Tere, kevad!
» sulge foto
Parksepa Keskkooli V a klassi õpilased otsustasid matkamängule registreerudes, et pealkirjastavad oma matka „Tere, kevad!†ja viivad matka läbi kalendrikevade esimestel päevadel. Loodus mängis aga tõeliselt meeldiva vingerpussi. Märjale ja lumeta talvele järgnes varakevadel tõeline tuisunädal. Orienteerusime nimevalikul kiiresti ümber ja matk sai pealkirjaks „Tere, talv, seekord – kevadel!â€
Meie matk toimus 25. märtsil ja ühendas õuesõppel järgmisi õppeaineid:
kehaline kasvatus – kehaline aktiivsus liikumisel
loodusõpetus – loodusvaatlused, Väimela Alajärve matkaraja läbimine
ajalugu – tutvumine Väimela mõisakompleksi ja selle ajalooga
eesti keel – teeviitade, infotahvlite lugemine, (järgmisel päeval matkapäeviku koostamine)
matemaatika – mitmesugused mõõtmis- ja arvutamisülesanded
kunstiõpetus – fotografeerimine, (järgmisel päeval joonistamine)
Alustasime matka koolimaja juurest suures tuisulumemöllus kell 11.30 ja suundusime mööda jalgrattateed Parksepast Väimela poole (2 km). Jalgrattatee äärde on istutatud palju erinevaid puid ja põõsaid. Vaatlesime nende pungi. Teadsime, et kohe-kohe on puhkemas sireli, sõstarde ja toominga pungad. Kuid meie vaatluspäeval kattis neid (ja kõiki teisi) õrnõhuke jäitepits. Soovisime kõikidele taimedele ja juba kohalesaabunud rändlindudele jõudu ja vastupidavust, et lume-tuisu-külma-jäite rasked päevad üle elada.
Jõudsime 750 elanikuga Väimela alevisse. Tuletasime meelde asula kui elukeskkonna tunnuseid ja rääkisime pikemalt Võrumaa Kutsehariduskeskuse ees selle õppeasutuse osast Eesti haridusmaastikul.
Edasi suundusime läbi pargi Väimela Alajärve äärde matkaraja (2 km) alguspunkti. Saime teada, et Väimela Alajärv on Eesti paksema mudakihiga (18 meetrit) väga kalarikas järv.
Matk kulges mööda järve põhjakallast, kus infotahvlitega olid tähistatud allikas, sangleppade kasvukoht, pargipuudest pärn, toomingas, tamm, kask, lehis. Iga puu juures oli lisaks liigikirjeldusele veel kasutamisvõimalused rahvameditsiinis ja roll muinaseestlaste usundis.
Matkaraja äärde jääb põnev infomajake, kus korratakse veelkord üle kogu raja läbimise käigus saadud info.
Matkaraja äärde jäid ka kohaliku mesiniku mesitarud, millest möödudes tuletasime meelde mesilaste talvitumisega seotud probleeme.
Tähistatud matkarajalt suundusime Matussaare metsa, mis oma nime on saanud kunagise mõisnike matusekoha järgi. Selle mõisnike matusepaiga teeb põnevaks tõsiasi, et mõisahärra kõrval puhkab tema toapoiss, kes pärimuse kohaselt olevat härra kaardilauas mahamängitud mõisa järgmises mängus härra eest mängides tagasi võitnud. Kabelihoone varemete renoveerimiseks on algatatud projekt ja loodetavasti tööd varsti ka algavad.
Matka lõpetasime Väimela mõisakompleksi ja mõisapargi külastamisega. Järvel tervitas meid fantastiline luigepaar.
Varasemad teated Väimela mõisast (saksa k Alt-Waimel, varem Waimel) pärinevad 1590. aastast. Alates 18. sajandi lõpust oli mõis von Richterite valduses. 1870. aastal siirdus mõis von Loewenite omandusse, kelle kätte ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Viimaseks omanikuks oli Bernhard von Loewen. Von Richterite ajal 19. sajandi algul välja ehitatud sümmeetriline varaklassitsistlik mõisakompleks on ümbruskonna üks kaunimaid. Kompleksi keskuseks oli ühekorruseline lameda katusega peahoone, mille tagakülg oli suunatud Väimela järve maalilisele kõrgele kaldale.
Mõisa peahoone põles maha Vabadussõjas 1919. aastal. Hiljem hoone taastati, kuigi algse ühekorruselise asemel kahekorruselisena.
Erinevalt peahoonest on enamik mõisa kõrvalhooneid säilinud meieni algkujul.
Miks see oli üks tore päev?
Saime kõik kenad punased põsed ja ninad, nautisime täiega tuisutantsu ja lund, mõtisklesime looduse kapriiside ja nende tagajärgede üle, tuletasime meelde varemõpitut, -kuuldut, - nähtut ja tõdesime taas, et ka oma kodukandis on võimalik pidevalt näha ja avastada ning õppida midagi uut.
Meie matk toimus 25. märtsil ja ühendas õuesõppel järgmisi õppeaineid:
kehaline kasvatus – kehaline aktiivsus liikumisel
loodusõpetus – loodusvaatlused, Väimela Alajärve matkaraja läbimine
ajalugu – tutvumine Väimela mõisakompleksi ja selle ajalooga
eesti keel – teeviitade, infotahvlite lugemine, (järgmisel päeval matkapäeviku koostamine)
matemaatika – mitmesugused mõõtmis- ja arvutamisülesanded
kunstiõpetus – fotografeerimine, (järgmisel päeval joonistamine)
Alustasime matka koolimaja juurest suures tuisulumemöllus kell 11.30 ja suundusime mööda jalgrattateed Parksepast Väimela poole (2 km). Jalgrattatee äärde on istutatud palju erinevaid puid ja põõsaid. Vaatlesime nende pungi. Teadsime, et kohe-kohe on puhkemas sireli, sõstarde ja toominga pungad. Kuid meie vaatluspäeval kattis neid (ja kõiki teisi) õrnõhuke jäitepits. Soovisime kõikidele taimedele ja juba kohalesaabunud rändlindudele jõudu ja vastupidavust, et lume-tuisu-külma-jäite rasked päevad üle elada.
Jõudsime 750 elanikuga Väimela alevisse. Tuletasime meelde asula kui elukeskkonna tunnuseid ja rääkisime pikemalt Võrumaa Kutsehariduskeskuse ees selle õppeasutuse osast Eesti haridusmaastikul.
Edasi suundusime läbi pargi Väimela Alajärve äärde matkaraja (2 km) alguspunkti. Saime teada, et Väimela Alajärv on Eesti paksema mudakihiga (18 meetrit) väga kalarikas järv.
Matk kulges mööda järve põhjakallast, kus infotahvlitega olid tähistatud allikas, sangleppade kasvukoht, pargipuudest pärn, toomingas, tamm, kask, lehis. Iga puu juures oli lisaks liigikirjeldusele veel kasutamisvõimalused rahvameditsiinis ja roll muinaseestlaste usundis.
Matkaraja äärde jääb põnev infomajake, kus korratakse veelkord üle kogu raja läbimise käigus saadud info.
Matkaraja äärde jäid ka kohaliku mesiniku mesitarud, millest möödudes tuletasime meelde mesilaste talvitumisega seotud probleeme.
Tähistatud matkarajalt suundusime Matussaare metsa, mis oma nime on saanud kunagise mõisnike matusekoha järgi. Selle mõisnike matusepaiga teeb põnevaks tõsiasi, et mõisahärra kõrval puhkab tema toapoiss, kes pärimuse kohaselt olevat härra kaardilauas mahamängitud mõisa järgmises mängus härra eest mängides tagasi võitnud. Kabelihoone varemete renoveerimiseks on algatatud projekt ja loodetavasti tööd varsti ka algavad.
Matka lõpetasime Väimela mõisakompleksi ja mõisapargi külastamisega. Järvel tervitas meid fantastiline luigepaar.
Varasemad teated Väimela mõisast (saksa k Alt-Waimel, varem Waimel) pärinevad 1590. aastast. Alates 18. sajandi lõpust oli mõis von Richterite valduses. 1870. aastal siirdus mõis von Loewenite omandusse, kelle kätte ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Viimaseks omanikuks oli Bernhard von Loewen. Von Richterite ajal 19. sajandi algul välja ehitatud sümmeetriline varaklassitsistlik mõisakompleks on ümbruskonna üks kaunimaid. Kompleksi keskuseks oli ühekorruseline lameda katusega peahoone, mille tagakülg oli suunatud Väimela järve maalilisele kõrgele kaldale.
Mõisa peahoone põles maha Vabadussõjas 1919. aastal. Hiljem hoone taastati, kuigi algse ühekorruselise asemel kahekorruselisena.
Erinevalt peahoonest on enamik mõisa kõrvalhooneid säilinud meieni algkujul.
Miks see oli üks tore päev?
Saime kõik kenad punased põsed ja ninad, nautisime täiega tuisutantsu ja lund, mõtisklesime looduse kapriiside ja nende tagajärgede üle, tuletasime meelde varemõpitut, -kuuldut, - nähtut ja tõdesime taas, et ka oma kodukandis on võimalik pidevalt näha ja avastada ning õppida midagi uut.
- Lisatud failid: