Matk Rebasmäe allilkale
» sulge foto
Matk Rebasmäele
Ühel päeval tegi õpetaja meile ettepaneku osaleda matkamängus. No mis sai meil selle vastu olla!Kuna sihtkoht Rebasmäe allikas ja karu maja on meilt 12 kilomeetri kaugusel, siis otsustasime üksmeelselt, et nii minna kui ka kooli tagasi tulla käib väiksematele veidi üle jõu.Seepärast leppisime kokku Agnese emaga, et tema osutab meile transporditeenust ning tagasi tuleme jalgsi. Panime kuupäeva paika ja hakkasime pikisilmi seda päeva ootama. Ja ega ei pidanudki väga kaua ootama. Meie kokkuleppe kohaselt pidi sel päeval toimuma ka esimene tund, mis oli inglise keel. No ega sellest tunnist asja ei saanud. Ma vaatasn iga viie minuti järel kella, samamoodi muidugi teised ka. Aga lõpuks see päästev koolikell ikkagi helises ja tore päev võis alata.Oli esimene tõeliselt kevadine ilm.
Kõigepealt tegime peatuse klassiõe kodus, kus ta ema näitas meile lambaid.Kuna külla ei minda ilma külakostita, võtsime ka veidi leiba kaasa. Las siis lambad arvavad ka, et me oleme viisakad ! Neid oli seal päris palju. Nii valgeid, musti kui ka kirjusid. Ta ema oskas meile väga huvitavalt lammaste elust rääkida. Teame nüüd, kes on oinas ja kes jäär. Samuti saime teada, et igal loomal on oma iseloom.Saime tallesid lutist toita ja silitada. Nägime, kuidas mõnel tallekesel õnnestus pisut võõralt emalt piima saada. Enamasti aga võõra ema tallekest ei toida. Enamus utedel oli sündinud 2 talle, ühel isegi kolm. Mulle meeldis kõige rohkem talleke, kel nimeks „Prillu.“Ta ise oli valge, kuid silmade ümber olid tõesti mustad prillid. Tund aega möödus täiesti märkamatult. Ronisime autosse ja sõitsime edasi meie sihtkohta Rebasmäele. Lehvitasime veel Agnese emale ja nüüd olimegi keset metsa.
Mets, kust me läbi läksime, oli tõeliselt ilus. Kahel pool rada juba üsna eakad kuused, metsaalune aga nii puhas ning üksikud päikesekiired, mis murdsid tihedate okste vahelt läbi. Sel hetkel oleks küll tahtnud kunstnik olla ja kõike seda ilu hakata paberile panema. Ja siis nägimegi puude vahelt üht väikest onnikest. Esmamulje sellest onnist oli pisut negatiivne. No kuidas me sinna sisse küll kõik ära mahume? Ja ühtegi akent ei ole ka! Elektrit ju ka ei ole. Ukseava oli nii madal, et ma pidin sügavale kummarduma, et mitte pead ära lüüa. Ometi astusime kõik ükshaaval majakesse ja oh imet, see polnudki nii väike. Kui silmad pimedusega harjunud olid , ilmus nähtavale kuusnurkne ruum, mille keskel kividest laotud grillimisalus ja selle kohalt algas korsten. Tõmbasime ka ukse kinni ja see, mis me siis nägime, oli päris imeline.Katuses oli pisike auk ja sellest august tungis sisse päiksekiir. Ta oli nii ere. Tegime vallatust päikesekiirest pilti. Igas küljes olid pingid, mis olid nii laiad, et seal sai vabalt magada. Panime oma seljakotid pingile ja asusime otsima materjali, millest tuld teha. Polnudki vaja kaugemale minna. Üsna onnikese lähedal oli väike kuur, mis oli maast laeni täidetud puudega. Isegi kirves oli olemas. Poisid asusidki puid lõhkuma.Tegime tule üles ja sättisime end teele, et üles leida Rebasmäe allikas. Kõigepealt pidime laskuma väga kõrgest trepist alla. Tahtsin trepiastmed küll üle lugeda, kuid umbes poolel teel läks lugemine sassi, sest me otsustasime siin teha põnevaid pilte.Pärast lõbusat poseerimist liikusime rada mööda edasi. Metsas oli väga palju koos juurtega murdunud puid. Tõeline rägastik. Seda enam oli põnev turnida. Leidsime ühe väga suure juurestikuga männi. Külili oleva juurepalli kõrgus oli kindlasti üle kolme meetri. Leidsime peajuured ja ka väiksemaid juuri.Lõpuks olimegi allika juures.Keskosas mulksus vesi justkui nõiakatlas, kuid pisut kaugemal servades oli vesi päris pruun. Arvasime, et siin on päris suur raua sisaldus.Maitsesime kõigepealt vett. See oli väga külm ja lausa kristallselge. Siis pesime ka silmad puhtaks, sest ei saa ju kasutamata jätta võimalust endale terav nägemine saada. Uurisime veel, mis juhtub, kui mõjutada vett jõuga. Selleks puudutasime veepinda ühe tokiga. Tekkis rõngakujuline laine, mis omakorda tekitas järjest kaugemale edasi laineid ja mis muutusid järjest nõrgemaks.
Uurisime veel ühte pooleldi lagunenud ja sammaldunud kändu, et leida elusorganisme. Ei leidnud aga kedagi. Ju siis on ilmad veel veidi jahedad.Tutvusime kõikide sammalde ja puhmastega, mis selles kohas kasvasid. Õpetaja palus meil võtta midagi metsast kaasa, millest teed keeta. Tahtsime islandi samblikku võtta, kuid õpetaja arvas, et meist ei oleks selle vabatahtlikke joojaid. Ja ega meil kellelgi parasjagu köha ka ei olnud. Otsustasime siis natuke samblikku Timole viia. Nimelt ta on haige ja pole juba mitu päeva kooliski olnud.Järgmisena pakuti veel kuusekasve, vaarikavarsi ja pohlavarsi. Vaarikavarsi läheduses polnud ning kellelgi tuli mõte hoopis mustikavarsi võtta. Meil oli juba ammu kokku lepitud, et paari peale võetakse kaasa midagi grillida ja nii palju, et igaühele saaks jupike. Otsustasime, et saame metsas hakkama ainult sellega, mis mets meile annab. Seega ei mingeid grillivardaid, nõusid, teed ega kohvi. Ainult üks hea nuga. Seega, oli täpselt paras aeg endale grillvardad meisterdada. Tüdrukutel pihud täis mustikavarsi, postel aga mõned grillvardad, liikusime tagasi onnikese juurde. Lõke põles toredasti, kuid vaatamata korstnast väljuvale võimsale suitsusambale oli ruumis pisut sees ka suitsuvinet.Tuulutasime ruumi ning asusime tegelema grillimisega. Õpetaja tõstis oma seljakotist salati välja ja suur oli üllatus, kui kotist kostus solinat. Vaatamata sellele, et värske toorsalat oli pakitud kahte kilekotti, oli kogu vedelik seljakotti valgunud. Aga see ei teinud salati maitset sugugi halvemaks. Saime kõhud korralikult täis ning läksime õue telefoni ehitama. Selleks võtsime tühjad plekkpurgid, ühendasime need niidiga ning saime oma metsatelefoni päris edukalt kasutada. Pärast seda otsustasime väga vaikselt olla, et veidi ka metsa hääli kuulata. Kusagil laulis tihane. Võtsin binokli, et hääle omanik ka üles leida. See mul aga ei õnnestunud. Tõime allikast vee ja keetsime lõkkel mustika teed. Mitte keegi meist polnud seda varem maitsnud. Osadele tundus see metsamaitseline, osadele aga mustikamaitseline olevat. Igatahes värvus oli selline kahvaturoosa, mis mustika värvi väga ei meenutanud. Üksmeelselt leiti, et oli maitsev. Siis tegime veel allikaveega katset. Proovisime, kellel õnnestub pooleldi veega täidetud nõud ül pea keerutada nii, et vesi väja ei tule. Kõik said hakkama!
Märkamatult oli möödunud juba mitu tundi. Alustasime oma 12 km pikkust teekonda. Ilm oli tõeliselt kevadine. Rebasmäe külas tegime ühe pikema peatuse, et uurida kobraste linnakut. Nad olid ikka nii kõvast tööd teinud, et umbes 20 puud olid järjest näritud peaaegu langetamisvalmis. Vaatasime ja võrdlesime veel kive. Koksisime üksteise vastu ja uurisime, millised olid tugevamad ja millised veidi pudisesid. Ei saagi aru, kuidas need 12 kilomeetrit küll nii kiiresti otsa said? Ehk sellepärast, et me rääkisime kogu aeg. Arutlesime päris pikalt parajasti päevakorral oleva Venemaa ja Ukraina teemadel. Osad tundsid pisut hirmu. Aga õpetaja teadis, et meie kandi teadjamees oli palju aastaid tagasi rääkinud kolmandast maailmasõjast nii, et see tuleb, kuid meie valla naised saavad rahulikult sukka kududa.Kuna kõik tema ennustused on siiani paika pidanud, siis küllap peab see ka. See rahustas meidki.
Koolini oli jäänud veel umbes kilomeeter, kui nägime, et kraaviservale oli keegi laiali puistanud üsna suure koguse prügi. Kuidas küll inimesed nii saavad teha? Kõndisime veidi prügi sees ja otsisime, ehk leiame mõne eseme, mille järgi saaks kindlaks teha, kes nii inetult on käitunud. Muidugi me ei leidnud seda. Lubasime, et meie ei tee nii mitte kunagi.Aga pilti tegime sellest kohast küll.
Ja juba paistiski koolimaja. Enne veel, kui uksest sisse läksime , arutlesime mida me nägime. Kõik arvasid, et selliseid päevi võiks kohe tihti olla. Me ei õppinud mitte sugugi vähem, kui klassiruumis pingis istudes.
Matkasellid olid sellel päeval 4.klassi õpilased Alice, Jaan Rudolf, Roko Julius ja Henry ning 6. klassist Getter, Agnes, Margarita koos õpetaja Kadriga.
Ühel päeval tegi õpetaja meile ettepaneku osaleda matkamängus. No mis sai meil selle vastu olla!Kuna sihtkoht Rebasmäe allikas ja karu maja on meilt 12 kilomeetri kaugusel, siis otsustasime üksmeelselt, et nii minna kui ka kooli tagasi tulla käib väiksematele veidi üle jõu.Seepärast leppisime kokku Agnese emaga, et tema osutab meile transporditeenust ning tagasi tuleme jalgsi. Panime kuupäeva paika ja hakkasime pikisilmi seda päeva ootama. Ja ega ei pidanudki väga kaua ootama. Meie kokkuleppe kohaselt pidi sel päeval toimuma ka esimene tund, mis oli inglise keel. No ega sellest tunnist asja ei saanud. Ma vaatasn iga viie minuti järel kella, samamoodi muidugi teised ka. Aga lõpuks see päästev koolikell ikkagi helises ja tore päev võis alata.Oli esimene tõeliselt kevadine ilm.
Kõigepealt tegime peatuse klassiõe kodus, kus ta ema näitas meile lambaid.Kuna külla ei minda ilma külakostita, võtsime ka veidi leiba kaasa. Las siis lambad arvavad ka, et me oleme viisakad ! Neid oli seal päris palju. Nii valgeid, musti kui ka kirjusid. Ta ema oskas meile väga huvitavalt lammaste elust rääkida. Teame nüüd, kes on oinas ja kes jäär. Samuti saime teada, et igal loomal on oma iseloom.Saime tallesid lutist toita ja silitada. Nägime, kuidas mõnel tallekesel õnnestus pisut võõralt emalt piima saada. Enamasti aga võõra ema tallekest ei toida. Enamus utedel oli sündinud 2 talle, ühel isegi kolm. Mulle meeldis kõige rohkem talleke, kel nimeks „Prillu.“Ta ise oli valge, kuid silmade ümber olid tõesti mustad prillid. Tund aega möödus täiesti märkamatult. Ronisime autosse ja sõitsime edasi meie sihtkohta Rebasmäele. Lehvitasime veel Agnese emale ja nüüd olimegi keset metsa.
Mets, kust me läbi läksime, oli tõeliselt ilus. Kahel pool rada juba üsna eakad kuused, metsaalune aga nii puhas ning üksikud päikesekiired, mis murdsid tihedate okste vahelt läbi. Sel hetkel oleks küll tahtnud kunstnik olla ja kõike seda ilu hakata paberile panema. Ja siis nägimegi puude vahelt üht väikest onnikest. Esmamulje sellest onnist oli pisut negatiivne. No kuidas me sinna sisse küll kõik ära mahume? Ja ühtegi akent ei ole ka! Elektrit ju ka ei ole. Ukseava oli nii madal, et ma pidin sügavale kummarduma, et mitte pead ära lüüa. Ometi astusime kõik ükshaaval majakesse ja oh imet, see polnudki nii väike. Kui silmad pimedusega harjunud olid , ilmus nähtavale kuusnurkne ruum, mille keskel kividest laotud grillimisalus ja selle kohalt algas korsten. Tõmbasime ka ukse kinni ja see, mis me siis nägime, oli päris imeline.Katuses oli pisike auk ja sellest august tungis sisse päiksekiir. Ta oli nii ere. Tegime vallatust päikesekiirest pilti. Igas küljes olid pingid, mis olid nii laiad, et seal sai vabalt magada. Panime oma seljakotid pingile ja asusime otsima materjali, millest tuld teha. Polnudki vaja kaugemale minna. Üsna onnikese lähedal oli väike kuur, mis oli maast laeni täidetud puudega. Isegi kirves oli olemas. Poisid asusidki puid lõhkuma.Tegime tule üles ja sättisime end teele, et üles leida Rebasmäe allikas. Kõigepealt pidime laskuma väga kõrgest trepist alla. Tahtsin trepiastmed küll üle lugeda, kuid umbes poolel teel läks lugemine sassi, sest me otsustasime siin teha põnevaid pilte.Pärast lõbusat poseerimist liikusime rada mööda edasi. Metsas oli väga palju koos juurtega murdunud puid. Tõeline rägastik. Seda enam oli põnev turnida. Leidsime ühe väga suure juurestikuga männi. Külili oleva juurepalli kõrgus oli kindlasti üle kolme meetri. Leidsime peajuured ja ka väiksemaid juuri.Lõpuks olimegi allika juures.Keskosas mulksus vesi justkui nõiakatlas, kuid pisut kaugemal servades oli vesi päris pruun. Arvasime, et siin on päris suur raua sisaldus.Maitsesime kõigepealt vett. See oli väga külm ja lausa kristallselge. Siis pesime ka silmad puhtaks, sest ei saa ju kasutamata jätta võimalust endale terav nägemine saada. Uurisime veel, mis juhtub, kui mõjutada vett jõuga. Selleks puudutasime veepinda ühe tokiga. Tekkis rõngakujuline laine, mis omakorda tekitas järjest kaugemale edasi laineid ja mis muutusid järjest nõrgemaks.
Uurisime veel ühte pooleldi lagunenud ja sammaldunud kändu, et leida elusorganisme. Ei leidnud aga kedagi. Ju siis on ilmad veel veidi jahedad.Tutvusime kõikide sammalde ja puhmastega, mis selles kohas kasvasid. Õpetaja palus meil võtta midagi metsast kaasa, millest teed keeta. Tahtsime islandi samblikku võtta, kuid õpetaja arvas, et meist ei oleks selle vabatahtlikke joojaid. Ja ega meil kellelgi parasjagu köha ka ei olnud. Otsustasime siis natuke samblikku Timole viia. Nimelt ta on haige ja pole juba mitu päeva kooliski olnud.Järgmisena pakuti veel kuusekasve, vaarikavarsi ja pohlavarsi. Vaarikavarsi läheduses polnud ning kellelgi tuli mõte hoopis mustikavarsi võtta. Meil oli juba ammu kokku lepitud, et paari peale võetakse kaasa midagi grillida ja nii palju, et igaühele saaks jupike. Otsustasime, et saame metsas hakkama ainult sellega, mis mets meile annab. Seega ei mingeid grillivardaid, nõusid, teed ega kohvi. Ainult üks hea nuga. Seega, oli täpselt paras aeg endale grillvardad meisterdada. Tüdrukutel pihud täis mustikavarsi, postel aga mõned grillvardad, liikusime tagasi onnikese juurde. Lõke põles toredasti, kuid vaatamata korstnast väljuvale võimsale suitsusambale oli ruumis pisut sees ka suitsuvinet.Tuulutasime ruumi ning asusime tegelema grillimisega. Õpetaja tõstis oma seljakotist salati välja ja suur oli üllatus, kui kotist kostus solinat. Vaatamata sellele, et värske toorsalat oli pakitud kahte kilekotti, oli kogu vedelik seljakotti valgunud. Aga see ei teinud salati maitset sugugi halvemaks. Saime kõhud korralikult täis ning läksime õue telefoni ehitama. Selleks võtsime tühjad plekkpurgid, ühendasime need niidiga ning saime oma metsatelefoni päris edukalt kasutada. Pärast seda otsustasime väga vaikselt olla, et veidi ka metsa hääli kuulata. Kusagil laulis tihane. Võtsin binokli, et hääle omanik ka üles leida. See mul aga ei õnnestunud. Tõime allikast vee ja keetsime lõkkel mustika teed. Mitte keegi meist polnud seda varem maitsnud. Osadele tundus see metsamaitseline, osadele aga mustikamaitseline olevat. Igatahes värvus oli selline kahvaturoosa, mis mustika värvi väga ei meenutanud. Üksmeelselt leiti, et oli maitsev. Siis tegime veel allikaveega katset. Proovisime, kellel õnnestub pooleldi veega täidetud nõud ül pea keerutada nii, et vesi väja ei tule. Kõik said hakkama!
Märkamatult oli möödunud juba mitu tundi. Alustasime oma 12 km pikkust teekonda. Ilm oli tõeliselt kevadine. Rebasmäe külas tegime ühe pikema peatuse, et uurida kobraste linnakut. Nad olid ikka nii kõvast tööd teinud, et umbes 20 puud olid järjest näritud peaaegu langetamisvalmis. Vaatasime ja võrdlesime veel kive. Koksisime üksteise vastu ja uurisime, millised olid tugevamad ja millised veidi pudisesid. Ei saagi aru, kuidas need 12 kilomeetrit küll nii kiiresti otsa said? Ehk sellepärast, et me rääkisime kogu aeg. Arutlesime päris pikalt parajasti päevakorral oleva Venemaa ja Ukraina teemadel. Osad tundsid pisut hirmu. Aga õpetaja teadis, et meie kandi teadjamees oli palju aastaid tagasi rääkinud kolmandast maailmasõjast nii, et see tuleb, kuid meie valla naised saavad rahulikult sukka kududa.Kuna kõik tema ennustused on siiani paika pidanud, siis küllap peab see ka. See rahustas meidki.
Koolini oli jäänud veel umbes kilomeeter, kui nägime, et kraaviservale oli keegi laiali puistanud üsna suure koguse prügi. Kuidas küll inimesed nii saavad teha? Kõndisime veidi prügi sees ja otsisime, ehk leiame mõne eseme, mille järgi saaks kindlaks teha, kes nii inetult on käitunud. Muidugi me ei leidnud seda. Lubasime, et meie ei tee nii mitte kunagi.Aga pilti tegime sellest kohast küll.
Ja juba paistiski koolimaja. Enne veel, kui uksest sisse läksime , arutlesime mida me nägime. Kõik arvasid, et selliseid päevi võiks kohe tihti olla. Me ei õppinud mitte sugugi vähem, kui klassiruumis pingis istudes.
Matkasellid olid sellel päeval 4.klassi õpilased Alice, Jaan Rudolf, Roko Julius ja Henry ning 6. klassist Getter, Agnes, Margarita koos õpetaja Kadriga.
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |