Sõbrapäeva õppekäik Kauksi
» sulge foto
Ühel suurepäraselt toredal neljapäeval – Sõbrapäeval , võttis Põlva Ühisgümnaasiumi 10b klass ette matka Kauksi. Sinna on üsna pikk tee, sest Kauksi asub ju Ida-Virumaal, Peipsi põhjarannikul. Hommikul kella 8 paiku oli väljasõit. Kõik olid ennast soojalt riide pannud ja varunud end väikeste sõbrapäeva kinkidega. Natuke vähem kui paari tunni pärast olimegi kohal.
Kuna saabusime oodatust varem kohale, juhatati meid sisse väikesesse loodusmajja, kus kaks kena tädi võtsid meid vastu. Ruum kuhu meid viidi oli ehitatud Ida-Virumaa maketiks. Omapärane, aga väga põnev! Seal anti meile ka kohe ülesanne panna kokku suur, ruumiline maakonnapuzzle. Alguses tundus meile selle kokkupanemine suhteliselt lootusetu, aga saime kõik koos selle üpriski kiiresti kokku. Ruumi tagumises otsas sai mikroskoobi alla vaadata Peipsi ranna liiva, mida kutsutakse laulvaks liivaks. Kui ruum oli meil põhjalikult uuritud, liikusime õue ja oli aeg hakata liikuma matkarajale. Kogu klass jagati kahte gruppi. Algul arvasime, et meil on erinevad matkarajad, aga tuli hoopiski välja, et sama rada ainult vastupidises suunas. Kavalad tädid, suutsid meis tekitada igatahes tohutult palju põnevust. Ãœhes grupis olid enamus poisid ja teises olid enamuses tüdrukud. Saime palju huvitavat teada nii kohalike loomade kui Peipsi järve kohta. Me arvame, et saime üsna palju teada kitsekeste kohta. Just talvel rajatakse neile söögikohad, kuna nad on hädas toidu kätte saamisega paksu lume alt. Nende söögikohad rajatakse metsa äärde või talude lähedusse, kuna paksu metsa sees ohustavad neid kiskjad. Nende meelistoiduks on mustika- ja pohlalehed, kuna neis on hästi palju vedelikku. Matkarajal märkasime palju murdunuid puid ja ületasime need üheskoos ilusasti. Ãœks murdunud puu jäi meile aga silma, kuna sinna oli auke toksinud musträhn. Aga miks just musträhn? Vot sellepärast et talle meeldivad hobusipelgad, kes arvatavasti elasid selles puus. Kui olime juba umbes tund aega rajal olnud, hakkas tüdrukutel jahe ja pakuti välja meremeeste harjutus, mis pidi sooja andma. See oli väga põnev, kuna tüdrukute põsekesed muutusid roosamaks, kui nad lasid lihaseid lõdvaks ja siis jälle tõmbasid krampi. Aga kõige parem oli see, et see harjutus aitas ja saime edasi liikuda. Äkki märkasime,et maastikul oli nagu pikk, pikk kaitsevall ees. Tegelikult olid need hoopiski järveluited, kuna Peipsi järv on aja jooksul taganenud. Varsti tuli meile vastu Kauksi oja, mille vesi oli punakat värvi, kuna seal lähedal on raba. Oja oli käänuline nagu ussikene ja selle vulin oli imehea heli meie kõrvadele. Minutiks tekkis isegi vaikuse moment, kui kõik kõrvad kikkis kuulasid oja vulinat. Kui oja ületatud, leidsime oma teerajalt surnud ussikese, kes oli arvatavasti soojade ilmadega välja tulnud ja siis õnnetuseks ära külmunud. Oma rajal saime maitsta ka tedrepungi ja kadakamarju, mida paljud proovisid. Algul polnud maitset nagu tundagi aga hiljem tekkis suhu mõru maitse. Aga see oli jällegi meie jaoks uus põnev kogemus! Meie tähelepanu juhti ka oravate elule talvisel ajal. Nende pesa on talvel kõige parem otsida, sest need on tehtud kohtadesse, kuhu on kasvanud palju puuoksi. Märkimisväärselt põnev on see, et neil on kaks pesa, et kirbud neid kummitama ei tuleks. Lund polnud küll väga palju, kuid märkasime rebase jälgi. Rebaste kohta saime teada, et nemad püherdavad oma pissis, et emastele meeldid, Mida kõvem lõhn, seda enam nad meeldivad. See jutt võttis nii mõnelgi naeru suule. Mängisime kogu oma matka jooksul palju erinevaid mänge – mängisime erinevaid loomi ja kujutasime ette kuidas on olla loom ning väga põnev oli ka ise järele proovida indiaanlaste kõndi. Mida rohkem me metsast järve poole kõndisime, seda hõredamaks läks taimkate ja saime teada, miks see nii on. Kuna vene ajal telgiti sealses piirkonnas palju, siis tallati maapinda ja taimestik ei saanud kasvada. Järve äärde jõudes pistis ka päike oma pea pilvede vahelt välja ja soojendas meie nägusid. Lasime kõik koos liugu ja see tegi palju nalja, sest kõik ei suutnud tasakaalu säilitada. Ãœritasime ka järve kaugustesse vaadata ja arvasime et näeme Venemaad, kuid eksisime, need mis paistsid olid jäämurrud. Giid küsis meilt, et miks on jääpeal mõnes kohas kollakas värvus? Selgus, et kuna seal on jää väga õhuke ja vesi pressib alt jää peale. Peipsi on suhteliselt kollane, sest sinna voolab sooveega jõgesid sisse ja see tekitabki kollase värvuse. Kui liikusime järvest eemale jõudsime turistide telkimispaikadesse, kus giid rääkis, kuidas suvitajad ohustavad sealset piirkonda. Suvel käib seal plju suvitajaid, kusagil 6000 ringis ja paljud nendest on sellised, kes tarbivad liiga palju alkoholi. Teevad lõkke üles, ise jäävad sinna äärde magama. Nii võib mets põlema minna ja inimesed võivad ise ka ennast vigastada. Giid rääkis, kuidas tema on mõned purjus inimesed niimoodi lõkke äärest ära päästnud. Selline tegevus reostab loodust, aga mainiti ka ära, et õnneks on inimeste käitumine Kauksi rannas läinud paremuse poole, mis on ainult positiivne. Edasi liikudes hakkasime liginema loodusmajale, kust oma matkarada alustasime. Kui olime täiesti pärale jõudnud oli meile valmis tehtud lõke ja soe tee. Klassijuhatajal oli meie jaoks sõbrapäeva üllatus – Kringel. Kui saime kõik oma topsi teed ja kringlitüki kätte, istusime lõkke äärde, täitsime oma tühja kõhukest ja soojandasime end. Kui olime end kinnitanud maitsva toiduga, tänasime oma suurepäraseid giide ja suundusime bussi, kust algas kojusõit Põlvamaale. Bussis oli meil kõigil meel rõõmus ja lasime isegi lauluviisi lahti: “Las laintel möllab torm, hei! Tuul puhub purjeisse Laev...â€. See õppekäik oli meie kõigi arvates kõige toredam ja parem õppekäik üldse, kuna saime palju uusi teadmisi ja saime terve päeva veeta koos oma klassiga.
Kuna saabusime oodatust varem kohale, juhatati meid sisse väikesesse loodusmajja, kus kaks kena tädi võtsid meid vastu. Ruum kuhu meid viidi oli ehitatud Ida-Virumaa maketiks. Omapärane, aga väga põnev! Seal anti meile ka kohe ülesanne panna kokku suur, ruumiline maakonnapuzzle. Alguses tundus meile selle kokkupanemine suhteliselt lootusetu, aga saime kõik koos selle üpriski kiiresti kokku. Ruumi tagumises otsas sai mikroskoobi alla vaadata Peipsi ranna liiva, mida kutsutakse laulvaks liivaks. Kui ruum oli meil põhjalikult uuritud, liikusime õue ja oli aeg hakata liikuma matkarajale. Kogu klass jagati kahte gruppi. Algul arvasime, et meil on erinevad matkarajad, aga tuli hoopiski välja, et sama rada ainult vastupidises suunas. Kavalad tädid, suutsid meis tekitada igatahes tohutult palju põnevust. Ãœhes grupis olid enamus poisid ja teises olid enamuses tüdrukud. Saime palju huvitavat teada nii kohalike loomade kui Peipsi järve kohta. Me arvame, et saime üsna palju teada kitsekeste kohta. Just talvel rajatakse neile söögikohad, kuna nad on hädas toidu kätte saamisega paksu lume alt. Nende söögikohad rajatakse metsa äärde või talude lähedusse, kuna paksu metsa sees ohustavad neid kiskjad. Nende meelistoiduks on mustika- ja pohlalehed, kuna neis on hästi palju vedelikku. Matkarajal märkasime palju murdunuid puid ja ületasime need üheskoos ilusasti. Ãœks murdunud puu jäi meile aga silma, kuna sinna oli auke toksinud musträhn. Aga miks just musträhn? Vot sellepärast et talle meeldivad hobusipelgad, kes arvatavasti elasid selles puus. Kui olime juba umbes tund aega rajal olnud, hakkas tüdrukutel jahe ja pakuti välja meremeeste harjutus, mis pidi sooja andma. See oli väga põnev, kuna tüdrukute põsekesed muutusid roosamaks, kui nad lasid lihaseid lõdvaks ja siis jälle tõmbasid krampi. Aga kõige parem oli see, et see harjutus aitas ja saime edasi liikuda. Äkki märkasime,et maastikul oli nagu pikk, pikk kaitsevall ees. Tegelikult olid need hoopiski järveluited, kuna Peipsi järv on aja jooksul taganenud. Varsti tuli meile vastu Kauksi oja, mille vesi oli punakat värvi, kuna seal lähedal on raba. Oja oli käänuline nagu ussikene ja selle vulin oli imehea heli meie kõrvadele. Minutiks tekkis isegi vaikuse moment, kui kõik kõrvad kikkis kuulasid oja vulinat. Kui oja ületatud, leidsime oma teerajalt surnud ussikese, kes oli arvatavasti soojade ilmadega välja tulnud ja siis õnnetuseks ära külmunud. Oma rajal saime maitsta ka tedrepungi ja kadakamarju, mida paljud proovisid. Algul polnud maitset nagu tundagi aga hiljem tekkis suhu mõru maitse. Aga see oli jällegi meie jaoks uus põnev kogemus! Meie tähelepanu juhti ka oravate elule talvisel ajal. Nende pesa on talvel kõige parem otsida, sest need on tehtud kohtadesse, kuhu on kasvanud palju puuoksi. Märkimisväärselt põnev on see, et neil on kaks pesa, et kirbud neid kummitama ei tuleks. Lund polnud küll väga palju, kuid märkasime rebase jälgi. Rebaste kohta saime teada, et nemad püherdavad oma pissis, et emastele meeldid, Mida kõvem lõhn, seda enam nad meeldivad. See jutt võttis nii mõnelgi naeru suule. Mängisime kogu oma matka jooksul palju erinevaid mänge – mängisime erinevaid loomi ja kujutasime ette kuidas on olla loom ning väga põnev oli ka ise järele proovida indiaanlaste kõndi. Mida rohkem me metsast järve poole kõndisime, seda hõredamaks läks taimkate ja saime teada, miks see nii on. Kuna vene ajal telgiti sealses piirkonnas palju, siis tallati maapinda ja taimestik ei saanud kasvada. Järve äärde jõudes pistis ka päike oma pea pilvede vahelt välja ja soojendas meie nägusid. Lasime kõik koos liugu ja see tegi palju nalja, sest kõik ei suutnud tasakaalu säilitada. Ãœritasime ka järve kaugustesse vaadata ja arvasime et näeme Venemaad, kuid eksisime, need mis paistsid olid jäämurrud. Giid küsis meilt, et miks on jääpeal mõnes kohas kollakas värvus? Selgus, et kuna seal on jää väga õhuke ja vesi pressib alt jää peale. Peipsi on suhteliselt kollane, sest sinna voolab sooveega jõgesid sisse ja see tekitabki kollase värvuse. Kui liikusime järvest eemale jõudsime turistide telkimispaikadesse, kus giid rääkis, kuidas suvitajad ohustavad sealset piirkonda. Suvel käib seal plju suvitajaid, kusagil 6000 ringis ja paljud nendest on sellised, kes tarbivad liiga palju alkoholi. Teevad lõkke üles, ise jäävad sinna äärde magama. Nii võib mets põlema minna ja inimesed võivad ise ka ennast vigastada. Giid rääkis, kuidas tema on mõned purjus inimesed niimoodi lõkke äärest ära päästnud. Selline tegevus reostab loodust, aga mainiti ka ära, et õnneks on inimeste käitumine Kauksi rannas läinud paremuse poole, mis on ainult positiivne. Edasi liikudes hakkasime liginema loodusmajale, kust oma matkarada alustasime. Kui olime täiesti pärale jõudnud oli meile valmis tehtud lõke ja soe tee. Klassijuhatajal oli meie jaoks sõbrapäeva üllatus – Kringel. Kui saime kõik oma topsi teed ja kringlitüki kätte, istusime lõkke äärde, täitsime oma tühja kõhukest ja soojandasime end. Kui olime end kinnitanud maitsva toiduga, tänasime oma suurepäraseid giide ja suundusime bussi, kust algas kojusõit Põlvamaale. Bussis oli meil kõigil meel rõõmus ja lasime isegi lauluviisi lahti: “Las laintel möllab torm, hei! Tuul puhub purjeisse Laev...â€. See õppekäik oli meie kõigi arvates kõige toredam ja parem õppekäik üldse, kuna saime palju uusi teadmisi ja saime terve päeva veeta koos oma klassiga.
 |  |  |  |
 |  |