Eesti okaspuud
» sulge foto
Kuuste kooli vanema liitrühma lapsed käisid matkal "Eesti okaspuud".
Matk toimus 19. märts 2014. Ilmaga lastel vedas, kuna maha oli sadanud paks lumi oli okaspuid hea vaadelda.
Alustasime oma matka lasteaia eest. Meid juhendas kooli aednik, kellele koht tuttav ja teadis täpselt kuhu meid juhtada ja mida näidata. Matk oli endalegi põnev, kuna meid kõiki viidi kohalikku metsa, kus nägime nii okaspuid kui loomade jalajälgi.
Et metsa jõuda pidime ületama nii maantee kui ka rongitee, seejärel viis meie tee läbi iidse mõisa allee (nimelt asub Kuuste kool vanas mõisahoones), kus ühel pool kasvasid lehised ja teisel pool vahtrad. Aednik Anne seletas lastele lehise kohta ning lapsed said teada, et lehis on ainuke okaspuu, mis viskab talveks oma okkad maha. Seejärel palus Anne lastel mõõta kätega allee kõige paksema lehise paksuse, selleks läks vaja 5 last, kes moodustasid ümber puu ringi!
Meie matk läks edasi metsa poole, enne metsa juurde jõudmist tutvustas Anne veel lastele puud, mis oli roosat värvi ning kasvas ühe maja juures, põnevust oli palju, mis puu küll võiks olla roosa. Tuli välja, et tegemist oli kontpuuga.
Metsa piiril küsis Anne lastelt, kas nemad teavad, mida tähendab vanasõna "Mets on vaese mehe kasukas", lapsed mõtlesid ja seejärel lausus üks laps, et metsast saab sooja. Ja olimegi jõudnud metsa piirile, kus kohtasime kohe ühte kena noorekest okaspuud, mida koheselt vaadelda. Esmase vaatlemise käigus selgus ei saanud lapsed aru, millega tegu, enamasti pakuti kuusk. Kuid kui Anne oli andnud vihje, et kasvab enamasti Saaremaal ja Hiiumaal, hõikasid lapsed kui ühest suust: "Kadakas!". Anne selgitas lastele, mis on kadaka ja kuuse erinevused ning lapsed said katsuda ja nuusutada kadakat. Matk jätkus metsa rada pidi, kus lapsed avastasid, et tõesti metsas ongi soem. Päike paistis, linnud laulsid ja mets täis puid. Lastel oli avastamisrõõm suur kui nähti kuuske, lapsed teadsid rääkida,et kuuse käbi on kõige suurem ja alati vaigune. Anne rääkis veel juurde, et kuuse oksad kasvavad tüve tipust kuni maani ning kuuse oksad on tervamad. Lapsed uudistasid kuuske, seda katsudes ja nuusutades.
Seejärel jõudsime lagendikule, kuhu olid istutatud alles pisikesed kuused. Meie matkajuht uuris lastelt, mis nad arvavad, kui suured võiksid olla need kuusekesed 10 aasta pärast, enamik lapsi olid kindlad, et mitte suuremad kui nad ise, aga Anne seletas lastele, et tegelikult on nad kindlasti kõrgemad nendest. Meie lapsed panid sellele lagendikule nimeks lasteaed, kuna hetkel olid kuused just kui väikesed lapsed.
Lagendiku kõrval kasvasid veel ühed pikad pikad puud, millel ladvas näis olevat rohelist. Anne küsis, kas keegi teab, mis puud need küll olla võiks, lapsed hõikasid, et see ju mänd. Vaatlesime männi oksi, mis olid maha kukkunud ning Anne selgitas lastele, et kuna mänd tahab väga valgus, siis see ongi põhjuskes, miks okkad just ladvas kasvavad, sealt saavad nad kõige paremini päikese valguse kätte. Nüüseks olime vaadelnud 3 okaspuud, millel olid okkad küljes ka talvel ning ühte, mis oli oma okkad talveks maha visanud.
Tänu paksule lumele olid metsrajale jäänud ühed huvitavad jalajäljed, ei tea küll kellele need võiks kuuluda. Laste fantaasia läks tööle ja küll pakuti metssiga ning põtra, kuid tegelikult hoopiski olid need kitse jäljekesed. Anne tegi lastele ettepanku olla hästi vaikselt, siis võibolla näeme me kõik koos ka natuke eemal kitsesid. Lapsed olid kõik nõus olema vaikselt, et näha ka kitsi, kuid kahjuks ei kestnud vaikus kauaks ning metskitse nägi vaid Anne eemal ära jooksmas, niisiis kitse me kahjuks ei näinud.
Kuna maapind oli külmetanud, sai meie matk jätkuda läbi soo. Kuna matk oli pikk ja maas oli paks lumi, hakkasid laste tähelepanu köitma erinevad mängud lumes, mõni laps oli juba kõndimisest väsinud ja käperdas. Niisis lasime lastel natukene aega vabalt joosta ja mängida, kuni jõudsime roheliste varteni, mida oli terve sooalune täis. Kui Anne laste tähelepanu neile rohelistele vartele juhtis, mõeldi kaua, mis need olla võiks, küll pakuti, et umbrohi, küll, et äkki ussikall, kuid tegemist oli mustika vartega. Kuna mustikad maitsevad kõigile, lubasid lapsed koha meelde jätta, et siis sügise poole koos vanematega sinna mustikale minna. Soost olime juba peaagu väljas, kui Anne näitas meile veel ühte maitsvat ja kasulikku metsamarja kohakest, nüüd olime jõudnud pohlaplatsile. Lapsed vaatlesid ja uurisid ning lõpuks tõdesid, et metsas on soe ja nälga ka siin ei jää.
Meie edasine matk viis meid vaikselt metsas välja, kus lapsed avastasid ühed pisikesed jäljed ja arutlesid, mis loomale võiks need küll kuuluda, üheskoos jõuti järeldusele, et tegu võis olla hiire jalajälgedega. Veel natuke maad oli veel jalajälgi palju, huvitav kelle omad need võiks olla. Kuid lapsed olid taibukad ja said kohe aru, et need on nende endi jalajäljed, just sealt samast olime me ju sisenenud metsa. Niisiis olime metsas teinud väikese ringi ja jõudnud tagasi alguspunkti. Siin saime veelkord vaadelda kadakat, paime sellele kuuseoksa kõrvale ja võrdlesime erinevusi, kadakal oli tihedamalt okkaid ning lõhn oli hoopis erinev.
Nii kui metsast välja saime, oli ilm kuidagi jahedam, siinkohal tuli meil kõigil tunnistada, et mets on vaese mehe kasukas!
Tagasi teel küsisin lastelt, kas nemad oskasid puude järgi orienteeruda, et kuhu jääb põhi ja kuhu lõuna, mille peale 2 tüdrukut vastasid, et seda saab ju päikese järgi teha. Niisiis jäime seisma ühe vahtra juurde, mis oli sambliku ühelt poolt täis. Lasime lastel puud uudistada ja vaadelda ning seejärel seletasime lastele, et samblik kasvab puudel põhja pool, niimoodi saabki metsas vaadelda, kuhu poole jääb põhi ja kuhu lõuna.
Tagasi lasteaia juurde jõudes näitas Anne meile veel ühte okaspuud, midi Eesti juurdega, lapsed vaatlesid ja mõtlesid, kuid ei arvanud siiski ära mis puuga tegu võiks olla, niisiis asetasime oma okaspuude oksad maha ja Anne tutvustas lastele jugapuud. Kordasime õues üle, mis puid olime näinud ning matk oligi läbi saanud. Kokku kestis peaaegu 2 tundi, lapsed olid tublid matkajad ning said palju teadmisi juurde.
Matkal osales 14 last, kes õppisid tundma oma kodukohta Kuustest ning Eesti okaspuid.
Päiksekeste rühmal on plaanis oma matka korrata maikuus, et vaadata, milline mets näeb välja hiliskevadel.
Suur tänu meie matkajuhile Anne Palumetsale!
21. märtsi hommikuringis sai lastega meeldte tuletatud matkal nähtu ning mängitud mängu "Tõde või vale", kus lapsed pidid kuulama õpetaja poolt väidetavad ja sellele vastama, kas punase kaardiga (vale) või rohelise kaardiga (tõde). Õpetaja väiteid käisid looduse kohta nt. Eesti okaspuud on lehis, mänd, vaher ja kontpuu; samblik kasvab puu põhja poolsel osal; metsas kasvavad ainult kuused jne. Laspsed olid tublid ning kõik teadmised, mis metsas saadi olid hästi meeles.
Kaisa Kurik, lasteaiaõpetaja, Kuuste kool
Matk toimus 19. märts 2014. Ilmaga lastel vedas, kuna maha oli sadanud paks lumi oli okaspuid hea vaadelda.
Alustasime oma matka lasteaia eest. Meid juhendas kooli aednik, kellele koht tuttav ja teadis täpselt kuhu meid juhtada ja mida näidata. Matk oli endalegi põnev, kuna meid kõiki viidi kohalikku metsa, kus nägime nii okaspuid kui loomade jalajälgi.
Et metsa jõuda pidime ületama nii maantee kui ka rongitee, seejärel viis meie tee läbi iidse mõisa allee (nimelt asub Kuuste kool vanas mõisahoones), kus ühel pool kasvasid lehised ja teisel pool vahtrad. Aednik Anne seletas lastele lehise kohta ning lapsed said teada, et lehis on ainuke okaspuu, mis viskab talveks oma okkad maha. Seejärel palus Anne lastel mõõta kätega allee kõige paksema lehise paksuse, selleks läks vaja 5 last, kes moodustasid ümber puu ringi!
Meie matk läks edasi metsa poole, enne metsa juurde jõudmist tutvustas Anne veel lastele puud, mis oli roosat värvi ning kasvas ühe maja juures, põnevust oli palju, mis puu küll võiks olla roosa. Tuli välja, et tegemist oli kontpuuga.
Metsa piiril küsis Anne lastelt, kas nemad teavad, mida tähendab vanasõna "Mets on vaese mehe kasukas", lapsed mõtlesid ja seejärel lausus üks laps, et metsast saab sooja. Ja olimegi jõudnud metsa piirile, kus kohtasime kohe ühte kena noorekest okaspuud, mida koheselt vaadelda. Esmase vaatlemise käigus selgus ei saanud lapsed aru, millega tegu, enamasti pakuti kuusk. Kuid kui Anne oli andnud vihje, et kasvab enamasti Saaremaal ja Hiiumaal, hõikasid lapsed kui ühest suust: "Kadakas!". Anne selgitas lastele, mis on kadaka ja kuuse erinevused ning lapsed said katsuda ja nuusutada kadakat. Matk jätkus metsa rada pidi, kus lapsed avastasid, et tõesti metsas ongi soem. Päike paistis, linnud laulsid ja mets täis puid. Lastel oli avastamisrõõm suur kui nähti kuuske, lapsed teadsid rääkida,et kuuse käbi on kõige suurem ja alati vaigune. Anne rääkis veel juurde, et kuuse oksad kasvavad tüve tipust kuni maani ning kuuse oksad on tervamad. Lapsed uudistasid kuuske, seda katsudes ja nuusutades.
Seejärel jõudsime lagendikule, kuhu olid istutatud alles pisikesed kuused. Meie matkajuht uuris lastelt, mis nad arvavad, kui suured võiksid olla need kuusekesed 10 aasta pärast, enamik lapsi olid kindlad, et mitte suuremad kui nad ise, aga Anne seletas lastele, et tegelikult on nad kindlasti kõrgemad nendest. Meie lapsed panid sellele lagendikule nimeks lasteaed, kuna hetkel olid kuused just kui väikesed lapsed.
Lagendiku kõrval kasvasid veel ühed pikad pikad puud, millel ladvas näis olevat rohelist. Anne küsis, kas keegi teab, mis puud need küll olla võiks, lapsed hõikasid, et see ju mänd. Vaatlesime männi oksi, mis olid maha kukkunud ning Anne selgitas lastele, et kuna mänd tahab väga valgus, siis see ongi põhjuskes, miks okkad just ladvas kasvavad, sealt saavad nad kõige paremini päikese valguse kätte. Nüüseks olime vaadelnud 3 okaspuud, millel olid okkad küljes ka talvel ning ühte, mis oli oma okkad talveks maha visanud.
Tänu paksule lumele olid metsrajale jäänud ühed huvitavad jalajäljed, ei tea küll kellele need võiks kuuluda. Laste fantaasia läks tööle ja küll pakuti metssiga ning põtra, kuid tegelikult hoopiski olid need kitse jäljekesed. Anne tegi lastele ettepanku olla hästi vaikselt, siis võibolla näeme me kõik koos ka natuke eemal kitsesid. Lapsed olid kõik nõus olema vaikselt, et näha ka kitsi, kuid kahjuks ei kestnud vaikus kauaks ning metskitse nägi vaid Anne eemal ära jooksmas, niisiis kitse me kahjuks ei näinud.
Kuna maapind oli külmetanud, sai meie matk jätkuda läbi soo. Kuna matk oli pikk ja maas oli paks lumi, hakkasid laste tähelepanu köitma erinevad mängud lumes, mõni laps oli juba kõndimisest väsinud ja käperdas. Niisis lasime lastel natukene aega vabalt joosta ja mängida, kuni jõudsime roheliste varteni, mida oli terve sooalune täis. Kui Anne laste tähelepanu neile rohelistele vartele juhtis, mõeldi kaua, mis need olla võiks, küll pakuti, et umbrohi, küll, et äkki ussikall, kuid tegemist oli mustika vartega. Kuna mustikad maitsevad kõigile, lubasid lapsed koha meelde jätta, et siis sügise poole koos vanematega sinna mustikale minna. Soost olime juba peaagu väljas, kui Anne näitas meile veel ühte maitsvat ja kasulikku metsamarja kohakest, nüüd olime jõudnud pohlaplatsile. Lapsed vaatlesid ja uurisid ning lõpuks tõdesid, et metsas on soe ja nälga ka siin ei jää.
Meie edasine matk viis meid vaikselt metsas välja, kus lapsed avastasid ühed pisikesed jäljed ja arutlesid, mis loomale võiks need küll kuuluda, üheskoos jõuti järeldusele, et tegu võis olla hiire jalajälgedega. Veel natuke maad oli veel jalajälgi palju, huvitav kelle omad need võiks olla. Kuid lapsed olid taibukad ja said kohe aru, et need on nende endi jalajäljed, just sealt samast olime me ju sisenenud metsa. Niisiis olime metsas teinud väikese ringi ja jõudnud tagasi alguspunkti. Siin saime veelkord vaadelda kadakat, paime sellele kuuseoksa kõrvale ja võrdlesime erinevusi, kadakal oli tihedamalt okkaid ning lõhn oli hoopis erinev.
Nii kui metsast välja saime, oli ilm kuidagi jahedam, siinkohal tuli meil kõigil tunnistada, et mets on vaese mehe kasukas!
Tagasi teel küsisin lastelt, kas nemad oskasid puude järgi orienteeruda, et kuhu jääb põhi ja kuhu lõuna, mille peale 2 tüdrukut vastasid, et seda saab ju päikese järgi teha. Niisiis jäime seisma ühe vahtra juurde, mis oli sambliku ühelt poolt täis. Lasime lastel puud uudistada ja vaadelda ning seejärel seletasime lastele, et samblik kasvab puudel põhja pool, niimoodi saabki metsas vaadelda, kuhu poole jääb põhi ja kuhu lõuna.
Tagasi lasteaia juurde jõudes näitas Anne meile veel ühte okaspuud, midi Eesti juurdega, lapsed vaatlesid ja mõtlesid, kuid ei arvanud siiski ära mis puuga tegu võiks olla, niisiis asetasime oma okaspuude oksad maha ja Anne tutvustas lastele jugapuud. Kordasime õues üle, mis puid olime näinud ning matk oligi läbi saanud. Kokku kestis peaaegu 2 tundi, lapsed olid tublid matkajad ning said palju teadmisi juurde.
Matkal osales 14 last, kes õppisid tundma oma kodukohta Kuustest ning Eesti okaspuid.
Päiksekeste rühmal on plaanis oma matka korrata maikuus, et vaadata, milline mets näeb välja hiliskevadel.
Suur tänu meie matkajuhile Anne Palumetsale!
21. märtsi hommikuringis sai lastega meeldte tuletatud matkal nähtu ning mängitud mängu "Tõde või vale", kus lapsed pidid kuulama õpetaja poolt väidetavad ja sellele vastama, kas punase kaardiga (vale) või rohelise kaardiga (tõde). Õpetaja väiteid käisid looduse kohta nt. Eesti okaspuud on lehis, mänd, vaher ja kontpuu; samblik kasvab puu põhja poolsel osal; metsas kasvavad ainult kuused jne. Laspsed olid tublid ning kõik teadmised, mis metsas saadi olid hästi meeles.
Kaisa Kurik, lasteaiaõpetaja, Kuuste kool
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |