TALVE VIIMASED HETKED

» sulge foto

Õuesõpet on peetud üheks võimalikuks ja efektiivseks meetodiks erinevate eesmärkide saavutamisel. Loodus pakub teadmisi, tundeid ja vaimustust. Lapsed pidid teadma, et matkamine – pole niisama jalutuskäik, see on tegevus, kus peab olema distsiplineeritud, tähelepanelik. Paljudel puudub loodusega otsene kontakt, nii nagu oli vanasti. On oluline, et me nii sageli, kui võimalik käiksime looduses ning õpiksime loodust avastama. Enne matkamist käisin vaatamas kohta, kuhu meie lastega läheme. Peale seda hakkasime lastega läbematult matkamist ootama, valmistasin neid ette, aitasin siduda uusi ettekujutusi matkamisest. Ja kui jõudis see oodatud päev, astusime lastega lasteaiast väljudes meie matkamise sihtkohta Narva joaoru poole. Meie talvine viimane matk toimus 28. Veebruaril. Varustades ennast keppidega kõndimise jaoks, alustasime oma teekonda linnaääre mööda Narva joaoru poole. Et rajal lõbusam oleks, lahendasime erinevaid ülesandeid talvetunnuste kohta. Kohale jõudes nägime, et joaorg on veel jääs. Jää paksus Narva joaorus silma järgi vaadates oli 10-15 sentimeetrit. Nüüd on jäässe tekkinud praod ning seda kattis kohati sulamisvesi. Sinna kogunesid mitte ammu rändelt saabunud näljased pardid. Kohapeal sai lastele rääkida, et varsti algab kalendri kevad ja ilmajaama jutu järgi kevad peaks olema soe. Kevad muutused on juba alanud – linnast lahkuvad massiliselt varesed, aga tagasitulemis visiiti valmistuvad kuldnokad ja pardid. Lapsed said sööta parte kodunt ja lasteaiast toodud saiaga. Mis oli tüüpiline jälgida lastega , et pardid ujusid aeglaselt ja ei kiirustanud. Olid kindlad , et meie kuhugi saia-leivaga ära ei vii. Ja kui viime, siis tulevad järgmised heategijad. Üldiselt ära hellitatud olid juba pardikesed. Pardid inimesi ei karda, lapsed tulid isegi sellisele järeldusele , et nad on nagu kodulinnud. Siis kui meie neid söötsime, pardid krabasid sai-leiva tükikesed käest. Kui kõik meie söögi tagavara oli lõppenud. Igaüks leidis endale ühe meeldiva kivikese joaoru kaldalt, et lasteaias kunstitegevusel nendest midagi meisterdada. Tagasiteel jäid meile silma veel mitmesugused raagus puud, mida meie ilma lehtedeta püüdsime ära tunda. Õppematkas osales 16 last ja 3 täiskasvanut, kestis 3 tundi ja meie rühmale see väga meeldis. Seepärast jõudes lasteaed kõik said jutustada sellest toredast matkast, ning peale puhketundi joonistasime pildid nähtava kohata.