Vastlamatk Sibulasaartele.
» sulge foto
Ei ole eriti tavapärane, et vastlapäeval minnakse kevademärke otsima. On tore, et saame seda teha siinsamas koolimaja lähiümbruses. Tänased matkasellid on 1.-3.klassi õpilased ja õpetajad Katre ning Õnne. Giidiks on meie hea pargi- ja majahoidja õpetaja Anne.
Alustasime jalutuskäiku läbi meie vana koolimaja juurde kuuluva auväärt mõisapargi, kus oli ülesanne leida esimesi õitsejaid, aga selgus, et nii sarapuu, kui ka lepad on juba ära õitsenud.
Esimeseks „kevadekuulutajaks†pidasime verevat karikseent. Mõisapark läks üle lodumetsaks ja saime teada, miks on seal puudel nii suured väljaulatuvad juured.
Teekond jätkus üle lammikarjamaa. Lapsed oskavad ka kuivanud heinakõrtest rõõmu tunda. Varsti jõudsimegi Sibulasaartele- liivakõrgendikele, mille tekkelisus on seletatav jääajaaegsete pinnavormide kujunemisega. Püsiasukateks on siin rebased, keda võib lausa lõhna järgi ära tunda, rääkimata arvukatest koobastest.
Tagasiteel peatusime kohaliku tähtsusega keskkonnapuhastusjaamas, nimelt selgus, et kui keegi Vana- Kuustes tualetti kasutab, siis peab ta teadma, et tema jäägid maanduvad just selles paigas. Saime teada, mida kujutavad endast biotiigid ja miks sissevoolu koha peal on jää sulanud ja vesi vahutab.
Jõudsime tagasi parki ja viimased leiud pärinevad sealt. Milline tigu on Eesti suurim? Meie pargis on ta olemas, aga kuidas ta siia sai, ei tohi me valjusti rääkida, sest vahel teevad inimesed kogemata asju, mis on keelatud.
Ei jäänud ka vastlaliug tegemata, oma mõisapargi tiigijääl sai see ka tehtud.
Sööklas ootas meid mõistagi……
….. hernesupp, vastlakuklid ja soe tee.
Vastlapäeval võib ka ilma lumeta tore olla, aga kõige vahvam oli see avastus, et siinsamas
2 km raadiuses on nii palju õppida, põnevat leida ja selleks ei pea tunde bussiga sõitma,
huvitavat ja õpetlikku võib leida ka koduümbrusest.
Aitäh meie õpetaja Annele, kes selle kõik kätte näitas ja samuti Vellavere looduskeskusele, kes oma matkaideega meile tõuke andis.
04.03.2014 Vana- Kuustes
Alustasime jalutuskäiku läbi meie vana koolimaja juurde kuuluva auväärt mõisapargi, kus oli ülesanne leida esimesi õitsejaid, aga selgus, et nii sarapuu, kui ka lepad on juba ära õitsenud.
Esimeseks „kevadekuulutajaks†pidasime verevat karikseent. Mõisapark läks üle lodumetsaks ja saime teada, miks on seal puudel nii suured väljaulatuvad juured.
Teekond jätkus üle lammikarjamaa. Lapsed oskavad ka kuivanud heinakõrtest rõõmu tunda. Varsti jõudsimegi Sibulasaartele- liivakõrgendikele, mille tekkelisus on seletatav jääajaaegsete pinnavormide kujunemisega. Püsiasukateks on siin rebased, keda võib lausa lõhna järgi ära tunda, rääkimata arvukatest koobastest.
Tagasiteel peatusime kohaliku tähtsusega keskkonnapuhastusjaamas, nimelt selgus, et kui keegi Vana- Kuustes tualetti kasutab, siis peab ta teadma, et tema jäägid maanduvad just selles paigas. Saime teada, mida kujutavad endast biotiigid ja miks sissevoolu koha peal on jää sulanud ja vesi vahutab.
Jõudsime tagasi parki ja viimased leiud pärinevad sealt. Milline tigu on Eesti suurim? Meie pargis on ta olemas, aga kuidas ta siia sai, ei tohi me valjusti rääkida, sest vahel teevad inimesed kogemata asju, mis on keelatud.
Ei jäänud ka vastlaliug tegemata, oma mõisapargi tiigijääl sai see ka tehtud.
Sööklas ootas meid mõistagi……
….. hernesupp, vastlakuklid ja soe tee.
Vastlapäeval võib ka ilma lumeta tore olla, aga kõige vahvam oli see avastus, et siinsamas
2 km raadiuses on nii palju õppida, põnevat leida ja selleks ei pea tunde bussiga sõitma,
huvitavat ja õpetlikku võib leida ka koduümbrusest.
Aitäh meie õpetaja Annele, kes selle kõik kätte näitas ja samuti Vellavere looduskeskusele, kes oma matkaideega meile tõuke andis.
04.03.2014 Vana- Kuustes
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |