Lüllemäe põhikooli loodus- ja matkaringi talimatk 9-10 märts 2013
» sulge foto
Krõbedalt külma, kuid päikeselise 9.märtsi hommikul, kui enamus inimesi soojas toas mõnules, pakkis julge matkaseltskond koolimajas oma varustust, et kahepäevasele suusamatkale suunduda. Matkajateks olid üksteist Lüllemäe põhikooli 1- 4 klassi õpilast:
1. klassist: Jaak, Jaanus, Endel, Eron, Ahti
2. klassist: Hava
3. klassist: Piia-Mari, Uku
4. klassist: Hades, Kaspar, Markus
Lüllemäe kooli vilistlane: Joel
Lastega ööbisid metsas kolm täiskasvanut pluss üks koer.
Marsruudiks Karula rahvuspargi põhjapiir Rimmist-Lüllemäele: 21 kilomeetrit mägist, metsast, soist ja kobraste poolt kujundatud maastikku. Ilmaoludeks: päeval -5 ja öösel -20ºC.
Varakevadine lumekoorik kannab suusatajat üle soode, rabade ja kobraste poolt üleujutatud alade ilma suurema vaevata. Teist nii sobilikku aastaaega seda kõike uurima minna polegi. Seetõttu võeti ette kohe pikem matk, et loodust ning loomulikult ka kaaslasi ja iseennast, paremini tundma õppida. Pakkimine võttis üksjagu aega – kaasa tuli võtta soojad riided, söök, magamiskotid, suur telk ja telgiahi. Kõik see varustus jagati vastavalt võimetele laiali.
Algus oli raske. Vaatamata sellele, et koolis iganädalaselt suusatamist harjutatakse, oli seljakotiga Karula kuplitel suusatamine ja nendega läbi võsa ronimine ning mätastel turnimine hoopis teine asi. Vaatamata krõbedale külmale olid lumealused vooluveekogud kohati ka vesised ning nii mõnigi kraaviületus tõi endaga kaasa ootamatusi.
Kui matka algul ei tundunud kott üldse raske, siis mida aeg edasi, seda raskemaks see muutus. Ebamugavused ununesid aga kohe, kui ees terendas järjekordne pikk laskumine jääkoorikuga kaetud kuplilt või leiti vahtra küljest vahtramahlapurikas. Kuigi talviselt karge ning lumi üle põlve, otsiti usinasti kevade märke – pajuurbasid ja päikesesulatatud mäenõlvasid. Suunda hoiti päikese järgi orienteerudes või maastikumärke lugedes. Aeg-ajalt kattusid rajad metskitse, põdra või metssigade omaga.
Päikeseloojangu eel jõuti kauaoodatud laagripaika. Ei tähendanud see aga puhkust, vaid tuli hakata tööd tegema – telgikoha lumi tallata, kuuseokstest soe vundament ehitada, telk püsti, ahi sisse ja telgist ohutusse kaugusesse lõke - toidu valmistamiseks. Päevased kogemused sooja saamiseks olid lastele õpetanud, et kõige paremini saab sooja liigutades - kes täitis ämbreid lumega, et õhtusööki keetma hakata, kes tegi puid või osales telgi püstitamisel. Pimeduse saabudes visati väsinuna pehmele lumesohvale lõkke ümber ja lasti tatrapudrul hea maitsta.
Enda lõkke ääres soojendamine on käreda pakasega keeruline - kui üks külg soojas siis teine ikka külmetab. Seetõttu pikalt ilmaga ei võideldud, vaid poeti magamiskotti ja uinuti külma käes paukuvate puude saatel.
Hommik oli külm ja liigutada tuli kiiresti - soojast magamiskotist välja, riided selga kiirelt lõke üles ja toit valmima; kokku panna telk, magamiskotid ning kuuseokstele rippuma jäänud jääklotsiks muutunud sokid. Seisma jääda ei saanud. Kõigest hoolimata jäätusid saapad ja sõrmed hakkasid külmetama, nii et ei jäänud muud üle kui puder kõhtu, tee termosesse, kott selga ja kiirelt minekut. Vaevalt pool tundi hiljem visati juba üleliigsed riided seljast, sest liikumisest saadud soe oli kontidesse jõudnud. Kevadtalvise maastiku nautimine jätkus rõõmu ja lustiga: Patupera suusakuurort – hunnitud vaated ja uhked laskumised inimtühjades paikades; kobraste paradiis, kuhu ühelgi teisel aastaajal kuiva jalaga ei jõua ja palju muud.
Enne päikeseloojangut jõudis väsinud, kuid rahulolev ennastületanud seltskond Lüllemäele - matka lõpp-punkti. Pealehakkamisest Lüllemäe kooli matkasellidel juba puudu ei tule - veel enne matka lõppu pakiti juttudes juba järgmise matka seljakotti.
1. klassist: Jaak, Jaanus, Endel, Eron, Ahti
2. klassist: Hava
3. klassist: Piia-Mari, Uku
4. klassist: Hades, Kaspar, Markus
Lüllemäe kooli vilistlane: Joel
Lastega ööbisid metsas kolm täiskasvanut pluss üks koer.
Marsruudiks Karula rahvuspargi põhjapiir Rimmist-Lüllemäele: 21 kilomeetrit mägist, metsast, soist ja kobraste poolt kujundatud maastikku. Ilmaoludeks: päeval -5 ja öösel -20ºC.
Varakevadine lumekoorik kannab suusatajat üle soode, rabade ja kobraste poolt üleujutatud alade ilma suurema vaevata. Teist nii sobilikku aastaaega seda kõike uurima minna polegi. Seetõttu võeti ette kohe pikem matk, et loodust ning loomulikult ka kaaslasi ja iseennast, paremini tundma õppida. Pakkimine võttis üksjagu aega – kaasa tuli võtta soojad riided, söök, magamiskotid, suur telk ja telgiahi. Kõik see varustus jagati vastavalt võimetele laiali.
Algus oli raske. Vaatamata sellele, et koolis iganädalaselt suusatamist harjutatakse, oli seljakotiga Karula kuplitel suusatamine ja nendega läbi võsa ronimine ning mätastel turnimine hoopis teine asi. Vaatamata krõbedale külmale olid lumealused vooluveekogud kohati ka vesised ning nii mõnigi kraaviületus tõi endaga kaasa ootamatusi.
Kui matka algul ei tundunud kott üldse raske, siis mida aeg edasi, seda raskemaks see muutus. Ebamugavused ununesid aga kohe, kui ees terendas järjekordne pikk laskumine jääkoorikuga kaetud kuplilt või leiti vahtra küljest vahtramahlapurikas. Kuigi talviselt karge ning lumi üle põlve, otsiti usinasti kevade märke – pajuurbasid ja päikesesulatatud mäenõlvasid. Suunda hoiti päikese järgi orienteerudes või maastikumärke lugedes. Aeg-ajalt kattusid rajad metskitse, põdra või metssigade omaga.
Päikeseloojangu eel jõuti kauaoodatud laagripaika. Ei tähendanud see aga puhkust, vaid tuli hakata tööd tegema – telgikoha lumi tallata, kuuseokstest soe vundament ehitada, telk püsti, ahi sisse ja telgist ohutusse kaugusesse lõke - toidu valmistamiseks. Päevased kogemused sooja saamiseks olid lastele õpetanud, et kõige paremini saab sooja liigutades - kes täitis ämbreid lumega, et õhtusööki keetma hakata, kes tegi puid või osales telgi püstitamisel. Pimeduse saabudes visati väsinuna pehmele lumesohvale lõkke ümber ja lasti tatrapudrul hea maitsta.
Enda lõkke ääres soojendamine on käreda pakasega keeruline - kui üks külg soojas siis teine ikka külmetab. Seetõttu pikalt ilmaga ei võideldud, vaid poeti magamiskotti ja uinuti külma käes paukuvate puude saatel.
Hommik oli külm ja liigutada tuli kiiresti - soojast magamiskotist välja, riided selga kiirelt lõke üles ja toit valmima; kokku panna telk, magamiskotid ning kuuseokstele rippuma jäänud jääklotsiks muutunud sokid. Seisma jääda ei saanud. Kõigest hoolimata jäätusid saapad ja sõrmed hakkasid külmetama, nii et ei jäänud muud üle kui puder kõhtu, tee termosesse, kott selga ja kiirelt minekut. Vaevalt pool tundi hiljem visati juba üleliigsed riided seljast, sest liikumisest saadud soe oli kontidesse jõudnud. Kevadtalvise maastiku nautimine jätkus rõõmu ja lustiga: Patupera suusakuurort – hunnitud vaated ja uhked laskumised inimtühjades paikades; kobraste paradiis, kuhu ühelgi teisel aastaajal kuiva jalaga ei jõua ja palju muud.
Enne päikeseloojangut jõudis väsinud, kuid rahulolev ennastületanud seltskond Lüllemäele - matka lõpp-punkti. Pealehakkamisest Lüllemäe kooli matkasellidel juba puudu ei tule - veel enne matka lõppu pakiti juttudes juba järgmise matka seljakotti.
 |  |  |  |
 |