"Tere, kevad!"
» sulge foto
Matk "Tere, kevad!" toimus 22. märtsil. Ürituse eelõhtul vaatasime fotosid talvisest retkest metsa. Siis oli isegi keskpäeval hämar, ilm tuisune.
Kevadmatka hommikul lugesime ja arutlesime rühmas J. Oro luuletuse "Kevad" üle. Otsustasime omal nahal järele proovida kui muutlik on ilmastiku meel, kui jahe on õues tuul. Rühma aknast vaadatuna tundus ilm mõnus, kevadine. Panime riidesse ja õue!
Lasteaia ilmavaatlustornist binokliga uurides paistis ümbruses üsna talvine maastik.
Lõbusas meeleolus, toasoe põues, asusime õpperajale. Juba oli kevadpäike teel lund sulatanud, aga öösel oli see suureks lõbusaks libeduseks muutunud. Esimesteks kevade tundemärkideks matkarajal olid õhukesteks ja pitsilisteks sulanud hangeharjad. Puude ümber olid justkui kulupärjad - päike oli saanud tumedast jõudu!
Teel tuvastasime veel kevadiselgi lumel jälgi: siin oli jooksund koer, seal oli jätnud oma jäljed lumele linnuke.
Mööda jälgi jõudsime tuttavasse metsatukka. Selline leid - kitsepabulad, rõõmustas meid, sest olime jõudnud loomade söögisõime lähedusse. Selle sõime meisterdas meie rühma Marlee isa. Kõik lasteaia lapsed tõid siia talvel loomadele toitu.
Avastasime veel kellegi toidukoha. Arvatavasti oli see rähni "sepikoda". Ümberringi vedeles hulganisti kuusekäbisid. Metsast väljas, väikese ojakese ääres, kuulasime tõelist kevadmuusikat - vetevulinat. Pajupõõsastes valendasid urvad - armased kevadekuulutajad.
Kevad-sügisesel piknikuplatsil üllatasid meid väga sügavad lumehanged. Piknikulaual oli paks lumi ja pingid lausa lume all. Kuna külm tuul hakkas lagedal väljal naha vahele pugema, kiirustasime kaitsva metsa varju tagasi. Õnneks kandis kevadine lumekoorik meid kenasti lume peal. Metsas näksisime viimaseid jõulupiparkooke ja asusime seejärel koduteele.
Teel kiitsime meie lasteaia õpperada, kus igal aastaajal saame loodust nautida. Lasteaias imetlesime peeglist punaseid põski ja tõdesime, et ilmastiku meel on tõesti muutlik ja tuul on veel väga jahe. Matka jäid meenutama pajuurvad vaasis ja laste joonistustes.
Kevadmatka hommikul lugesime ja arutlesime rühmas J. Oro luuletuse "Kevad" üle. Otsustasime omal nahal järele proovida kui muutlik on ilmastiku meel, kui jahe on õues tuul. Rühma aknast vaadatuna tundus ilm mõnus, kevadine. Panime riidesse ja õue!
Lasteaia ilmavaatlustornist binokliga uurides paistis ümbruses üsna talvine maastik.
Lõbusas meeleolus, toasoe põues, asusime õpperajale. Juba oli kevadpäike teel lund sulatanud, aga öösel oli see suureks lõbusaks libeduseks muutunud. Esimesteks kevade tundemärkideks matkarajal olid õhukesteks ja pitsilisteks sulanud hangeharjad. Puude ümber olid justkui kulupärjad - päike oli saanud tumedast jõudu!
Teel tuvastasime veel kevadiselgi lumel jälgi: siin oli jooksund koer, seal oli jätnud oma jäljed lumele linnuke.
Mööda jälgi jõudsime tuttavasse metsatukka. Selline leid - kitsepabulad, rõõmustas meid, sest olime jõudnud loomade söögisõime lähedusse. Selle sõime meisterdas meie rühma Marlee isa. Kõik lasteaia lapsed tõid siia talvel loomadele toitu.
Avastasime veel kellegi toidukoha. Arvatavasti oli see rähni "sepikoda". Ümberringi vedeles hulganisti kuusekäbisid. Metsast väljas, väikese ojakese ääres, kuulasime tõelist kevadmuusikat - vetevulinat. Pajupõõsastes valendasid urvad - armased kevadekuulutajad.
Kevad-sügisesel piknikuplatsil üllatasid meid väga sügavad lumehanged. Piknikulaual oli paks lumi ja pingid lausa lume all. Kuna külm tuul hakkas lagedal väljal naha vahele pugema, kiirustasime kaitsva metsa varju tagasi. Õnneks kandis kevadine lumekoorik meid kenasti lume peal. Metsas näksisime viimaseid jõulupiparkooke ja asusime seejärel koduteele.
Teel kiitsime meie lasteaia õpperada, kus igal aastaajal saame loodust nautida. Lasteaias imetlesime peeglist punaseid põski ja tõdesime, et ilmastiku meel on tõesti muutlik ja tuul on veel väga jahe. Matka jäid meenutama pajuurvad vaasis ja laste joonistustes.
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |