Matk talvisesse metsa.
» sulge foto
Metsamineku leppisime liikumisõpetaja ja lastega kokku neljapäevaks 6. veebruariks. Selleks päevaks palusime lastel kodust kaasa võtta veidi toidupoolist loomade ja lindude jaoks. Eelnevalt olime rääkinud, millesed loomad talvel magavad, vaadelnud töölehelt, millised on erinevate metsloomade jäljed, uurinud, mida linnud ja loomad süüa armastavad. Eelmistel päevadel olime ka vaadelnud meie lasteaia õueala puid: võrrelnud okaspuid ja lehtpuid, nende oksi ja tüvesid, lumikatte paksust okstel.
Meie teekond algas lasteaiast veidi enne kella kümmet hommikul. Õnneks oli ilm üsna pehme ja tuuletu. Teele võtsime kaasa mõned kelgud, kuhu peale sai panna toidu nii loomade-lindude, kui meie endi jaoks.
Metsatukani jalutadess märkasime teeääres ja põlluservas erinevaid jälgi. Lapsed tundsid ära koera ja inimese jäljed, traktori ja auto jäljed. Veidi kaugemal lasteaiast olid päris mitmed jänesed hüppamas käinud. Samuti nägime jälgedest, kuidas kitsed olid üle sõidutee läinud ja talumaja juures õunapuuaeda külastanud. Teel märkasime üht kraavi, milles vesi lõbusalt vulises ja ei olnud sugugi jääkaane all.
Metsa jõudes pidi iga laps olema väga tähelepanelik: otsima lindude–loomade jälgi ning hoolitsema oma kaaslase eest. Tublid jäljekütid märkasidki varsti jänese jäljerada ning sealsamas kõrval ka rebase jälgi. Mööda jäljerada edasi minnes jõudsid jänes ja rebane metsaservani ja kadusid silmist. Meil jäi vaid loota, et see jänes ikka rebase eest põgenema pääses. Nägime ka erineva suurusega lindude jälgi.
Vaatlesime metas puid, nende kõrgust ja jämedust, nägime palju tuules murdunud puid. Rääkisime, kuidas on ohutu metsas edasi liikuda. Märkasime kuuskede all okkaid, mistõttu said lapsed teada, et ka okaspuud vahetavad oma okkaid. Lapsed paigutasid oma kaasatoodud juurviljad puude alla, puistasid terad lumele, et linnud ja loomad saaksid neist rõõmu tunda.
Siis oli aeg süüdatud lõkke umber istet võtta, lõkkel küpsetatud viinereid ja leiba süüa ning sooja teed peale juua. Värskes õhus maitses kõik väga hästi.
Tagasitee möödus kiiresti. Veidi enne kella kahtteist lasteaeda jõudes olime kõik väga väsinud, kuid uute teadmiste ja kogemuste võrra rikkamad.
Väätsa Lasteaed . Päikesekiired.
Meie teekond algas lasteaiast veidi enne kella kümmet hommikul. Õnneks oli ilm üsna pehme ja tuuletu. Teele võtsime kaasa mõned kelgud, kuhu peale sai panna toidu nii loomade-lindude, kui meie endi jaoks.
Metsatukani jalutadess märkasime teeääres ja põlluservas erinevaid jälgi. Lapsed tundsid ära koera ja inimese jäljed, traktori ja auto jäljed. Veidi kaugemal lasteaiast olid päris mitmed jänesed hüppamas käinud. Samuti nägime jälgedest, kuidas kitsed olid üle sõidutee läinud ja talumaja juures õunapuuaeda külastanud. Teel märkasime üht kraavi, milles vesi lõbusalt vulises ja ei olnud sugugi jääkaane all.
Metsa jõudes pidi iga laps olema väga tähelepanelik: otsima lindude–loomade jälgi ning hoolitsema oma kaaslase eest. Tublid jäljekütid märkasidki varsti jänese jäljerada ning sealsamas kõrval ka rebase jälgi. Mööda jäljerada edasi minnes jõudsid jänes ja rebane metsaservani ja kadusid silmist. Meil jäi vaid loota, et see jänes ikka rebase eest põgenema pääses. Nägime ka erineva suurusega lindude jälgi.
Vaatlesime metas puid, nende kõrgust ja jämedust, nägime palju tuules murdunud puid. Rääkisime, kuidas on ohutu metsas edasi liikuda. Märkasime kuuskede all okkaid, mistõttu said lapsed teada, et ka okaspuud vahetavad oma okkaid. Lapsed paigutasid oma kaasatoodud juurviljad puude alla, puistasid terad lumele, et linnud ja loomad saaksid neist rõõmu tunda.
Siis oli aeg süüdatud lõkke umber istet võtta, lõkkel küpsetatud viinereid ja leiba süüa ning sooja teed peale juua. Värskes õhus maitses kõik väga hästi.
Tagasitee möödus kiiresti. Veidi enne kella kahtteist lasteaeda jõudes olime kõik väga väsinud, kuid uute teadmiste ja kogemuste võrra rikkamad.
Väätsa Lasteaed . Päikesekiired.