Kevadet otsimas

» sulge foto

KEVADET OTSIMAS

On märtsis inimesel kummaline tunne,
et midagi suurt kui algaks homme,
mis maast meid veidi üles kannab
ja mõttetele tiivad annab.
Võin öelda ette rutates:
on see me tuttav Kevade!
Et teda aga üles leida:
(sa mine tea, kus ta end peidab,)
me reisi ette võtsime,
teel teda leida lootsime.
Kuid asi läks meil algul nii,
et lörts oli murul laiguti
ja lompides oli sulavesi,
mis kummikudki puhtaka pesi.
Ja pargis oli lund nii palju veel,
et valmis saime mitu lumemeest,
kes vana leheprahiga
said selga kirju kasuka.
Nii Päikese poole oli meie suund
ja mõnel lapsel oli isegi luup,
et näha, mis mutukad, väikesed putukad
koos mutionuga kevadet ootavad.
Ja puud nii ootel,
et Päike neid paitaks
ja väikestel pungadel
leheks saada aitaks.
Seepärast kallistame puid
ja kuuleme,mis öelda neil.
Koos kordame me veel: see kask on
vasakul me teest ja
tammepuu on paremal,
head puud on meile mõlemad.
Ka linnul laul on kuulda suul
ja rongal pesa pärnapuul.
Ei, pargis tiigil parte polnud,
sest sooja pole palju olnud
ja kui ei ole vaba vett
kust võtta ussi-ampsukest.
Nii ootame me lõunatuult,
et lastel laul vaid kostaks suult
ja lilli täis saaks park ja laas
ja pardi " Prääks!" meil kostaks taas.