Piusa jõge uurimas
» sulge foto
Piusa jõge uurimas
Tegime matkaplaanid juba varakult valmis ja jäime ootama sobivat ilma. Meie plaanide kohaselt pidi olema lund veel ainult natuke ja jõe kaldad enam vähem lumest vabad, et saaksime koos Piusa jõe veega võidu joosta,laevukesi ujutada,mõõta vee voolu kiirust, kraadida temperatuuri,mõõta jõe laiust, silla kõrgust ja laiust, saada infot jõe kohta,pildistada erilise kujuga puid ja lihtsalt niisama toredat kevadpäeva nautida.Ootasime ja ootasime, kuid ei jõudnudki ära oodata, ennem sai aeg otsa. Lõpuks otsustasime, et neljapäev, 28. märts on lausa viimane võimalus ja tore ka. Võib ennast piisavalt väsitada, koguni kolm puhkepäeva ees.Kahju vaid, et meie niigi väiksest seltskonnas olid puudu Getter ja Agnes. Nad olid haiged.
Päev algas koolis esitlusega. Rühmatööna olid valminud mõistekaardid Piusa jõe kohta. Saime teada, et jõgi algab Suure Munamäe lähistelt Plaani järvest, mis on 244 meetrit merepinnast kõrgemal. Kunagi oli jõel koguni peaaegu 100 vesiveskit olnud.Jõe pikkus on 108 kilomeetrit.Vesi on väga külm, sest sisse voolab väga palju allikaid. Jõe suurim laius 12-14 meetrit.Kohati on jõgi piiriks Venemaa ja Eestimaa vahel ja piiriks ka Eestimaa ja setumaa vahel.Peamine kala on harjus. Aga tema on looduskaitse all ja teda püüda ei tohi. Piusas elab ka forell.
Lugesime ette mustendid Piusa jõe tekkimise kohta, mis lastel olid kodus kirjutatud.
Siis otsisime jõe üles Eesti kaardilt. Kontrollisime üle, kas kaardimõõt ikka vastab tõele. Selleks paigutasime nöörijupi kaardile täpselt jõge mööda. Tegime kindlaks ka koha, kuhu me lähme.5. Klassi õpilased arvutasid, et ikka vastab küll.
Ja oligi aeg oma matkakotid üle vaadata. Igaks juhuks võtsime kaasa jäljeraamatud, lidude määraja. Veel pistsime kotti mõõdulindi, lõunasöögi, veepudelid ja matk võiski alata.
Ilm oli väga mõnus. Linnulaulu me minnes ei kuulnudki, küll aga leidsime tee äärest huvitavate kujudega puid. Tegime nendest pilte ja mõtlesime, et teeme kunagi koolis näituse.Maailma asjade üle arutledes olime märkamatult Piusa jõudnud.
Kõigepealt arutlesime, kus pool on lähe ja suue, kus asuvad Venemaa ja Võrumaa. Kordasime kõiki ilmakaari.
Siis asusime mõõtma. Kõigepealt mõõtsime silla laiuse ja kõrguse maapinnast. Arvutasime, mitu meetrit saab vesi tõusta, enne, kui silla minema viib.Jõe laiuseks saime 14,6 meetrit ja üllatus, üllatus. Koolis olime lugenud, et jõe suurim laius on 14 meetrit.Mõõtsime jõe servast 10 meetrit, et hiljem saaks arvutada vee voolu kiiruse.Lastel oli kodus valmis meisterdatud paadid ja purjekad. Osad olid kasutanud plastpudeleid, osad puitu ja puukoort. Kaasa oli võetud ka lihtsalt puu korpa. Enne laevukeste vette laskmist tegime neist pilti ka, sest need jäävad nüüd vetevanakese meelevalda.Henry hakkas meil kellameheks. Lükkasime 10 meetri raja alguses purjeka vette, Henri pani siis stopperi käima ning aeg läks kinni siis, kui purjekas oli ületanud finišijoone.Nii said kõik ükshaaval oma laevukesed teele saata. Kui algul paar poissi arvasid, et nad ikka ei taha laevukesest ilma jääda ja vaatavad lihtsalt, kuidas teistel läheb, siis varsti tekkis selline hasart, et teele saadeti kõik, mis kaasas oli. Üllatavalt olid purjekate ajad väga erinevad. Jäid vahemikku 22- 34 sekundit. Seda, kuib suur on jõe voolu kiirus hakkame me veel esmaspäeval matemaatika tunnis arvutama.
Arutlesime ja jõudsime järeldustele, et materjalid olid erinevad ja kui purjekas ümber pöördus ja purje osa vette jäi, oli takistus suurem.Siin oli meil natuke kurb, sest väga oleks tahtnud kallastel kõndida. Lumi oli aga nii paks, et oleks ulatunud üle põlve.Lubasime, et tuleme enne kooli lõppu tagasi ja selleks ajaks teeme väga palju laevukesi.
Siis märkasime , et meid on märgatud. Meie poole ujus pardi pere. Olime hästi vaikselt ja ootasime, kui lähedale nad tulevad. Roko sai nad pildile ka. Aga me ei osanud eriti vaikselt olla ja nad ei tulnudki väga lähedale.
Lehvitasime neile ja seadsime sammud Piusa koobaste poole.Ja siis läks meil jäljeraamatut vaja. Jäljed olid küll vanad, kuid Margarita tegi kindlaks, et need olid kitse jäljed. Mis tal küll raudteele asja võis olla, oleks huvitav teada.
Järgmine peatus oli metsatukas kunagi sakslastele kuulunud punkri juures. Piilusime sinna sisse ka.
Tee ääres nägime kivimürakatest müüri. Sinna olevat sakslased kunagi tahtnud laskemoonatehast ehitada. Tegid vundamendi valmis, aga siis oli sõda otsa lõppenud ja vundamendiks see jäigi.
Ja olimegi jõudnud Piusa koobaste juurde. Kuna jalad olid juba üsna väsinud, tegime kohe lõunapausi. Siis mängisime kalade mänge. Nii kordasime üle nii Piusas elavad klade liigid kuid kuna neist puudus tuli, siis ka järvedes elavad kalad.Lumekoorik oli nii kõva, et saime mängida ka jooksumänge. Laua peal oli lumevall kohe nii paks ja tugev, et kandis kõiki peal. Seal tegime pääsukest, kelle tulekut juba nii väga ootame. Siin olid kohe mitmed väga huvitava kujuga puud. Tegime kindlaks, kas puu taha on võimalik end täiesti ära peita. Osadel see ka õnnestus. Vaatasime ka, kas puu tüvel juba elusorganismegi leidub. Aga ilmselgelt veel väga vara.Ilmad ikka veel väga külmad.Puhanuna ja kosununa alustasime taas liikumist kodu suunas. Tegime peatuse veel karjääri serval. Ka talvine pilt on väga ilus.Koolini oli veel umbes 5 kilomeetrit. Tegelikult möödus ka see väga kiiresti.
Vaatamata sellele, et jalad olid kõigil väga väsinud ja etolime algul seadnud veidi teistsugused plaanid, oli väga tore päev.
Matkal käisid Henry, Alice, Jaan Rudolf, Roko Julius 3.klassist, Timo ja Margarita 5. Klassist ning õpetaja Kadri
Tegime matkaplaanid juba varakult valmis ja jäime ootama sobivat ilma. Meie plaanide kohaselt pidi olema lund veel ainult natuke ja jõe kaldad enam vähem lumest vabad, et saaksime koos Piusa jõe veega võidu joosta,laevukesi ujutada,mõõta vee voolu kiirust, kraadida temperatuuri,mõõta jõe laiust, silla kõrgust ja laiust, saada infot jõe kohta,pildistada erilise kujuga puid ja lihtsalt niisama toredat kevadpäeva nautida.Ootasime ja ootasime, kuid ei jõudnudki ära oodata, ennem sai aeg otsa. Lõpuks otsustasime, et neljapäev, 28. märts on lausa viimane võimalus ja tore ka. Võib ennast piisavalt väsitada, koguni kolm puhkepäeva ees.Kahju vaid, et meie niigi väiksest seltskonnas olid puudu Getter ja Agnes. Nad olid haiged.
Päev algas koolis esitlusega. Rühmatööna olid valminud mõistekaardid Piusa jõe kohta. Saime teada, et jõgi algab Suure Munamäe lähistelt Plaani järvest, mis on 244 meetrit merepinnast kõrgemal. Kunagi oli jõel koguni peaaegu 100 vesiveskit olnud.Jõe pikkus on 108 kilomeetrit.Vesi on väga külm, sest sisse voolab väga palju allikaid. Jõe suurim laius 12-14 meetrit.Kohati on jõgi piiriks Venemaa ja Eestimaa vahel ja piiriks ka Eestimaa ja setumaa vahel.Peamine kala on harjus. Aga tema on looduskaitse all ja teda püüda ei tohi. Piusas elab ka forell.
Lugesime ette mustendid Piusa jõe tekkimise kohta, mis lastel olid kodus kirjutatud.
Siis otsisime jõe üles Eesti kaardilt. Kontrollisime üle, kas kaardimõõt ikka vastab tõele. Selleks paigutasime nöörijupi kaardile täpselt jõge mööda. Tegime kindlaks ka koha, kuhu me lähme.5. Klassi õpilased arvutasid, et ikka vastab küll.
Ja oligi aeg oma matkakotid üle vaadata. Igaks juhuks võtsime kaasa jäljeraamatud, lidude määraja. Veel pistsime kotti mõõdulindi, lõunasöögi, veepudelid ja matk võiski alata.
Ilm oli väga mõnus. Linnulaulu me minnes ei kuulnudki, küll aga leidsime tee äärest huvitavate kujudega puid. Tegime nendest pilte ja mõtlesime, et teeme kunagi koolis näituse.Maailma asjade üle arutledes olime märkamatult Piusa jõudnud.
Kõigepealt arutlesime, kus pool on lähe ja suue, kus asuvad Venemaa ja Võrumaa. Kordasime kõiki ilmakaari.
Siis asusime mõõtma. Kõigepealt mõõtsime silla laiuse ja kõrguse maapinnast. Arvutasime, mitu meetrit saab vesi tõusta, enne, kui silla minema viib.Jõe laiuseks saime 14,6 meetrit ja üllatus, üllatus. Koolis olime lugenud, et jõe suurim laius on 14 meetrit.Mõõtsime jõe servast 10 meetrit, et hiljem saaks arvutada vee voolu kiiruse.Lastel oli kodus valmis meisterdatud paadid ja purjekad. Osad olid kasutanud plastpudeleid, osad puitu ja puukoort. Kaasa oli võetud ka lihtsalt puu korpa. Enne laevukeste vette laskmist tegime neist pilti ka, sest need jäävad nüüd vetevanakese meelevalda.Henry hakkas meil kellameheks. Lükkasime 10 meetri raja alguses purjeka vette, Henri pani siis stopperi käima ning aeg läks kinni siis, kui purjekas oli ületanud finišijoone.Nii said kõik ükshaaval oma laevukesed teele saata. Kui algul paar poissi arvasid, et nad ikka ei taha laevukesest ilma jääda ja vaatavad lihtsalt, kuidas teistel läheb, siis varsti tekkis selline hasart, et teele saadeti kõik, mis kaasas oli. Üllatavalt olid purjekate ajad väga erinevad. Jäid vahemikku 22- 34 sekundit. Seda, kuib suur on jõe voolu kiirus hakkame me veel esmaspäeval matemaatika tunnis arvutama.
Arutlesime ja jõudsime järeldustele, et materjalid olid erinevad ja kui purjekas ümber pöördus ja purje osa vette jäi, oli takistus suurem.Siin oli meil natuke kurb, sest väga oleks tahtnud kallastel kõndida. Lumi oli aga nii paks, et oleks ulatunud üle põlve.Lubasime, et tuleme enne kooli lõppu tagasi ja selleks ajaks teeme väga palju laevukesi.
Siis märkasime , et meid on märgatud. Meie poole ujus pardi pere. Olime hästi vaikselt ja ootasime, kui lähedale nad tulevad. Roko sai nad pildile ka. Aga me ei osanud eriti vaikselt olla ja nad ei tulnudki väga lähedale.
Lehvitasime neile ja seadsime sammud Piusa koobaste poole.Ja siis läks meil jäljeraamatut vaja. Jäljed olid küll vanad, kuid Margarita tegi kindlaks, et need olid kitse jäljed. Mis tal küll raudteele asja võis olla, oleks huvitav teada.
Järgmine peatus oli metsatukas kunagi sakslastele kuulunud punkri juures. Piilusime sinna sisse ka.
Tee ääres nägime kivimürakatest müüri. Sinna olevat sakslased kunagi tahtnud laskemoonatehast ehitada. Tegid vundamendi valmis, aga siis oli sõda otsa lõppenud ja vundamendiks see jäigi.
Ja olimegi jõudnud Piusa koobaste juurde. Kuna jalad olid juba üsna väsinud, tegime kohe lõunapausi. Siis mängisime kalade mänge. Nii kordasime üle nii Piusas elavad klade liigid kuid kuna neist puudus tuli, siis ka järvedes elavad kalad.Lumekoorik oli nii kõva, et saime mängida ka jooksumänge. Laua peal oli lumevall kohe nii paks ja tugev, et kandis kõiki peal. Seal tegime pääsukest, kelle tulekut juba nii väga ootame. Siin olid kohe mitmed väga huvitava kujuga puud. Tegime kindlaks, kas puu taha on võimalik end täiesti ära peita. Osadel see ka õnnestus. Vaatasime ka, kas puu tüvel juba elusorganismegi leidub. Aga ilmselgelt veel väga vara.Ilmad ikka veel väga külmad.Puhanuna ja kosununa alustasime taas liikumist kodu suunas. Tegime peatuse veel karjääri serval. Ka talvine pilt on väga ilus.Koolini oli veel umbes 5 kilomeetrit. Tegelikult möödus ka see väga kiiresti.
Vaatamata sellele, et jalad olid kõigil väga väsinud ja etolime algul seadnud veidi teistsugused plaanid, oli väga tore päev.
Matkal käisid Henry, Alice, Jaan Rudolf, Roko Julius 3.klassist, Timo ja Margarita 5. Klassist ning õpetaja Kadri
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |