Metsavanal külas
» sulge foto
Oleme Põltsamaa Lasteaed Tõruke tasandusrühma (Kastanimunake) 4-8-aastased tublid lapsed ning nende tublid õpetajad Kai, Reet ja Lea. Lapsi on meil rühmas 12.
Meie talvine seiklus algas ühest salapärasest kirjast.
„Palun tulge mulle homme külla. Ootan teid metsas lõkke ääres. Metsavana.“
Kirja leidis meie rühma tubli poiss Marek, kelle voodisse oli keegi selle sokutanud sel ajal, kui poiss unehõlmas hõljus. Marek oli nii segaduses, et püüdis sellele saladuslikule kirjarullile vaikselt teki peale sättida ja näo teha, et tema ei tea midagi. Asja lähemalt uurides oli põnevust palju. Laste ühisel jõupingutusel sai kiri lahti rullitud ja läbi loetud. Arutlusele tuli metsa olemasolu, välimus ja meie kindlameelsus üles leida lõke. Ühine otsus oli, et külla me sellele Metsavanale ikka läheme.
Järgmisel hommikul sättisime lapsed riidesse, võtsime külakostiks (nii on viisakas) kaasa sooja teed ja lõkkel küpsetamiseks vorstid ning asusime metsa poole teele. Tegelikult me ju ei teadnud, missuguses metsas täpselt see kohtumine lõkke ääres toimuma peab. Kuna me aga teist metsa ei teadnud kui see, mida me teadsime, siis sinna me ka suundusime.
Ilm oli ilus, natuke külma ja natuke lund ja palju libedat jääd. Lastel oli minek lõbus.
Metsa veerel arutlesime, et kuidas aru saada, kus on lõke, mille ääres istub Metsavana. Kratsisime natuke kukalt ning meie tublid ja targad lapsed pakkusid võimaluseks näiteks tossu, mida saab silmata ja nuusutada. Nii tegime. Pugesime üle ja alt, ümbert ja otse läbi okste, leidsime meie hoogu ja indu pidurdavaid metsloomade radu, mida oli vaja uurida. Nuusutasime ja otsisime silmadega tossu. Üles leidsime.
Ja istuski lõkke ääres uhkele hõbedasele sauale toetudes Metsavana, kes lapsed ümber lõkke istuma sättis. Metsavana vestis meile muinasjutu väikesest tüdrukust, kes talvel metsas kõiki 12 kuud kohtas. Selle peale otsisime kottidest välja oma külakosti ja toppisime vorstid tokkide otsa. Iga laps hoolitses suure innuga oma vorsti tahmaseks saamise eest. Kännu otsas istudes maitsesid need värskes õhus ülihead. Hommikune puder oli ammu unustatud kõhutäide. Sooja teed juues oli tunne, et sellist metsavaikust naudiks veel ja veel.
Enne, kui lõke kustuda jõudis, tegime lastega katsed ka lume ja jääga. Vaat kus ime, ära sulasid need kaks, kui pada lõkke kohal hoida. Kasutasime saadud vett kasumlikult, valasime kustutamise eesmärgil lõkkesse, tekitasime suure sisina ja tossupilve. Süda jäi rahule, et ei pea valveta lõkke pärast muretsema.
Tegelikult oli meil plaanis veel üks vahva katse mullitajaga, kuid selleks oleks olnud vaja ka ühega neist 12 kuust kohtuda ja temalt oluliselt suuremat pakast paluma. Teoorias peaks siis mullid sekundite jooksul ilusateks jäämustrilisteks pallideks muutuma. Seega meie katse ei õnnestunud, kuid lustisime nende mullidega niisamuti.
Tagasiteel oli lastel hoogu ja jooksu jalges veel palju. Matk oli meil hoogne ja lõbus. Tänuks selle tubliduse, usinuse ja meeldiva seltskonna eest kinkis Metsavana lastele väiksed tänukirjad.
Meie talvine seiklus algas ühest salapärasest kirjast.
„Palun tulge mulle homme külla. Ootan teid metsas lõkke ääres. Metsavana.“
Kirja leidis meie rühma tubli poiss Marek, kelle voodisse oli keegi selle sokutanud sel ajal, kui poiss unehõlmas hõljus. Marek oli nii segaduses, et püüdis sellele saladuslikule kirjarullile vaikselt teki peale sättida ja näo teha, et tema ei tea midagi. Asja lähemalt uurides oli põnevust palju. Laste ühisel jõupingutusel sai kiri lahti rullitud ja läbi loetud. Arutlusele tuli metsa olemasolu, välimus ja meie kindlameelsus üles leida lõke. Ühine otsus oli, et külla me sellele Metsavanale ikka läheme.
Järgmisel hommikul sättisime lapsed riidesse, võtsime külakostiks (nii on viisakas) kaasa sooja teed ja lõkkel küpsetamiseks vorstid ning asusime metsa poole teele. Tegelikult me ju ei teadnud, missuguses metsas täpselt see kohtumine lõkke ääres toimuma peab. Kuna me aga teist metsa ei teadnud kui see, mida me teadsime, siis sinna me ka suundusime.
Ilm oli ilus, natuke külma ja natuke lund ja palju libedat jääd. Lastel oli minek lõbus.
Metsa veerel arutlesime, et kuidas aru saada, kus on lõke, mille ääres istub Metsavana. Kratsisime natuke kukalt ning meie tublid ja targad lapsed pakkusid võimaluseks näiteks tossu, mida saab silmata ja nuusutada. Nii tegime. Pugesime üle ja alt, ümbert ja otse läbi okste, leidsime meie hoogu ja indu pidurdavaid metsloomade radu, mida oli vaja uurida. Nuusutasime ja otsisime silmadega tossu. Üles leidsime.
Ja istuski lõkke ääres uhkele hõbedasele sauale toetudes Metsavana, kes lapsed ümber lõkke istuma sättis. Metsavana vestis meile muinasjutu väikesest tüdrukust, kes talvel metsas kõiki 12 kuud kohtas. Selle peale otsisime kottidest välja oma külakosti ja toppisime vorstid tokkide otsa. Iga laps hoolitses suure innuga oma vorsti tahmaseks saamise eest. Kännu otsas istudes maitsesid need värskes õhus ülihead. Hommikune puder oli ammu unustatud kõhutäide. Sooja teed juues oli tunne, et sellist metsavaikust naudiks veel ja veel.
Enne, kui lõke kustuda jõudis, tegime lastega katsed ka lume ja jääga. Vaat kus ime, ära sulasid need kaks, kui pada lõkke kohal hoida. Kasutasime saadud vett kasumlikult, valasime kustutamise eesmärgil lõkkesse, tekitasime suure sisina ja tossupilve. Süda jäi rahule, et ei pea valveta lõkke pärast muretsema.
Tegelikult oli meil plaanis veel üks vahva katse mullitajaga, kuid selleks oleks olnud vaja ka ühega neist 12 kuust kohtuda ja temalt oluliselt suuremat pakast paluma. Teoorias peaks siis mullid sekundite jooksul ilusateks jäämustrilisteks pallideks muutuma. Seega meie katse ei õnnestunud, kuid lustisime nende mullidega niisamuti.
Tagasiteel oli lastel hoogu ja jooksu jalges veel palju. Matk oli meil hoogne ja lõbus. Tänuks selle tubliduse, usinuse ja meeldiva seltskonna eest kinkis Metsavana lastele väiksed tänukirjad.
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |