Kevadet otsimas (Jõgeva Põhikool)
» sulge foto
Kui me kevadiselt koolivaheajalt saabusime, oli kevad juba alanud. Otsustasime kontrollida, kas ka külmalinnas Jõgeval on kevad juba kanda kinnitanud. Kuid kustpoolt otsida kevadet?
Et me kevadeotsingul väga ära ei väsiks ja vaim virge püsiks, otsustasime kevadet otsida koolimaja lähedal asuvast Piiri pargist. Park, mis pakub jõgevalastele mitmekesiseid liikumisvõimalusi – jalutamine, spordivõistlused aasta läbi – jooksimine, suusatamine, rattasõit, talvel kelgutamine.
Esmalt siirdusime pargi servas asuva tiigi äärde. Kiire pilguheit tiigile kinnitas, et jääd küll veel on, kuid kindlasti mitte enam kõndimiskõlblik. Pargi lähedal märkasime esimesi „kevadekuulutajaid“ - üks tore pardipaar askeldas pargipuude all ega lasknud 20 matkalisest end sulevõrdki häirida. Kiire fotosessioon mälestuseks ja siirdusime edasi.
Kui seista keset linna asuvas pargis, panna silmad kinni ja tähelepanelikult kuulata, siis lisaks automürale kuuleb kevadet küll – kevadise tuule sahin puudes, vaatamata väga külmale ja tuulisele ilmale ka väikeste vaprate lindude sirin.
Jõudsime selgusele, et kevadet on võimalik ka oma käega katsuda. Pannes käe vastu maapinda, tundsime kevadiselt veel jahedat, kuid pehmet sammalt. Siin-seal märkasime väikseid lumehangesid, mis kevadele vapralt üritasid vastu panna.
Meie matka ajal lendasid üle meie peade häälekad kevadkuulutajatest haned, kuid minu vähese huvi tõttu fotograafia vastu jäid nad kahjuks seekord pildile tabamata. Kuid saime kinnitust, et haned endiselt kolmnurkses rivis lendavad.
Et jaheda kevadilmaga sooja hoida, muutusime ka ise mõneks hetkeks hanedeks ja luikedeks (paar hunti ka meie seas) ning kassideks ja hiirteks. Head teada-tuntud mängud aitavad suurepäraselt hoida sooja ja head tuju.
Väike kehakinnitus ning seadsimegi sammud koolimaja poole tagasi, sest minu siiras soov tol hetkel oli, et tublid matkalised ka järgmisel päeval koolis oleks, mitte külmetusega kodus voodis.
Et me kevadeotsingul väga ära ei väsiks ja vaim virge püsiks, otsustasime kevadet otsida koolimaja lähedal asuvast Piiri pargist. Park, mis pakub jõgevalastele mitmekesiseid liikumisvõimalusi – jalutamine, spordivõistlused aasta läbi – jooksimine, suusatamine, rattasõit, talvel kelgutamine.
Esmalt siirdusime pargi servas asuva tiigi äärde. Kiire pilguheit tiigile kinnitas, et jääd küll veel on, kuid kindlasti mitte enam kõndimiskõlblik. Pargi lähedal märkasime esimesi „kevadekuulutajaid“ - üks tore pardipaar askeldas pargipuude all ega lasknud 20 matkalisest end sulevõrdki häirida. Kiire fotosessioon mälestuseks ja siirdusime edasi.
Kui seista keset linna asuvas pargis, panna silmad kinni ja tähelepanelikult kuulata, siis lisaks automürale kuuleb kevadet küll – kevadise tuule sahin puudes, vaatamata väga külmale ja tuulisele ilmale ka väikeste vaprate lindude sirin.
Jõudsime selgusele, et kevadet on võimalik ka oma käega katsuda. Pannes käe vastu maapinda, tundsime kevadiselt veel jahedat, kuid pehmet sammalt. Siin-seal märkasime väikseid lumehangesid, mis kevadele vapralt üritasid vastu panna.
Meie matka ajal lendasid üle meie peade häälekad kevadkuulutajatest haned, kuid minu vähese huvi tõttu fotograafia vastu jäid nad kahjuks seekord pildile tabamata. Kuid saime kinnitust, et haned endiselt kolmnurkses rivis lendavad.
Et jaheda kevadilmaga sooja hoida, muutusime ka ise mõneks hetkeks hanedeks ja luikedeks (paar hunti ka meie seas) ning kassideks ja hiirteks. Head teada-tuntud mängud aitavad suurepäraselt hoida sooja ja head tuju.
Väike kehakinnitus ning seadsimegi sammud koolimaja poole tagasi, sest minu siiras soov tol hetkel oli, et tublid matkalised ka järgmisel päeval koolis oleks, mitte külmetusega kodus voodis.