Fotojaht "Kevademärgid"
» sulge foto
Siis, kui kolmas veerand hakkas meie pisikeses Konguta Kooli 1. klassis lõppema, otsustasime koos õpetajaga välja kevadet otsima minna.
Hommikul kooli tulles on õhus tunda juba pisut kevadehõngu. Päeval päike sulatab nii kenasti, linnudki laulavad rõõmsalt. Patt oleks kevademärke aknast vaadata.
Õpetaja andis lastele paari peale kaasa fotoaparaadid. Kui aus olla oli see mõnel lapsel päris esimene kord, kui ise pildistada sai, seevastu osad lapsed suumisid ja otsisid fotografeerimise objekte nii lume alt kui lume pealt.
Ega siis muud midagi kui riided selga ja välja. Õues tervitas meid ilus päikesepaiste, mis lumelt vastu kiirgas. Seadsime sammud oma kooli juures olevasse männikusse, mis on kohalikel lastel risti-põiki läbi rännatud, kuid kaugemate laste jaoks uus ja huvitav.
Piltide püüdmine algas juba koolimaja ees, kus said pildile lipud masti otsas, kivid ja poriloigud.
Metsa jõudes seisatasime igal sammul, et kevadet oma objektiivi püüda. Tore oli ka see, et pidi õppima fotoaparaati kaaslasega jagama, iga grupp leidis selleks oma mooduse. Osad tegid pilte rangelt korda-mööda teised pildistasid kolme või viie pildi kaupa, nii õppisime koos paarilisega töötama.
Lumes mütates leidsime metsa alt välja sulanud rohtu, sammalt, päikse käes kiirgavat lund, loomajälgi, jääkristalle, sõpru mingit huvitava objekti lähedalt pildistamas ja muid põnevaid asju. Männikust välja jõudes tegime tiiru ka küla vahel. Nägime pisikesi pungi õunapuul, päikese käes peesitavat kassi, koera koos perenaisega jalutuskäigul, sulanud lumememme, pragudega lumevalle, lindudest maha jäänud seemnekoori, jääpurikaid lumevallide sees rippumas, valgust ja varju, jääd porilompidel.
Tagasi kooli jõudes tõmbas õpetaja pildid kohe arvutisse, nii saime neid koos vaadata ja arutleda selle üle, mis on oluline pildistamise juures, kuidas ühte või teist asja parandada, millised ikkagi on need kevademärgid, mis tegelikult meie objektiivide ette jäid.
Leppisime ühiselt kokku, et sellised pildistamisretki hakkame tegema ülenädala loodusõpetuse tundides, et mitte õppida ainult õpikutarkusi, vaid neid ise oma silma, kõrva, nina ja käega kogedes.
Hommikul kooli tulles on õhus tunda juba pisut kevadehõngu. Päeval päike sulatab nii kenasti, linnudki laulavad rõõmsalt. Patt oleks kevademärke aknast vaadata.
Õpetaja andis lastele paari peale kaasa fotoaparaadid. Kui aus olla oli see mõnel lapsel päris esimene kord, kui ise pildistada sai, seevastu osad lapsed suumisid ja otsisid fotografeerimise objekte nii lume alt kui lume pealt.
Ega siis muud midagi kui riided selga ja välja. Õues tervitas meid ilus päikesepaiste, mis lumelt vastu kiirgas. Seadsime sammud oma kooli juures olevasse männikusse, mis on kohalikel lastel risti-põiki läbi rännatud, kuid kaugemate laste jaoks uus ja huvitav.
Piltide püüdmine algas juba koolimaja ees, kus said pildile lipud masti otsas, kivid ja poriloigud.
Metsa jõudes seisatasime igal sammul, et kevadet oma objektiivi püüda. Tore oli ka see, et pidi õppima fotoaparaati kaaslasega jagama, iga grupp leidis selleks oma mooduse. Osad tegid pilte rangelt korda-mööda teised pildistasid kolme või viie pildi kaupa, nii õppisime koos paarilisega töötama.
Lumes mütates leidsime metsa alt välja sulanud rohtu, sammalt, päikse käes kiirgavat lund, loomajälgi, jääkristalle, sõpru mingit huvitava objekti lähedalt pildistamas ja muid põnevaid asju. Männikust välja jõudes tegime tiiru ka küla vahel. Nägime pisikesi pungi õunapuul, päikese käes peesitavat kassi, koera koos perenaisega jalutuskäigul, sulanud lumememme, pragudega lumevalle, lindudest maha jäänud seemnekoori, jääpurikaid lumevallide sees rippumas, valgust ja varju, jääd porilompidel.
Tagasi kooli jõudes tõmbas õpetaja pildid kohe arvutisse, nii saime neid koos vaadata ja arutleda selle üle, mis on oluline pildistamise juures, kuidas ühte või teist asja parandada, millised ikkagi on need kevademärgid, mis tegelikult meie objektiivide ette jäid.
Leppisime ühiselt kokku, et sellised pildistamisretki hakkame tegema ülenädala loodusõpetuse tundides, et mitte õppida ainult õpikutarkusi, vaid neid ise oma silma, kõrva, nina ja käega kogedes.
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |