Matk Järvaküla männikusse
» sulge foto
Päike paistis, linnud laulsid ja III noorema rühma lapsed läksid matkale...
Teel sihtkoha poole nägime poris jälgi ning leidsime koos, et tegu oli koera jälgedega. Samas tekkis aga lastel endil mõte, et hoopis põnevam oleks edasi liikuda matkides erinevaid loomi. Nii hüppasid tee peal Sirlide-Siimude asemel vaheldumisi hoopis konnad, jänesed, koerad, kassid, põdrad ning karud.
Kuna kevad oma peatsest saabumisest üsna jõuliselt märku annab, siis saime teel olles vaadata ka paju-, kase- ja lepaurbi. Tegime põgusa puhkepausi poolel teel ning kuulasime lõokese laulu, järgmisel päeval lastelt matkamuljete kohte uurides arvati, et „lõõrikene“ olevat väga ilusti laulnud. Rühmas uurisime seda lindu ka pildi pealt lähemalt.
Männikusse jõudnud, kordasime ja vaatasime üle, mille järgi me ikkagi männipuul ja kuusepuul vahet teha saame. Et ühel on pikad käbid ja lühikesed okkad ja teisel hoopis pikad okkad ja lühikesed käbid. Koos sai nuputatud ka, et kuidas me seda metsatukka nimetada saaksime, kui seal kasvaks ainult kased või lepad või kuused.
Kohapeal jagasime laiali munakarbid ning vaatasime mitu pesa seal on ning kuidas pesad asuvad kahes reas. Esimesse ritta kogus iga laps erinevaid asju – käbisid, oksatüke, kooretükke, okkaid, leidsime ka kuivanud puulehti ja nende kohta märkisid lapsed, et need küll männipuu otsast pole pärit. Ja et olemas on nii okastega puud kui ka lehtedega puud.
Pärast leitu vaatlemist ja leitud asjade nimetamist tegime karbivahetuse ning lapsed pidid sõbra karpi ka teise ritta samad asjad leidma. Koos avastasime, et täpselt samasuguse kujuga asja on raske leida, aga tähtis on et asi oleks sama ning ka männikäbid mis esmalt tunduvad kõik ühesugused, võivad pisut erineva kujuga olla. Igatahes jäid lapsed sõprade leituga rahule ning võisime rahulikult hakata männikoort joonistama.
Õppisime, kuidas männitüvele paberit toetada ning rasvakriidi küljega ülevalt alla tõmmata.
Lapsed kirjutasid oma piltidele nimed peale ning järgmise ülesandena otsisid metsa alt võimalusi ilma paberi ja kriidita oma nime algustähte teistele nähatavaks teha.
S-tähega oli pisut raskusi ja läks vaja õpetajate abi, A-d ja K-d aga tulid oma tähtedega ise toime.
Enne tagasitulekule asumist tegime veel pisut metsamuusikat ja uurisime milliseid hääli saaks metsas teha ilma oma hääleta – oksad muutusid kõlapulkadeks, lehtedega-käbidega sai sahinat teha ja kividega trummi mängida.
Teel sihtkoha poole nägime poris jälgi ning leidsime koos, et tegu oli koera jälgedega. Samas tekkis aga lastel endil mõte, et hoopis põnevam oleks edasi liikuda matkides erinevaid loomi. Nii hüppasid tee peal Sirlide-Siimude asemel vaheldumisi hoopis konnad, jänesed, koerad, kassid, põdrad ning karud.
Kuna kevad oma peatsest saabumisest üsna jõuliselt märku annab, siis saime teel olles vaadata ka paju-, kase- ja lepaurbi. Tegime põgusa puhkepausi poolel teel ning kuulasime lõokese laulu, järgmisel päeval lastelt matkamuljete kohte uurides arvati, et „lõõrikene“ olevat väga ilusti laulnud. Rühmas uurisime seda lindu ka pildi pealt lähemalt.
Männikusse jõudnud, kordasime ja vaatasime üle, mille järgi me ikkagi männipuul ja kuusepuul vahet teha saame. Et ühel on pikad käbid ja lühikesed okkad ja teisel hoopis pikad okkad ja lühikesed käbid. Koos sai nuputatud ka, et kuidas me seda metsatukka nimetada saaksime, kui seal kasvaks ainult kased või lepad või kuused.
Kohapeal jagasime laiali munakarbid ning vaatasime mitu pesa seal on ning kuidas pesad asuvad kahes reas. Esimesse ritta kogus iga laps erinevaid asju – käbisid, oksatüke, kooretükke, okkaid, leidsime ka kuivanud puulehti ja nende kohta märkisid lapsed, et need küll männipuu otsast pole pärit. Ja et olemas on nii okastega puud kui ka lehtedega puud.
Pärast leitu vaatlemist ja leitud asjade nimetamist tegime karbivahetuse ning lapsed pidid sõbra karpi ka teise ritta samad asjad leidma. Koos avastasime, et täpselt samasuguse kujuga asja on raske leida, aga tähtis on et asi oleks sama ning ka männikäbid mis esmalt tunduvad kõik ühesugused, võivad pisut erineva kujuga olla. Igatahes jäid lapsed sõprade leituga rahule ning võisime rahulikult hakata männikoort joonistama.
Õppisime, kuidas männitüvele paberit toetada ning rasvakriidi küljega ülevalt alla tõmmata.
Lapsed kirjutasid oma piltidele nimed peale ning järgmise ülesandena otsisid metsa alt võimalusi ilma paberi ja kriidita oma nime algustähte teistele nähatavaks teha.
S-tähega oli pisut raskusi ja läks vaja õpetajate abi, A-d ja K-d aga tulid oma tähtedega ise toime.
Enne tagasitulekule asumist tegime veel pisut metsamuusikat ja uurisime milliseid hääli saaks metsas teha ilma oma hääleta – oksad muutusid kõlapulkadeks, lehtedega-käbidega sai sahinat teha ja kividega trummi mängida.
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |