Lepatriinud iisaku loodusrajal
» sulge foto
Lepatriinud Iisaku loodusrajal
Vaatamata külmadele öödele, on päevasel ajal õhus tunda juba varakevade lõhna. Päike soojendab aina rohkem, päev on muutunud pikemaks ja lindude kevadist siristamist on iga päev kuulda. Just sellisel ajal võttis Lepatriinu lasteaia väike pere nõuks sõita Iisakus, kus looduskeskuse lahke pere tegi lastele vahva matka Iisaku loodusrajal. Ja seal oli, mida märgata, vaadata, uurida ning õppida!
Peale hommikusööki tuli lasteaia maja ette suur ja mugav buss, mis poole tunniga toimetas lapsed Iisakusse, kus meid võtsid vastu Iisaku looduskeskuse toredad naised Heldi ja Anne-Ly. Lapsed jaotati kahte rühma, et metsas oleks parem liikuda. Suure tee pealt sukeldusime kohe lumisesse metsa. Küll seal oli ilus ja vaikne! Lapsed kuulasid hea meelega vaikust, mis tegelikult, nagu selgus, ei olnudki päris vaikus – kuulsime laulmas vähemalt kolme erinevat linnukest. Matkajuht Anne-Ly selgitas lastele, et linnud on juba kevadeks valmis ning nemad teavad ka ilma kalendrita, et kevad on kohe-kohe ukse ees. Teavad nad aga seda pikenenud päeva ja suurenenud päiksesvalgust ning -soojust märgates. Peale selle, said lapsed teada, et kassikakk teeb oma pesa sipelgapesasse.
Talvises metsas oli palju erinevaid jälgi. Koos matkajuhiga märkasime me jänese, orava ja kähriku jälgi. Ka koera jäljed olid lumel. Lapsed said teada, et tegelikult ei tohiks metsa koeri jooksutama tulla, kuna koerad võivad segada metsaelanikel rahulikult elada. Väga huvitav oli lastel teada saada, kuidas kährikud ohu korral oskavad teeselda surnuks olemist. Matkajuht näitas väikestele matkajatale ka jänese ja kähriku nahka. Teise matkajuhiga liikunud lapsed said oma silmaga näha ja katsuda rebase ja nirgi nahkasid ning neil õnnestus ka oravat metsas näha.
Kui linnulaul oli kuulatud, jäljed lumelt leitud ning huvitavad lood metsloomade elust kuuldud, liikusime läbi metsa edasi ning jõudsiume endalegi märkamatult künka otsa, mis osutus kõige kõrgemaks looduslikuks künkaks Ida-Virumaal. Matkajuht rääkis, kuidas see küngas ja üldse Iisaku maastik on tekkinud ning mis seos on sellel huvitaval maastikul jääajaga. Künkalt oli hea alustada mängu "Kitsetall ja hundid." Mäng õpetas lastele vargsi hiilimist, vaikselt liikumist ja tähelepanelikkust ning lasi liikuda, mis oli eriti tähtis, sest väljas oli päris krõbe pakane. Mängides jõudsime Iisaku vaatetorni juurde, kuid kahjuks ronida selle otsa ei saanud, kuna trepiastmed olid kaetud jää ja paksu lumega ning väga libedad. Matka lõpetasime andes lubaduse, et tuleme kindlasti Iisakusse tagasi järgmisel aastaajal, kui mets on sootuks teistsugune ja ka vaatetorni saab ronida, et oma silmaga näha loodust linnulennu kõrguselt.
Lapsed rääkisid matkast :
Edana (6): "Kõige vahvamad olid need nahad – jänku ja kähriku omad. Nii pehmed! Aga kahju, et see jänku polnud ettevaatlik ja auto alla jäi. Nüüd on temast alles ainult ilus valge nahk."
Gertrud (7): Mulle jäid kõige rohkem meelde need jäljed lumel. Ja jänkud on nii targad, et hüppavad parem mööda teed, sest lumi on paks ja siis on raskem hüpata."
Ivan (6): "Kõige parem oli see hundi ja kitsetalle mäng. Suusaraja peale ei tohtinud astuda."
Vladislav (6): "Päris külm oli, varbad hakkasid natuke külmetama, aga huvitav oli ka.Karu selles metsas ei olnud."
Nikolai (6): "Ma arvasin, et me eksime metsas ära, aga jõudsime ikka bussi juurde tagasi. See tädi teadis teed hästi ja teadis kõike, mis metsas on."
Matk toimus 04.03.2013
Vaatamata külmadele öödele, on päevasel ajal õhus tunda juba varakevade lõhna. Päike soojendab aina rohkem, päev on muutunud pikemaks ja lindude kevadist siristamist on iga päev kuulda. Just sellisel ajal võttis Lepatriinu lasteaia väike pere nõuks sõita Iisakus, kus looduskeskuse lahke pere tegi lastele vahva matka Iisaku loodusrajal. Ja seal oli, mida märgata, vaadata, uurida ning õppida!
Peale hommikusööki tuli lasteaia maja ette suur ja mugav buss, mis poole tunniga toimetas lapsed Iisakusse, kus meid võtsid vastu Iisaku looduskeskuse toredad naised Heldi ja Anne-Ly. Lapsed jaotati kahte rühma, et metsas oleks parem liikuda. Suure tee pealt sukeldusime kohe lumisesse metsa. Küll seal oli ilus ja vaikne! Lapsed kuulasid hea meelega vaikust, mis tegelikult, nagu selgus, ei olnudki päris vaikus – kuulsime laulmas vähemalt kolme erinevat linnukest. Matkajuht Anne-Ly selgitas lastele, et linnud on juba kevadeks valmis ning nemad teavad ka ilma kalendrita, et kevad on kohe-kohe ukse ees. Teavad nad aga seda pikenenud päeva ja suurenenud päiksesvalgust ning -soojust märgates. Peale selle, said lapsed teada, et kassikakk teeb oma pesa sipelgapesasse.
Talvises metsas oli palju erinevaid jälgi. Koos matkajuhiga märkasime me jänese, orava ja kähriku jälgi. Ka koera jäljed olid lumel. Lapsed said teada, et tegelikult ei tohiks metsa koeri jooksutama tulla, kuna koerad võivad segada metsaelanikel rahulikult elada. Väga huvitav oli lastel teada saada, kuidas kährikud ohu korral oskavad teeselda surnuks olemist. Matkajuht näitas väikestele matkajatale ka jänese ja kähriku nahka. Teise matkajuhiga liikunud lapsed said oma silmaga näha ja katsuda rebase ja nirgi nahkasid ning neil õnnestus ka oravat metsas näha.
Kui linnulaul oli kuulatud, jäljed lumelt leitud ning huvitavad lood metsloomade elust kuuldud, liikusime läbi metsa edasi ning jõudsiume endalegi märkamatult künka otsa, mis osutus kõige kõrgemaks looduslikuks künkaks Ida-Virumaal. Matkajuht rääkis, kuidas see küngas ja üldse Iisaku maastik on tekkinud ning mis seos on sellel huvitaval maastikul jääajaga. Künkalt oli hea alustada mängu "Kitsetall ja hundid." Mäng õpetas lastele vargsi hiilimist, vaikselt liikumist ja tähelepanelikkust ning lasi liikuda, mis oli eriti tähtis, sest väljas oli päris krõbe pakane. Mängides jõudsime Iisaku vaatetorni juurde, kuid kahjuks ronida selle otsa ei saanud, kuna trepiastmed olid kaetud jää ja paksu lumega ning väga libedad. Matka lõpetasime andes lubaduse, et tuleme kindlasti Iisakusse tagasi järgmisel aastaajal, kui mets on sootuks teistsugune ja ka vaatetorni saab ronida, et oma silmaga näha loodust linnulennu kõrguselt.
Lapsed rääkisid matkast :
Edana (6): "Kõige vahvamad olid need nahad – jänku ja kähriku omad. Nii pehmed! Aga kahju, et see jänku polnud ettevaatlik ja auto alla jäi. Nüüd on temast alles ainult ilus valge nahk."
Gertrud (7): Mulle jäid kõige rohkem meelde need jäljed lumel. Ja jänkud on nii targad, et hüppavad parem mööda teed, sest lumi on paks ja siis on raskem hüpata."
Ivan (6): "Kõige parem oli see hundi ja kitsetalle mäng. Suusaraja peale ei tohtinud astuda."
Vladislav (6): "Päris külm oli, varbad hakkasid natuke külmetama, aga huvitav oli ka.Karu selles metsas ei olnud."
Nikolai (6): "Ma arvasin, et me eksime metsas ära, aga jõudsime ikka bussi juurde tagasi. See tädi teadis teed hästi ja teadis kõike, mis metsas on."
Matk toimus 04.03.2013
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |