Teeme ja otsime jälgi!
» sulge foto
Jälgede tegemise ja uurimise retk vallamaja parki sai alguse sellest, et ühel kasina lumega vesisel päeval avastasime õues jalutades kummalised jäljed. Üsna sügavad, laiali murul ja täitsa ümmargused. Seisime pärnapuu all ja nägime oma silmaga, kuidas suured ja rasked veepiisad oksalt kukkudes lumme ümmarguse augu jätsid. Edasine arutelu tekitas lastes suure jälgede uurimise huvi ja leppisime kokku, et läheme ühel lumisel päeval paisjärve äärde vallamaja parki. Raamatunurka tekkis uus raamat ja sai valikuks nr 1. Miroslav Bouchner ja Pavel Prochazka Mis on (ei ole) looduses nähtav. Enne teooria, siis praktika. Raamatut uurides tuli õpetajal vastata küsimuste tulvale. Ja selgitada, kuidas ikka on võimalik jälgede järgi aru saada, kellega tegemist.
10. jaanuari hommikul kattis maapinda õhuke lumikate ja sai kätte aeg minna küsimustele vastuseid otsima. Teel parki avastasime jäljetu jalgpalliplatsi ja tegime ise jälgi. Kummaliselt keeruline oli aga iseenda jälgi tuvastada. Uuriti ninapidi ja katsuti kindaga. Vaieldi ja uuriti tallaaluseid. Pikkust ja laiust ning mustrit. Kõnniteelgi oli pehme õhuke lumi. Õpetaja lubas seekord kinda käest ära võtta ja lumele peopesa jälgi trükkida. Ikka koos sõrmedega ja harali sõrmedega. Katse lõppes käe kuivatamisega ja taaskinnastumisega. Lapsed said selgeks nipi, kuidas sõrmed jälle soojaks saada. Lihtsalt tuleb kinda sees sõrmi liigutada! Korraga ja ükshaaval.
Paisjärve kallast katab kruus ja laiuv rand meelitab sinna lemmikloomadega jalutajaid. Leidsime käpajäljed, suurte küünistega suured jäljed ja ilma küünisteta väikesed jäljed, justkui lillekesed. Arutleti, miks loomadel küüniseid vaja. Lapsed arvasid, et krabamiseks. Nii ongi, olgu siis krabamise eesmärk ükskõik milline. Lapsed said teada, et kassil on küünised küünistupes peidus. Ikka selleks, et teravad ja kaitstud püsiksid. Nii puuduvadki kassi jäetud jälgedel küüniste augud. Ahhaa! Saabki vahet teha, kas koera või kassi jäljed. Küünistega- koer, küünisteta- kass. Loendati varbamõhnu. Üks, kaks, kolm, neli. Ja suur keskmõhn. Liiguti mööda jäljerida ning uuriti, kas sammupikkus ühesugune. Tehti hüppeid ja jooksugi, et teada saada, kuivõrd iseenda jälgede vahe erinevat liikumisviisi kasutades muutub. Pehme lumi kutsus lumeingleid tegema. Selili ja kõhuli. Mõni väärikas väike mees seisis kindlalt kahe jalaga maas. Tema jaoks piisas teiste vaatlemisestki.
Pargipuude all leidus küllaldaselt oksi, mille abil lumele kirjutada. Puutüve juures oli askeldanud üks lind, kelle jalajälg kassi ja koera käpast sootuks erinev oli. Küllap otsis sügisest jäänud saarepuu seemneid. Vallamaja pargi suur kivi on aga just sellist mõõtu, et kogu rühm peale mahuks. Et sõbratunnet tunda ja nähtu üle arutleda. Oli huvitav! Tuleme veel! Nii arvasid lapsed ja mis võiks loodushuvilisel õpetajalgi selle vastu olla. Õhtupoolikul püüdsime nähtut jäädvustada. Nii nagu kolmeaastastele jõukohane- ikka oma käega.
10. jaanuari hommikul kattis maapinda õhuke lumikate ja sai kätte aeg minna küsimustele vastuseid otsima. Teel parki avastasime jäljetu jalgpalliplatsi ja tegime ise jälgi. Kummaliselt keeruline oli aga iseenda jälgi tuvastada. Uuriti ninapidi ja katsuti kindaga. Vaieldi ja uuriti tallaaluseid. Pikkust ja laiust ning mustrit. Kõnniteelgi oli pehme õhuke lumi. Õpetaja lubas seekord kinda käest ära võtta ja lumele peopesa jälgi trükkida. Ikka koos sõrmedega ja harali sõrmedega. Katse lõppes käe kuivatamisega ja taaskinnastumisega. Lapsed said selgeks nipi, kuidas sõrmed jälle soojaks saada. Lihtsalt tuleb kinda sees sõrmi liigutada! Korraga ja ükshaaval.
Paisjärve kallast katab kruus ja laiuv rand meelitab sinna lemmikloomadega jalutajaid. Leidsime käpajäljed, suurte küünistega suured jäljed ja ilma küünisteta väikesed jäljed, justkui lillekesed. Arutleti, miks loomadel küüniseid vaja. Lapsed arvasid, et krabamiseks. Nii ongi, olgu siis krabamise eesmärk ükskõik milline. Lapsed said teada, et kassil on küünised küünistupes peidus. Ikka selleks, et teravad ja kaitstud püsiksid. Nii puuduvadki kassi jäetud jälgedel küüniste augud. Ahhaa! Saabki vahet teha, kas koera või kassi jäljed. Küünistega- koer, küünisteta- kass. Loendati varbamõhnu. Üks, kaks, kolm, neli. Ja suur keskmõhn. Liiguti mööda jäljerida ning uuriti, kas sammupikkus ühesugune. Tehti hüppeid ja jooksugi, et teada saada, kuivõrd iseenda jälgede vahe erinevat liikumisviisi kasutades muutub. Pehme lumi kutsus lumeingleid tegema. Selili ja kõhuli. Mõni väärikas väike mees seisis kindlalt kahe jalaga maas. Tema jaoks piisas teiste vaatlemisestki.
Pargipuude all leidus küllaldaselt oksi, mille abil lumele kirjutada. Puutüve juures oli askeldanud üks lind, kelle jalajälg kassi ja koera käpast sootuks erinev oli. Küllap otsis sügisest jäänud saarepuu seemneid. Vallamaja pargi suur kivi on aga just sellist mõõtu, et kogu rühm peale mahuks. Et sõbratunnet tunda ja nähtu üle arutleda. Oli huvitav! Tuleme veel! Nii arvasid lapsed ja mis võiks loodushuvilisel õpetajalgi selle vastu olla. Õhtupoolikul püüdsime nähtut jäädvustada. Nii nagu kolmeaastastele jõukohane- ikka oma käega.
 |  |  |  |
 |  |  |