Loodusmatk Vitipalu matkarajal
» sulge foto
Loodusmatk Vitipalu matkarajal.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, millest meie matk üldse alguse sai.
Nimelt olime me loodusõpetuse tunnis juba pikemat aega maismaataimi õppinud. Olime vaadelnud erinevate puude ja põõsaste oksi, lehti ja vilju. Saanud teada, mis vahe on okaspuul ja lehtpuul. Õppinud selgeks puude ja põõsaste erinevad osad Kindlaks teinud mille poolest erineb puu põõsast ja põõsas omakorda puhmast. JNE
Nüüd oligi paras aeg kõike õpitut kinnistada ja kindlasti veel midagi juurde ka õppida. Ja kus oleks seda parem teha kui metsas matkates. Et asi vahvam oleks valisime endale VVVS kodulehelt sobiva matkarja - „Ürgorust vaatetornini“. See on jalgsimatk Vitipalu kõige kaunima ja vaheldusrikkama reljeefiga maastikul, kus matkaja teele jäävad ainulaadne ja omapärane maastik ning Tartumaa kõrgeim vaatetorn.
Matka päevaks sai 16. oktoober 2007 a. Mõned päevad varem teavitas õpetaja meid töölehetede olemasolust, mis tuleb matka lõppedes täita. Samuti andis ta soovitusi riietumiseks ja vestles meiega käitumisest metsas ja bussis.
Lõpuks ometi jõudis kätte matkapäev. Buss viis meid kokkulepitud kohta, kus saime kokku retkejuhiga. Ennem veel kui matkarjale suundusime, rääkisime ja leppisime kokku reeglid, kuidas metsas ja matkarajal käituda.Pisukesele teooriale järgnesid vahvad tutvumismängud. Esimeses mängus pidi igaüks valima endale ühe puu või põõsa nimetuse ja selle abil end tudvustama. Teised mängud oli tähelepanu ja nutikuse prooviks.
Soojendus tehtud, algas retk matkarajal. Giid ees, meie riburada järel. Me ei tormanud ummisjalu metsa poole, vaid kuulasime igal sammul giidi seletusi ja tähelepanekuid.
Esimene peatus: Retkejuhil oli ettevalmistatud üks väga lahe mäng. Nimelt oli metsas teatud territooriumile erinevate puude/põõsaste külge riputatud erivärvi pliiatsid.Näiteks vahtra külge punane pliiats, kuuse külge roheline jne. Lastele jagati paari peale lehekesed, kus olid kirjas erinevad puude ja põõsaste nimetused. Tuli leida puu, mille küljes ripub värvipliiats, leida nimekirjast vastava puu/põõsa nimetus ja kritseldada selle nimetuse taha õige värvilaik. Oi, kus sai metsaalune siginat-saginat täis. Otsimislusti ja avastamist jätkus kõigile ning peagi täitusid kõikide paaride nimekirjad värvilaikudega. Muidugi järgnes ka tehtule kontroll.
Teine peatus: Künkanõlvu pidi üles ja alla liikudes jõudsime väikse maalilise Viti järve äärde.Viti järv on üks Vitipalu umbjärvedest. Giid pajatas meile ka selle järve tekkimise loo. Siis jagasime endid väikestesse rühmadesse, et minna sammaldunud purdele. Purde õõtsikul liikudes tundsime, kuidas maa jalge all üha tõusis ja vajus. Nii põnev!
Kolmas peatus: Jõudsime puudeni , mille okste küljes rippusid habesamblikud ja saime teada, et siin metsas on väga puhas õhk.
Meie matkaradade äärde jäi ka metsakuklaste uhkeid kuhilaid. Ja muidugi seened, eriti torkasid silma punased kärbseseened. Veel võis näha mustikavarsi ja jänesekapsast, sõstrapõõsaid ja sinilillelehti.
Neljas peatus: Künka otsas asetsev/toretsev soolasammas metsloomadele.Saime teada, miks sammas loomadele vajalik on.Retkejuht poetas selle alla mõned õunad ka. Küllap ikka selleks, et peale soolase söömist ka midagi magusat näksata oleks.
Viies peatus: Ikka mööda matkarada üles vantsides ja alla lipates jõudsime vaatetornini. Kahjuks või õnneks otsustasime sinna otsa mitte ronida. Põhjus: märjad ja kõrged astmed, ning meie kiired ja lühikesed jalad. Lubasime suuremaks sirguda ja siis kindlasti vaatetornis ära käia.
Kuues peatus:Käbi viskamise võistlus. Mõne meetri kaugusel tabatavast postist tuli viske asend sisse võtta, siis sihtida ja viuhh! Kui tabasid posti, said auhinna.
Ikka edasi rühkides jõudsime oma viimasesse peatuspaika. Meie ees avanes maaliline vaade... .
Seitsmes peatus: Elva ürgoru liivapaljand, mille orus voolab Elva jõgi. Üle oru laiutab unustamatu vaade ümbrusele. Ahh! Nüüd võis rahus paljandi peal end mugavalt istuma seada, otsida välja oma kalli ema tehtud võileivad, ja neid vaikselt nosides nautida Eestimaa looduse ilu.
Nüüd olen ma ausalt kõik kirja pannud nii nagu oli ja kokkuvõtteks võin öelda, et kogu retk oli suurepäraselt läbi viidud. Mina ja lapsed jäime väga rahule. Kui enne matka mõni sell veel teatas, et teda ei saa metsas miski üllatada, siis matka lõppedes pidi ta vastupidist tõdema. Mets üllatab meid alati - positiivselt, ma mõtlen.
PS! Kogu lugu koos töölehtedega lastele, laste joonistustega ja fotodega saadetud ka posti teel.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, millest meie matk üldse alguse sai.
Nimelt olime me loodusõpetuse tunnis juba pikemat aega maismaataimi õppinud. Olime vaadelnud erinevate puude ja põõsaste oksi, lehti ja vilju. Saanud teada, mis vahe on okaspuul ja lehtpuul. Õppinud selgeks puude ja põõsaste erinevad osad Kindlaks teinud mille poolest erineb puu põõsast ja põõsas omakorda puhmast. JNE
Nüüd oligi paras aeg kõike õpitut kinnistada ja kindlasti veel midagi juurde ka õppida. Ja kus oleks seda parem teha kui metsas matkates. Et asi vahvam oleks valisime endale VVVS kodulehelt sobiva matkarja - „Ürgorust vaatetornini“. See on jalgsimatk Vitipalu kõige kaunima ja vaheldusrikkama reljeefiga maastikul, kus matkaja teele jäävad ainulaadne ja omapärane maastik ning Tartumaa kõrgeim vaatetorn.
Matka päevaks sai 16. oktoober 2007 a. Mõned päevad varem teavitas õpetaja meid töölehetede olemasolust, mis tuleb matka lõppedes täita. Samuti andis ta soovitusi riietumiseks ja vestles meiega käitumisest metsas ja bussis.
Lõpuks ometi jõudis kätte matkapäev. Buss viis meid kokkulepitud kohta, kus saime kokku retkejuhiga. Ennem veel kui matkarjale suundusime, rääkisime ja leppisime kokku reeglid, kuidas metsas ja matkarajal käituda.Pisukesele teooriale järgnesid vahvad tutvumismängud. Esimeses mängus pidi igaüks valima endale ühe puu või põõsa nimetuse ja selle abil end tudvustama. Teised mängud oli tähelepanu ja nutikuse prooviks.
Soojendus tehtud, algas retk matkarajal. Giid ees, meie riburada järel. Me ei tormanud ummisjalu metsa poole, vaid kuulasime igal sammul giidi seletusi ja tähelepanekuid.
Esimene peatus: Retkejuhil oli ettevalmistatud üks väga lahe mäng. Nimelt oli metsas teatud territooriumile erinevate puude/põõsaste külge riputatud erivärvi pliiatsid.Näiteks vahtra külge punane pliiats, kuuse külge roheline jne. Lastele jagati paari peale lehekesed, kus olid kirjas erinevad puude ja põõsaste nimetused. Tuli leida puu, mille küljes ripub värvipliiats, leida nimekirjast vastava puu/põõsa nimetus ja kritseldada selle nimetuse taha õige värvilaik. Oi, kus sai metsaalune siginat-saginat täis. Otsimislusti ja avastamist jätkus kõigile ning peagi täitusid kõikide paaride nimekirjad värvilaikudega. Muidugi järgnes ka tehtule kontroll.
Teine peatus: Künkanõlvu pidi üles ja alla liikudes jõudsime väikse maalilise Viti järve äärde.Viti järv on üks Vitipalu umbjärvedest. Giid pajatas meile ka selle järve tekkimise loo. Siis jagasime endid väikestesse rühmadesse, et minna sammaldunud purdele. Purde õõtsikul liikudes tundsime, kuidas maa jalge all üha tõusis ja vajus. Nii põnev!
Kolmas peatus: Jõudsime puudeni , mille okste küljes rippusid habesamblikud ja saime teada, et siin metsas on väga puhas õhk.
Meie matkaradade äärde jäi ka metsakuklaste uhkeid kuhilaid. Ja muidugi seened, eriti torkasid silma punased kärbseseened. Veel võis näha mustikavarsi ja jänesekapsast, sõstrapõõsaid ja sinilillelehti.
Neljas peatus: Künka otsas asetsev/toretsev soolasammas metsloomadele.Saime teada, miks sammas loomadele vajalik on.Retkejuht poetas selle alla mõned õunad ka. Küllap ikka selleks, et peale soolase söömist ka midagi magusat näksata oleks.
Viies peatus: Ikka mööda matkarada üles vantsides ja alla lipates jõudsime vaatetornini. Kahjuks või õnneks otsustasime sinna otsa mitte ronida. Põhjus: märjad ja kõrged astmed, ning meie kiired ja lühikesed jalad. Lubasime suuremaks sirguda ja siis kindlasti vaatetornis ära käia.
Kuues peatus:Käbi viskamise võistlus. Mõne meetri kaugusel tabatavast postist tuli viske asend sisse võtta, siis sihtida ja viuhh! Kui tabasid posti, said auhinna.
Ikka edasi rühkides jõudsime oma viimasesse peatuspaika. Meie ees avanes maaliline vaade... .
Seitsmes peatus: Elva ürgoru liivapaljand, mille orus voolab Elva jõgi. Üle oru laiutab unustamatu vaade ümbrusele. Ahh! Nüüd võis rahus paljandi peal end mugavalt istuma seada, otsida välja oma kalli ema tehtud võileivad, ja neid vaikselt nosides nautida Eestimaa looduse ilu.
Nüüd olen ma ausalt kõik kirja pannud nii nagu oli ja kokkuvõtteks võin öelda, et kogu retk oli suurepäraselt läbi viidud. Mina ja lapsed jäime väga rahule. Kui enne matka mõni sell veel teatas, et teda ei saa metsas miski üllatada, siis matka lõppedes pidi ta vastupidist tõdema. Mets üllatab meid alati - positiivselt, ma mõtlen.
PS! Kogu lugu koos töölehtedega lastele, laste joonistustega ja fotodega saadetud ka posti teel.