Retk ümber Värska lahe.
» sulge foto
Meie matk Värska matkarajal 17. jaanuaril 2008 aastal
Elame Eestimaa kagunurgas ning õpime Värska Gümnaasiumi 1. klassis
Oleme rõõmsameelsed ja loodushuvilised 4 poissi ja 4 tüdrukut, kes võtavad aktiivselt osa ka loodusringi tööst. Nii otsustasime meiegi liituda matkamänguga.
Oli neljapäev 17, jaanuar.! Ilmataadi saadetud vihmasagaratele vaatamata, võtsime ette matka ümber Värska lahe. Lund ei kusagil!
Teekonna algul moodustasime ,pusle juppide abiga,2 võistkonda, kelle kohuseks oli kogu matka vältel antud ülesandeid täita ning huvitavamaid tähelepanekuid ka kaaslastele tutvustada.Koolimaja juures saime salakirja, kus kirjas esimene peatuspunkt-meile tuttav kuusepuu. Olime jõulude ajal selle alla metsloomadele toidupoolist viinud. Nii oligi aeg minna üle vaadata kas loomad pakutu üles olid leidnud ja ka seekordset matkakotti pisut kergendadda.Nägime et kartulid olid kadunud ning porgandite ja punapeetide kallal olid küllap hiired maiustanud.
Jätkasime matkarada. Keegi oli suutnud matkajatele mõeldud teeviida teise suunda lükata, kuid õnneks eksimisvõimalust polnud. Kiidelda saime oma täheepanelikkuse ja märkide lugemis oskusega.
Edasisel teel pakkus puhkepausi raja kõrval olev suur kivihunnik, kus pisut turnida ja ennast kivikuningatena tunda võisime.
Jõudes järveäärsele matkarajale, märkasime jääl 3 kalameest.Jää oli küll, kuid selle peal vesi ja õhutemperatuurgi näitas paari soojapügalat.Oligi õige koht arutleda teemal- kas selliste ilmastikuoludega on ikka ohutu jääle minna ning kuidas saaks vajadusel hättasattunuid aidata.
Õige peatselt paelus meie tähelepanu suur valge kanasule laik.Mis võis olla juhtunud? Kas kanakull või hoopis rebane?
Tempokalt edasi, vallatumad suutsid end isegi mäenõlvakust alla veeretada( metsakõdu sai ju riietelt maha kloppida). Jõudsime kummalise tüvega männipuuni. Siin saime teada, et puutüvedel kasvava samblikke järgi saab hinnata õhupuhtust. Sambliikke märkasime ka teistel puudel. Järelikult on meie kodukohas puhas loodus.
Jõudnud Õrsava järveni, pidime sillale pääsuks läbima nn. passikontrolli.See tähendas ühele õpetaja poolt esitatud loodusküsimusele õigesti vastamist.
Tee viis mäest üles ja siis mööda treppi allapoole ja üle sillakese.Kohtasime pliiatsteravate otstega puutüvesid.Olime ju jõudnud Roostojani, mille ümbrus kobraste lemmikpaigaks.Milline ta välja näeb, kus ta talvel on ja millega tegeleb seda uurisime järgmisel päeval loodusraamatutest „Mõned mu naabrid“ ja „ Metsloomad“.
Veel natuke maad ja jõudsime RMK lõkkeplatsini. Saime kaasavõetud võileibadest kehakinnitust .Tuulise ja sombuse ilmaga ei tulnud lõkke tegemisest küll kahjuks midagi välja.Mängida ja võistelda saime siiski.Ikka edasi:
Kahjuks väsitas tagaajamine vapraid matkaselle ja edasine tee nii vapralt enam ei kulgenud.Sellegipoolest suutsime märgata lepapuudel peagi õitseme hakkavaid urbi ja oksakimbu tõime kaasagi.
Kui järve jääle minna ei tohtinud, siis loigul oleva jää paksust võisisime ju ometigi proovida.
Ning ega hooletus ees, õnnetus taga. Üks meie seast suutis ka jala märjaks saada.
Õnneks paistiski juba koolimaja ning läbitud oli 5 km pikkune matkarada.
Olime parajalt väsinud, pisut märjad ja porised-
KUID ME EI VIRISENUD.
OLIME NAGU ÕIGED MATKASELLID KUNAGI.
Elame Eestimaa kagunurgas ning õpime Värska Gümnaasiumi 1. klassis
Oleme rõõmsameelsed ja loodushuvilised 4 poissi ja 4 tüdrukut, kes võtavad aktiivselt osa ka loodusringi tööst. Nii otsustasime meiegi liituda matkamänguga.
Oli neljapäev 17, jaanuar.! Ilmataadi saadetud vihmasagaratele vaatamata, võtsime ette matka ümber Värska lahe. Lund ei kusagil!
Teekonna algul moodustasime ,pusle juppide abiga,2 võistkonda, kelle kohuseks oli kogu matka vältel antud ülesandeid täita ning huvitavamaid tähelepanekuid ka kaaslastele tutvustada.Koolimaja juures saime salakirja, kus kirjas esimene peatuspunkt-meile tuttav kuusepuu. Olime jõulude ajal selle alla metsloomadele toidupoolist viinud. Nii oligi aeg minna üle vaadata kas loomad pakutu üles olid leidnud ja ka seekordset matkakotti pisut kergendadda.Nägime et kartulid olid kadunud ning porgandite ja punapeetide kallal olid küllap hiired maiustanud.
Jätkasime matkarada. Keegi oli suutnud matkajatele mõeldud teeviida teise suunda lükata, kuid õnneks eksimisvõimalust polnud. Kiidelda saime oma täheepanelikkuse ja märkide lugemis oskusega.
Edasisel teel pakkus puhkepausi raja kõrval olev suur kivihunnik, kus pisut turnida ja ennast kivikuningatena tunda võisime.
Jõudes järveäärsele matkarajale, märkasime jääl 3 kalameest.Jää oli küll, kuid selle peal vesi ja õhutemperatuurgi näitas paari soojapügalat.Oligi õige koht arutleda teemal- kas selliste ilmastikuoludega on ikka ohutu jääle minna ning kuidas saaks vajadusel hättasattunuid aidata.
Õige peatselt paelus meie tähelepanu suur valge kanasule laik.Mis võis olla juhtunud? Kas kanakull või hoopis rebane?
Tempokalt edasi, vallatumad suutsid end isegi mäenõlvakust alla veeretada( metsakõdu sai ju riietelt maha kloppida). Jõudsime kummalise tüvega männipuuni. Siin saime teada, et puutüvedel kasvava samblikke järgi saab hinnata õhupuhtust. Sambliikke märkasime ka teistel puudel. Järelikult on meie kodukohas puhas loodus.
Jõudnud Õrsava järveni, pidime sillale pääsuks läbima nn. passikontrolli.See tähendas ühele õpetaja poolt esitatud loodusküsimusele õigesti vastamist.
Tee viis mäest üles ja siis mööda treppi allapoole ja üle sillakese.Kohtasime pliiatsteravate otstega puutüvesid.Olime ju jõudnud Roostojani, mille ümbrus kobraste lemmikpaigaks.Milline ta välja näeb, kus ta talvel on ja millega tegeleb seda uurisime järgmisel päeval loodusraamatutest „Mõned mu naabrid“ ja „ Metsloomad“.
Veel natuke maad ja jõudsime RMK lõkkeplatsini. Saime kaasavõetud võileibadest kehakinnitust .Tuulise ja sombuse ilmaga ei tulnud lõkke tegemisest küll kahjuks midagi välja.Mängida ja võistelda saime siiski.Ikka edasi:
Kahjuks väsitas tagaajamine vapraid matkaselle ja edasine tee nii vapralt enam ei kulgenud.Sellegipoolest suutsime märgata lepapuudel peagi õitseme hakkavaid urbi ja oksakimbu tõime kaasagi.
Kui järve jääle minna ei tohtinud, siis loigul oleva jää paksust võisisime ju ometigi proovida.
Ning ega hooletus ees, õnnetus taga. Üks meie seast suutis ka jala märjaks saada.
Õnneks paistiski juba koolimaja ning läbitud oli 5 km pikkune matkarada.
Olime parajalt väsinud, pisut märjad ja porised-
KUID ME EI VIRISENUD.
OLIME NAGU ÕIGED MATKASELLID KUNAGI.
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |