Fotojaht Pühajärve matkarajal.
» sulge foto
Matka kogu tegevus on saadetud powerpondis meiliaadressile.
Meie kool asub Lõuna- Eesti väga kaunis kohas Otepääl. Oleme imetlenud oma kodukoha loodust kõikidel aastaaegadel. Seekord otsustasime klassiga ette võtta toreda varakevadise matka. Siirdusime Otepää matkarajale. Saime kätte toredad ülesanded, mida matka käigus läbida.
Tee ääres nägime huvitavaid loodusobjekte. Meie kliima maod ju päriselt ei ela, aga üks puu oli end päris maoks keeranud.
Mõned puud lausa rippusid õhus, toetudes vaid oma peenikestele jalgadele nagu baleriinid.
Salapärane koobas ,, lumepilvede“ all, paistab vaid valgus.
Päike on näinud palju vaeva, aga lumi ei taha mitte järele anda…
Kas päike on maale langenud või taas maaaluse koopa salapärane sissepääs…
Ka kõige väiksematest asjadest on looduses palju rõõmu. Hoolika vaatlemise käigus ei jäänud märkamata kõige väiksemgi okas või kuipalju osake loodusest mahub meie peopessa….
Õige loodusesõber peab meeles ka metsaelanikke. Kui rõõmsad on kitsed , kes leiavad metsast mõne kaseviha või linnukesed , kelle jaoks on lumel seemneterakesed.
Looduses ei käinud me ainult lahtiste silmadega. Meie kõrvad kuulsid erinevaid hääli loodusest ja nägu tundis päikesesoojust. Kõik selle, mida märkasime, joonistasime ka lumele.
Igaühel meist peaks olema puu, keda aegajalt kallistada ja mõelda, mida see puu tahaks meile küll sosistada.
Kindlasti ei jäänud meie matkarajal märkamata infotahvlid.
Inimene on alati nautinud looduse vaikust. Eks seepärast vanarahvaski kutsus tamme talumehe rauaks. Nii proovisime meiegi jõudu vana Pühajärve Sõjatammega. Temaga võtsid mõõtu meie 12 last.
Matka lõpus tegime matkateel kogutud looduslikest materjalidest toredaid kompositsioone. Nii vaatas meile peagi vastu muhe metsavana, minivariant püstkojast, igatseva pilguga okasjuukseline kivitüdruk.
See oli lihtsalt üks väga tore märtsikuu kahekümne kuues päev kooliaastast.
Meie kool asub Lõuna- Eesti väga kaunis kohas Otepääl. Oleme imetlenud oma kodukoha loodust kõikidel aastaaegadel. Seekord otsustasime klassiga ette võtta toreda varakevadise matka. Siirdusime Otepää matkarajale. Saime kätte toredad ülesanded, mida matka käigus läbida.
Tee ääres nägime huvitavaid loodusobjekte. Meie kliima maod ju päriselt ei ela, aga üks puu oli end päris maoks keeranud.
Mõned puud lausa rippusid õhus, toetudes vaid oma peenikestele jalgadele nagu baleriinid.
Salapärane koobas ,, lumepilvede“ all, paistab vaid valgus.
Päike on näinud palju vaeva, aga lumi ei taha mitte järele anda…
Kas päike on maale langenud või taas maaaluse koopa salapärane sissepääs…
Ka kõige väiksematest asjadest on looduses palju rõõmu. Hoolika vaatlemise käigus ei jäänud märkamata kõige väiksemgi okas või kuipalju osake loodusest mahub meie peopessa….
Õige loodusesõber peab meeles ka metsaelanikke. Kui rõõmsad on kitsed , kes leiavad metsast mõne kaseviha või linnukesed , kelle jaoks on lumel seemneterakesed.
Looduses ei käinud me ainult lahtiste silmadega. Meie kõrvad kuulsid erinevaid hääli loodusest ja nägu tundis päikesesoojust. Kõik selle, mida märkasime, joonistasime ka lumele.
Igaühel meist peaks olema puu, keda aegajalt kallistada ja mõelda, mida see puu tahaks meile küll sosistada.
Kindlasti ei jäänud meie matkarajal märkamata infotahvlid.
Inimene on alati nautinud looduse vaikust. Eks seepärast vanarahvaski kutsus tamme talumehe rauaks. Nii proovisime meiegi jõudu vana Pühajärve Sõjatammega. Temaga võtsid mõõtu meie 12 last.
Matka lõpus tegime matkateel kogutud looduslikest materjalidest toredaid kompositsioone. Nii vaatas meile peagi vastu muhe metsavana, minivariant püstkojast, igatseva pilguga okasjuukseline kivitüdruk.
See oli lihtsalt üks väga tore märtsikuu kahekümne kuues päev kooliaastast.