Kevadet otsimas!
» sulge foto
Ühel päeval levisid jutud, et kevad hakkab saabuma. Oli ju veel nagu talv, aga ei olnud ka. Nii me siis leppisime hommikuringis koos Pärnaõiekese rühma lastega kokku, et läheme seda kevadet metsa otsima. Oma silm on kuningas! Kahjuks tegi talv meile üllatuse ja meie planeeritud matkapäeval oli lumetuisk ja külm tuul. Lükkasime matka edasi ja…. teisel katsel õnnestus!
Valmistusime matkaks juba veidi varem. Mitmel hommikul arutlesime kevade esimeste kuulutajate üle. Saime „Metsaelu aabitsast“ teada, et kõige esimesena tervitab metsas kevadet pisike kollane lepiklill ja peale teda ka sinililled. Aias muidugi ka lumikellukesed ja märtsikellukesed. Lindudest on ju kindlasti kuldnokk kevadekuulutaja. Olime kuldnokka ka varem juba oksal kekslemas näinud. Kahjuks oli veel tal paariline puudu, kellega koos pesakasti sisse kolida. Kuulasime lastega plaadilt kuldnoka ja metsvindi laulu ning rähni toksimist, et saaksime õues neid laulu järgi ära tunda. Rähni trummeldamist olime ka varem lasteaia õuealal kuulnud. Lastele tegi palju nalja metsvindi „metsavahi“ laul “Siit, siit, siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk!†Üks laps arvas, et äkki ikka viimane sõna on „pirnitükk“! Kes teab… :)Vaatlesime ka rühmas vaasis olevaid kaseoksi. Lausa üleöö olid neile külge tulnud lehed! Kindel plaan oli minna metsa uurima, kas seal ka puudel juba lehed väljas?
Nädala jooksul voolisime ka lumikellukesi ja joonistasime kuldnokad puuoksale.
Matka hommikul seisime silmitsi imeilusa päikeselise sooja ilmaga! Võtsime igaks juhuks kaasa ka veidi luupe, mõned vahendid mängimiseks ja matkakotid söögi ja joogiga. Värskes õhus läheb kindlasti kõht tühjaks! Õpetajad pakkisid oma matkakotti väikestele Pärnaõiekestele kaasa ka termosega pärnaõietee ning „Kevade“ küpsised, juhuks kui väsimus peaks peale tulema!
Matkale läksime meie oma lasteaia taha asuvale metsarajale. Leppisime kokku, et anname üksteisele kohe oma huvitavatest leidudest teada. Õpperajal asuva kompostihunniku lähedusest leidsime vihmausse, neid oli päris mitu. Putukatest nägime veel sipelgaid. Sammusime rõõmsalt üle laudsilla kui avastasime, et veel on osaliselt jää peal. Jõudsime järeldusele, et ju siis sinna pole päike veel jõudnud. Toomingal avastasime juba pungad, kuid lehti veel küljes polnud. Nuusutasime ka toominga tugevat lõhna. Väga tore üllatus oli see, et leidsime kohe raja kõrvalt õitsva lepiklille. Põnevust pakkusid veel sambla mütsid kändudel ja kividel ning juba väga roheline sõnajalg. Suurt mullamuti hunnikut nähes lootsid poisid leida sealt ka härra Muti, kuid isegi luupidega uurides polnud teda näha. Lastel õnnestus üles leida ka rähni „tööpõld“. Oli näha, et rähn on olnud väga usin. Kahjuks teda trummeldamas seekord tabada ei õnnestunud. Häälekalt andis enda kohalolekust teada metsvint, kelle lapsed ka koheselt ära tundsid. Istus seal kõrgel oksal ja tegi metsavahi tööd.
Vahepeal puhkasime ka suurel kivil ja mängisime laulumängu „Kes metsas?“, et puude ja lindude nimetused ikka paremini meelde jääks. Vaatlesime vahepalaks läbi pildiraami loodust ja rääksime oma sõpradele, mis on igaühe „maalil“ kujutatud.
Oma suureks üllatuseks kohtasid lapsed metsarajal ka meie liikumisõpetajat Stellet, kes tuli meiega mõnda vahvat liikumismängu mängima. Kaasas olid tal toredad loomad. Eriti meeldis lastele ussike, kes koheselt ka kevadist päikest nautima asus, kui nägi et lastel on aeg veidi puhata ja oma matkakotid avada. Oh seda rõõmu, kui sai kaasavõetud sööki-jooki mekkida. Nii tühjad kõhud pole vist meie Pärnaõiekestel küll kunagi olnud! Peale söögipausi mängisime õpetaja Stellega mõne mängu ja siis võis matk jätkuda. Enam ei olnud küll pikk maa lasteaiani, kuid teel sinna leidsime siiski veel midagi märkimisväärset. Kuhjaga märtsi- ja lumikellukesi. Teadsime, et seal raja lõpus on lumikellukesed õitsemas, kuid üllatusena olid seal ka märtsikellukeste pered. Lõpuks olime jõudnud tagasi lasteaia juurde. Aga et matkapäev veel toredam oleks, panime kuldnokkadele koos onu Aimariga ka uue „korteri“ üles. Sõprade eest tuleb ju hoolitseda!
Nii lõppeski meie matkapäev. Olime veidi väsinud, roosade põskedega, saanud palju päikest ja värsket õhku. Me olime rõõmsad, et lõpuks on kevad käes! Suurt rõõmu valmistas ka õuel enne tuppa minekut kirju liblika nägemine!
Muide, järgmisel päeval hommikuringis saime oma rühma aknast särasilmil vaadata, kuidas kuldnokad sisse kolisid! :)
Ilusat kevadet kõigile!
Õpetajad Merje ja Monika oma Pärnaõiekestega
Valmistusime matkaks juba veidi varem. Mitmel hommikul arutlesime kevade esimeste kuulutajate üle. Saime „Metsaelu aabitsast“ teada, et kõige esimesena tervitab metsas kevadet pisike kollane lepiklill ja peale teda ka sinililled. Aias muidugi ka lumikellukesed ja märtsikellukesed. Lindudest on ju kindlasti kuldnokk kevadekuulutaja. Olime kuldnokka ka varem juba oksal kekslemas näinud. Kahjuks oli veel tal paariline puudu, kellega koos pesakasti sisse kolida. Kuulasime lastega plaadilt kuldnoka ja metsvindi laulu ning rähni toksimist, et saaksime õues neid laulu järgi ära tunda. Rähni trummeldamist olime ka varem lasteaia õuealal kuulnud. Lastele tegi palju nalja metsvindi „metsavahi“ laul “Siit, siit, siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk!†Üks laps arvas, et äkki ikka viimane sõna on „pirnitükk“! Kes teab… :)Vaatlesime ka rühmas vaasis olevaid kaseoksi. Lausa üleöö olid neile külge tulnud lehed! Kindel plaan oli minna metsa uurima, kas seal ka puudel juba lehed väljas?
Nädala jooksul voolisime ka lumikellukesi ja joonistasime kuldnokad puuoksale.
Matka hommikul seisime silmitsi imeilusa päikeselise sooja ilmaga! Võtsime igaks juhuks kaasa ka veidi luupe, mõned vahendid mängimiseks ja matkakotid söögi ja joogiga. Värskes õhus läheb kindlasti kõht tühjaks! Õpetajad pakkisid oma matkakotti väikestele Pärnaõiekestele kaasa ka termosega pärnaõietee ning „Kevade“ küpsised, juhuks kui väsimus peaks peale tulema!
Matkale läksime meie oma lasteaia taha asuvale metsarajale. Leppisime kokku, et anname üksteisele kohe oma huvitavatest leidudest teada. Õpperajal asuva kompostihunniku lähedusest leidsime vihmausse, neid oli päris mitu. Putukatest nägime veel sipelgaid. Sammusime rõõmsalt üle laudsilla kui avastasime, et veel on osaliselt jää peal. Jõudsime järeldusele, et ju siis sinna pole päike veel jõudnud. Toomingal avastasime juba pungad, kuid lehti veel küljes polnud. Nuusutasime ka toominga tugevat lõhna. Väga tore üllatus oli see, et leidsime kohe raja kõrvalt õitsva lepiklille. Põnevust pakkusid veel sambla mütsid kändudel ja kividel ning juba väga roheline sõnajalg. Suurt mullamuti hunnikut nähes lootsid poisid leida sealt ka härra Muti, kuid isegi luupidega uurides polnud teda näha. Lastel õnnestus üles leida ka rähni „tööpõld“. Oli näha, et rähn on olnud väga usin. Kahjuks teda trummeldamas seekord tabada ei õnnestunud. Häälekalt andis enda kohalolekust teada metsvint, kelle lapsed ka koheselt ära tundsid. Istus seal kõrgel oksal ja tegi metsavahi tööd.
Vahepeal puhkasime ka suurel kivil ja mängisime laulumängu „Kes metsas?“, et puude ja lindude nimetused ikka paremini meelde jääks. Vaatlesime vahepalaks läbi pildiraami loodust ja rääksime oma sõpradele, mis on igaühe „maalil“ kujutatud.
Oma suureks üllatuseks kohtasid lapsed metsarajal ka meie liikumisõpetajat Stellet, kes tuli meiega mõnda vahvat liikumismängu mängima. Kaasas olid tal toredad loomad. Eriti meeldis lastele ussike, kes koheselt ka kevadist päikest nautima asus, kui nägi et lastel on aeg veidi puhata ja oma matkakotid avada. Oh seda rõõmu, kui sai kaasavõetud sööki-jooki mekkida. Nii tühjad kõhud pole vist meie Pärnaõiekestel küll kunagi olnud! Peale söögipausi mängisime õpetaja Stellega mõne mängu ja siis võis matk jätkuda. Enam ei olnud küll pikk maa lasteaiani, kuid teel sinna leidsime siiski veel midagi märkimisväärset. Kuhjaga märtsi- ja lumikellukesi. Teadsime, et seal raja lõpus on lumikellukesed õitsemas, kuid üllatusena olid seal ka märtsikellukeste pered. Lõpuks olime jõudnud tagasi lasteaia juurde. Aga et matkapäev veel toredam oleks, panime kuldnokkadele koos onu Aimariga ka uue „korteri“ üles. Sõprade eest tuleb ju hoolitseda!
Nii lõppeski meie matkapäev. Olime veidi väsinud, roosade põskedega, saanud palju päikest ja värsket õhku. Me olime rõõmsad, et lõpuks on kevad käes! Suurt rõõmu valmistas ka õuel enne tuppa minekut kirju liblika nägemine!
Muide, järgmisel päeval hommikuringis saime oma rühma aknast särasilmil vaadata, kuidas kuldnokad sisse kolisid! :)
Ilusat kevadet kõigile!
Õpetajad Merje ja Monika oma Pärnaõiekestega
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |