogu loodusele ei tohi liiga teha. Leidsime ka talve viimaseid märka-lund ja jääd.
Ilm oli sombune, piserdas vihma, järv oli kergelt udulooris ja laste näod ja südamed olid rõõmsad.
 |  |  |  |
 |  |  |